ajas end jäigalt sirgu.
„Kas sa lõid teda või?” küsis väga tasa, puurides nüüd Casey´t pilguga, mis rääkis iseenda eest.
„Vaevalt nüüd seda, aga paar sinikat tuletavad talle meelde, kellele ta kuulub!”
Ühe hetkega oli Skeet Martin kahe käega Marcol rinnust kinni.
„Sa siis lõid teda või? Va kärnane lojus! Oli, mis meie vahel oli, aga SINUL pole õigust Chloe´it lüüa!”
Eemal nurgalauast karjatas Melly Archer, et jätku nad järele, kuid Martin vaevu pani seda tähele.
„No kuule, tõmba tagasi, mees! ” soovitas Casey ning Martinile näis, et Marco lausa säras rõõmust. „Chloe on ikkagi minu eit! Sest pole ju midagi, et ta sind, kui vangi, ära põlgas. Ära ärritu, see pole sinu asi, mis ma temaga teen!” Ja samas ikka irvitas talle näkku. Pikkust oli neil enam-vähem ühepalju. Ühe kaal teise lihaste vastu.
„Kui sa teada tahad, siis saatis Chloe mind otsesõnu persse!” jätkas Skeet kähinal, vaadates väga lähedalt Casey´ile otse silma. „Ta on pagana kena küll, aga kahju, et sulle, jobule, truu! Aga ära muretse, SÕBER; nüüdsest hoian ma tal silma peal, et sa isegi piiksuda tema peale ei julgeks!” Skeet jõudis vaevu lause lõpetada, kui keegi haaras temast selja tagant kinni.
„Korista oma käed eemale, kongielanik! ” röögatas hääl otse kõrva sisse. Samas rebiti teda jõuga Casey´st eemale ning ta tajus, et seda ei teinud üksainus mees. Enne, kui hilja, enne, kui teda liiga kaugele tiritakse ja ta tasakaalu võib kaotada, kasutas ta veel oma juhust. Lõi kogu jõuga küljelt Marcole jalaga kõhtu. Hetkeks nägi , kuidas see karjatades kägarasse vajus. Aga samas sai ise kahelt poolt ja mitu hoopi korraga. Valu tundmata kiskus end lõpuks meeste haardest lahti ning kas inertsi või löögi tõttu, kes seda teab, lendas näoli letile. Ümber pöördudes tabas käsi klaase leti peal ning hele klirin tähistas nende purunemist.
See, et ta tõustes nägi enda ees üles tõstetud rusikaga Jim Faehley´t, ajas teda äkki rohkem raevu, kui ta eales oleks osanud aimata.
„Sa igavene värdjas!” röögatas Skeet Martin ja kasutades ühtviisi hästi rusikaid, jalgu, põlvi ja kogu oma keha, ründas armutult vastast juba enne, kui too tõstetud rusikas teda ennast tabada jõudis. Sellest jäi väheks, et Jim tagurpidi üle laua kukkus. Skeet hüppas järele ja enam hoolimata kellestki teisest, peksis Faehley´t nii, kuidas jaksas.
„Lõpeta ometi, Martin! Aitab! Kas sa kuuled?” See oli ilmselt Vick Millan, kes teda jõuga ohvrist eemale kiskus. Näis, et Faehley oli oma osa kätte saanud. Köhis, kõõksus ja vingerdas põrandal. Nägu oli hullusti verine. Ei, Vicky´t Skeet ei löönud ega löö kah kunagi. Lasi end püsti ja leti juurde talutada, kuid raevukat pilku oma vastaselt ei pööranud. „Mis sul ometi arus on, poiss? Sa lähed ju vangi tagasi! Ja seekord põhjusega, idioot!” Vicky surus teda vägisi leti taha ning pani oma tooli peale istuma, lootes ehk, et üle leti Skeet enam ei põgene. Hoidis teda vägisi õlgadest kinni. Pöördus teiste poole: „Kaduge siit kõik! Pidu on tänaseks läbi! Ja teie, tohmanid – ei mingit kitumist või ma ütlen, et teie alustasite! Skeet on mu sõber, te veel maksate selle eest! Nüüd aga kasige kõik välja! Tehke ruum tühjaks, kähku, kurat teid võtaks!”
Nad kiirustasid välja, kõik hanereas. Melly Archer jäi meelega viimaseks, astus hästi lähedalt mööda. Lühike punane seelik ning valge pluus, kohevad, punakad juuksed, värvitud suu… Ta oli ilus ning Skeet pööras pilgu temale, rebides selle vaevaga lahti Faehleyst, keda mehed uksest välja talutasid.
„Milleks küll SEDA vaja oli?” küsis Melly tasa, vangutas laitvalt pead ja läks siis teistega kaasa.
„Rahune maha!” käskis Vick Millan teravalt.
Skeet märkas alles nüüd, et väriseb üle terve keha. Vastupandamatu soov oli minna Jimmyle järele ja anda talle veel. Kõige eest.
„Mis sul ometi selle Jimmy vastu on?” vihastas lõpuks Millan täiega. „Vaata ennast, mis nad sinuga tegid! Aga need jobud ei jäta seda niisama. Nad veel lähevad su peale kaebama! Iga su aps on ju arvel! Sa ometi mõtle, mida sa teed! Nad kasutavad selle ära!”
„Neetud!” See käis kõige kohta, mis juhtus. Eriti aga kahtlase nire kohta, mis kippus vägisi üle silma voolama. Alles nüüd hakkas ta tundma valu. Seda oli igal pool. Pea hõõgus nagu lahtine haav. Silma oli raske lahti hoida, see vasem kleepus vägisi kinni. Terve keha oleks kui hakklihamasinast läbi käinud.
„Ma…ma lähen nüüd koju,” sõnas ta äkki ja tahtis tõusta. Vick lükkas teda toolile tagasi.
„Enne jood pitsi kangemat, et maha rahuneda!” nõudis Millan.
„O.K., ma olen rahulik.”
„Sittagi!” nähvas Vick lootusetult. „Ja sa lähed KOJU, on selge? Mitte Chloe ega Melly juurde ega ka mitte Jim Faehleyt tapma, vaid KOJU, said aru?” Skeet võpatas Faehley nime kuuldes. „Ma ei saa aru, miks see Jim sind nii marru ajab? Tavaliselt sa ju pole nii hull, kuigi sa oled hull küll. Unusta ta ära. Las ta abiellub oma Mellyga ja asi tahe. Mis see sinusse puutub?”
„Ei puutugi!” nähvas Skeet tigedalt, ikka veel raskelt hingeldades ning võttis vastu klaasi viskit, mida Vick talle ulatas. Sõrmenukid olid verised, käsi värises.
„Teil on mingi varasem jama, eks ole?” taipas Vick oma tarkusest.
„Jah, ta on lihtsalt üks räpane siga!”
„Hea küll. Suudad sa ise sõita või viin sind autoga koju? Maga ennast välja. Kõik on jälle korras.”
„Sa oled vist tõesti sõber, Vick,” pomises Skeet.„Aitäh sulle kõige eest.”
„Hea küll,” sõnas Vicky veel kord. „Juba pideva tänamise eest peaks sulle aumärgi rinda panema. Mõni ei märka seda kord aastaski öelda.”
Martin naeratas üle jõu ning ajas end leti najale toetudes püsti. Oli üllatunud, kui baar tema silme ees rängalt kõikuma lõi.
„Rahulikult, poiss,” ütles baarman tasa ja toetas teda kaenla alt.„Su pea on hullusti verine. Peaks ehk arsti kutsuma?”
„Seda jama veel tarvis! Ma saan hakkama.” Ta komberdas laudade vahelt trepini ja siis üles, väljapääsu poole. Üks laud ja selle lähedal seisnud toolid olid kõik ühes hunnikus.
Nüüd oli valu teravam ja konkreetsem, see tuikas ja põles kusagil vasaku oimu kohal. Aga ta sai värske õhu kätte ning leidis hämaras oma „Harley„. Keegi oli selle vihahoos kummuli lükanud. Ta tõstis selle vandudes ratastele ja istus sadulasse. Tagasi vaadates nägi ukse juures seisvat Millanit.
„Kuule, Skeet, on sul kedagi, kes su haava seob?”
„On küll, ole mureta,” lubas Skeet hooletult.
Ma ehk helistan sulle mõne aja pärast?”
„Ei, pole tarvis. Kõik on korras.”
„Noh, ise tead,” arvas Millan murelikult.
„O.K.,” Skeet lõi mootori käima. Tal polnud kedagi appi kutsuda ja see, et ta oli sunnitud Vickyle valetama, tegi meele kurvaks. Kiivrit ta pähe ei pannud, sõitis ettevaatlikult läbi küla kodu poole. Silme ees virvendas veidi. Hea, et teel juhtus ta olema üksi. Kartis, et ei suuda vastutuleva autoga küllalt distantsi
