aga sügisesed vihmavalingud on juba alanud.
Punane sulepea käes, heidan kiire pilgu allpool olevale üksikule veerule, kus kirjas: Soovitakse koduabilist (naine).
Kenningtoni Kaubamaja tänav otsib müüjaid, kes on väärikad, omavad häid kombeid ja naeratust!
Vajatakse vormis noort sekretäri. Masinakiri pole tingimata vajalik. Helistada hr Sandersile. Taevas hoia, kui ta ei vaja teda masinal kirjutama, siis milleks ta teda vajab?
Vajatakse nooremstenografisti, Percy & Gray, LP, töötasu 1 dollar 25 senti tunnis. See siin on uus. Tõmban sellele ringi ümber.
Keegi ei saa väita, et oleksin ülikoolis luuslanki löönud. Sel ajal kui mu sõbrad olid väljas ja jõid rummi ja kokat Phi Delta Theta korporatsiooni pidudel ja kihelesid mammade pihikuis, istusin mina õppimisruumis ja kirjutasin tundide kaupa, enamasti semestri töid, aga ka lühijutte, viletsat luulet, Dr Kildare’i seiklusi, Pall Malli lühivärsse, kaebekirju, lunarahanõudeid, armastuskirju poistele, keda olin näinud klassis, aga kellega polnud julgenud rääkida, ja mis kõik jäid muidugi posti panemata. Unistasin muidugi, et keegi kutsub mind jalgpalli vaatama, kuid mu tõeline unistus oli see, et ühel päeval kirjutan ma midagi, mida inimesed tegelikult loeksid.
Oma viimasel kolledži aastal kandideerisin ühele töökohale, aga see oli hea töö, Mississippist ligi tuhande kilomeetri kaugusel. Toppinud 22 kümnesendist hõbemünti Oxford Marti tasulisse telefoniaparaati, olin uurinud toimetaja töö kohta Harper & Row kirjastuses Manhattanis 33. tänaval. Olin näinud seda kuulutust ajalehes The New York Times Ole Missi raamatukogus ja panin oma eluloo posti veel samal päeval. Lootusekiire ajel helistasin isegi korteri asjus, mis oli kirjas Ida 85. tänaval – tegu oli ühe magamistoa ja kööginurgaga ning see oleks maksnud 45 dollarit kuus. Delta Airlines ütles, et ühe otsa pilet Idlewilde’i lennuväljale maksaks 73 dollarit. Mul polnud oidu kandideerida rohkem kui ainult ühele töökohale ja ma ei saanud neilt isegi mingit tagasisidet.
Silmad liiguvad edasi ja ma näen: Vajatakse koduabilist (mees). Vähemalt neli veergu on tulvil pangajuhte, raamatupidajaid, laenudega tegelevaid ametnikke, puuvillaga seotud tööde tegijaid. Sellel lehekülje poolel pakub Percy & Gray, LP, nooremstenografistidele 50 senti tunnis rohkem.
„Miss Skeeter, teile on telefon,” kuulen Pascagoulat hõikamas trepimademel. Lähen trepist alla maja ainsa telefoni juurde. Pascagoula ootab mind telefoniga. Ta on väike nagu laps, alla pooleteise meetri ja must kui öö. Juuksed pea ümber on krussis ja valge vormikleit on õmmeldud ta lühikeste käte ja jalgade järgi.
„Miss Hilly räägib,” ütleb ta ja annab toru mulle üle märja käega.
Istun valge rauast laua taha. Köök on suur ja nelinurkne ja palav. Mustvalged linoleumtahvlid on kohati pragunenud ja kraanikausi ees suisa õhukeseks kulunud. Uus hõbedane nõudepesumasin troonib ruumi keskel, kinnitatud kraanist tuleva vooliku külge.
„Ta tuleb järgmisel nädalalõpul,” ütleb Hilly. „Laupäeva õhtul. Oled sa vaba?”
„Oot, las ma vaatan oma kalendrit,” ütlen. Hilly häälest on kadunud igasugune jälg bridžiklubis toimunud sõnavahetusest. Olen kahtlustav, kuid mind valdab kergendustunne.
„Ma ei suuda uskuda, et lõpuks see ikkagi toimub,” ütleb Hilly, sest ta on püüdnud mind juba kuid oma abikaasa onupojaga kokku viia. Ta võtab asja tõsiselt, ehkki see mees on minu jaoks liialt hea väljanägemisega, pealegi veel osariigi senaatori poeg.
„Kas sa ei arva, et peaksime… enne kohtuma?” küsin. „Ma mõtlen, et enne kui me tegelikult kohtama läheme?”
„Ära ole närvis. William ja mina oleme kogu aeg kohe su kõrval.” Ohkan. Kohtumine on juba kaks korda ära jäänud. Võin ainult loota, et see lükatakse jälle edasi. Ja siiski olen meelitatud, et Hillyl on nii palju usku, et keegi temasarnane on huvitatud minutaolisest.
„Oi, ja mul on vaja, et tuleksid läbi ja võtaksid need märkmed,” ütleb Hilly. „Tahan, et mu algatus oleks järgmises ringkirjas, terve lehekülg pärast fotosid.”
Ma ei ütle midagi.„Kas see tualettruumi asi?”Ehkki ta võttis teema üles vaid paar päeva tagasi bridžiklubis, olin lootnud, et ta on selle unustanud.
„Nimetame selle koduabi sanitaarüleskutseks – William Junior, sina roni maha või ma kisun sul karvad peast… Yule May, mine sisse… Ja ma tahan, et see sel nädalal sees oleks.”
Mina olen klubi uudisringkirja toimetaja. Kuid Hilly on president. Ja tema püüab mulle öelda, mida trükkida.
„Ma vaatan. Ma pole kindel, kas ruumi jätkub,” valetan.
Kraanikausi juurest vaatab Pascagoula vilksamisi minu poole, nagu ta kuuleks, mida Hilly ütleb. Vaatan üle Constantine’i tualettruumi, mis on nüüd Pascagoula oma. See on köögist eemal. Uks on pooleldi avatud ja ma näen tillukest ruumi tualetipotiga, nööri vee tõmbamiseks, lambipirni kollakaks kippuva plastikvarjuga. Väike nurgakraanikauss mahutab vaevu klaasi vett. Ma ei ole kunagi varem siin sees käinud. Kui olime lapsed, ütles ema, et saame klobida, kui läheme Constantine’i tualetti. Igatsen Constantine’i järele, ma pole iialgi elus millestki nii suurt puudust tundnud.
„Siis tee sellele ruumi,” ütleb Hilly, „sest see on vägagi tähtis.”
Constantine elas umbes pooleteist kilomeetri kaugusel meie majast, väikeses neegrite asulas, mida kutsuti Hotstackiks – see nimi tuli tõrvavabrikust, mis siin kunagi tegutses. Tee Hotsatcki kulgeb rööbiti meie farmi põhjaküljega ja nii kaua kui mäletan, on värvilised lapsed kõndinud ja mänginud sel miilipikkusel ribal, keerutades üles punast tolmu teel suurele maakonna 49. maanteele, et seal küüti saada.
Ka ma ise kõndisin mõnikord tüdrukuna selle kuuma tee läbi. Kui hästi palusin ja katekismust harjutasin, lubas ema mul mõnikord reede õhtupoolikul minna Constantine’iga tema koju. Pärast kahtkümmet minutit aeglast kõndi möödusime odavast poekesest värviliste jaoks, siis toidupoest, kus tagapool lamasid kanad, ja kogu teed palistasid tosinad viletsa välimusega teeäärsed majad plekk-katustega ja viltuste verandadega, nende hulgas ka üks kollane, mille kohta teadis igaüks, et seal müüdi tagauksest viskit. Põnev oli leida end niivõrd erinevast maailmast ja ma olin valusalt teadlik sellest, kui head olid minu kingad, kui puhas mu valge põllekesega kleit, mille Constantine oli minu jaoks ära triikinud. Mida lähemale me Constantine’i kodule jõudsime, seda rohkem ta naeratas.
„Kuis läheb, Carl Bird,” hõikas Constantine ühele juurikaid müüvale mehele, kes istus kiiktoolis oma pikapi tagaosas. Kotid sassafraasi, lagritsajuure ja viinapuuga olid kauplemiseks avatud ja selleks ajaks kui olime neis minuti tuhninud, oli kogu Constantine’i keha justkui laiali valgunud ja liigestest lahti. Constantine ei olnud lihtsalt pikk, ta oli paks.Tal olid ka laiad puusad ja ta põlved tegid talle kogu aeg piina. Oma tänavanurga peal torkas ta näpuotsatäie Happy Daysi nuusktubakat huulele ja sülitas sülje noolsirgelt välja. Ta lubas mul vaadata seda musta pulbrit ümmarguses toosis, kuid ütles: „Ära sa nüüd seda oma emale räägi.”
Alati olid seal tee peal koerad, kõhnad ja kärnased, täies pikkuses. Verandalt hõikas noor värviline naine nimega Cat-Bite4: „Miss Skeeter! Öelge oma isale minu poolt tervisi! Öelge talle, et mul läheb hästi.” Minu isa andiski talle selle nime kolm aastat tagasi. Sõitis mööda ja nägi marutõves kassi ründamas väikest värvilist tüdrukut. „See kass pidi ta peaaegu ära sööma,” ütles isa mulle pärast. Ta oli kassi ära tapnud, kandnud tüdruku arsti juurde ja lasknud talle teha 21 päeva jooksul marutõvevastaseid
Ingl
