on Fanny pärast hea meel.”
„Kõigest vähem kui kuu pärast seda, kui ta selle telleri töö Farmerite Pangas vastu võttis.”
„Suurepärane, ema.”
„Ma olen mõelnud,” ütleb ta ja ringi pöörates näen ta näol seda iseloomulikku elevat ilmet, „miks ei võiks sinagi panka minna ja telleriks kandideerida?”
„Ma ei taha olla panga teller, ema.”
Ema ohkab ja tõmbab silmad pilukile spanjel Shelby peale, kes lakub oma alumist kehaosa. Mina silmitsen esiust ja mul on kiusatus need puhtad põrandad ikkagi ära määrida. Meil on selliseid jutuajamisi palju kordi olnud.
„Neli aastat käib tütar kolledžis ja mis see on, millega ta koju tuleb?” küsib ta.
„Diplomiga?”
„Kena paberitükk,” ütleb ema.
„Ma ju rääkisin sulle. Ma ei kohanud kedagi, kellega oleksin tahtnud abielluda,” ütlen.
Ema tõuseb oma toolilt ja tuleb lähedale, nii et vaatan ta siledasse kenasse näkku.Ta kannab meresinises toonis kleiti, mis järgib ta saledat figuuri. Nagu tavaliselt, on huulepulk ka peal, aga kui ta välja ereda pärastlõunase päikese kätte astub, näen ta kleidi peal rinnal tumedaid sügavale imbunud ja kuivanud plekke. „Ema? Kas sa tunned end halvasti?”
„Kui sa näitaksid üles veidikegi tragidust, Eugenia…”
„Su kleit on eest täiesti määrdunud.”
Ema paneb käed risti rinnale. „Kuule, ma rääkisin Fanny emaga ja ta ütles, et Fannyl on olnud tohutult võimalusi sellest ajast peale, kui ta selle töökoha sai.”
Heidan kleiditeema kõrvale. Mitte kunagi ei suuda ma emale öelda, et tahan saada kirjanikuks. Ta lihtsalt pööraks selle veel üheks asjaks, mis mind abielus tüdrukutest eristab. Ka ei saa ma talle rääkida Charles Gayst, kellega koos me möödunud kevadel Ole Missis matemaatikat õppisime. Kuidas ta ennast viimasel aastal täis jõi ja suudles mind ja pigistas siis mu kätt nii tugevasti, et see oleks pidanud haiget tegema, ent ei teinud – see, kuidas ta mind hoidis ja mulle silma vaatas, oli imeline. Ja siis abiellus ta meeter viiekümnese Jenny Sprigiga.
Minul oli vaja linnas endale korter leida, mingi koht, kus elasid üksikud, mittemidagiütleva välimusega tüdrukud, vanatüdrukud, sekretärid, õpetajad. Kuid sel ühelainsal korral, mil mainisin, et raha võiks võtta minu tulevasest pärandiosast, hakkas ema nutma, ehtsaid pisaraid. „See raha pole ju selle jaoks, Eugenia. Elada mingis suures majas nende veidrate toidutegemislõhnade ja aknast väljarippuvate sukkadega. Ja kui raha otsa saab, mis siis? Millest sa siis elad?” Seepeale voltis ta endale külma riide otsaesisele ja jäi ülejäänud päevaks voodisse.
Ja nüüd on ta haaranud käsipuust ja ootab, et näha, kas mina teen seda, mida paks Fanny Peatrow enda päästmiseks tegi. Mu oma ema vaatab mind nii, nagu oleksin ta tummaks löönud oma väljanägemise, pikkuse ja juustega. Öelda, et mul on kräsus pea, on vähe öeldud. Mu juuksed on krussis, meenutades rohkem allkehal ja mitte pealael olevaid karvu, ja nad on valkjasblondid, heinataolised, murduvad kergesti. Mu nahk on hele ja ehkki mõned nimetavad seda kreemjaks, võib see välja näha täiesti surnuvalge, kui ma tõsine olen, ja tõsine olen ma kogu aeg. Ja mu nina peal on väike kõhremügarik. Kuid silmad on mul rukkilillesinised nagu emalgi. Mulle räägitakse, et silmad on mu parim omadus.
„Asi seisab lihtsalt selles, et tuleb panna ennast olukorda, kus kohtad mehi ja saad…”
„Ema, kas tõesti oleks nii kohutav, kui ma ei leiakski kunagi endale meest?” ütlen lihtsalt selleks, et sellele jutule lõpp teha.
Ema haarab oma paljaist käsivartest kramplikult kinni, justkui tal hakkaks sellest mõttest külm. „Ei, ära ütle seda, Eugenia. No kuule, iga nädal näen ma linnas jälle meest, kes on üle meeter ja kaheksakümne sentimeetri pikk ja mõtlen: kui Eugenia vaid prooviks…” Ta surub käe kõhule, juba see mõte teeb halba ta maohaavadele.
Libistan oma kontsata kingad jalast ja laskun verandatrepi astmeid mööda alla, kuid ema hüüab, et paneksin kingad jalga tagasi, ähvardades mind pügaraigaga ning moskiitode kantava entsefaliidiga. Kingade puudumisest põhjustatud vääramatu surm. Abikaasa puudumisest põhjustatud vääramatu surm. Judisen samast mahajäetuse tundest, mis mul on olnud kolledži lõpetamisest saadik kolm kuud tagasi. Mind on heidetud kohta, kuhu ma enam ei kuulu. Kindlasti ei kuulu ma enam siia ema ja isa juurde, võib-olla isegi mitte Hilly ja Elizabethi juurde.
„… siin sa mul oled, kahekümne kolmene, ja minul oli selleks ajaks juba Carlton Jr käes…” ütleb ema.
Seisan roosa mirdipuu all ja vaatan verandal olevat ema. Päeval, mil liiliad jäid ilma oma õitest. September on juba peaaegu käes.
Ma ei olnud armas beebi. Kui ma sündisin, siis mu vanem vend Carlton vaatas mind ja kuulutas üle kogu haiglatoa: „See polegi beebi, see on sääsk3 ja tollest hetkest jäi mulle see nimi külge. Olin pikk ja pikkade jalgadega ja sääsk-kõhna, enneolematu 63 cm pikkune beebi Baptisti haiglas. See nimi õigustas end veelgi enam lapseeas mu terava, nokataolise nina tõttu. Ema on terve mu eluaja püüdnud veenda inimesi, et nad kutsuksid mind mulle pandud nime järgi, milleks on Eugenia.
Proua Charlotte Boudreau Cantrelle Phelan ei armasta hüüdnimesid.
Kuueteistaastasena ei paistnud ma silma mitte ainult oma tagasihoidliku välimuse, vaid ka hingematva pikkusega. Sellise pikkusega, mis paneb tüdruku klassipildil seisma tagaritta ühes poistega. Sellise pikkusega, et ema veedab öid, pikendades riiete allääri, sikutades sviitri varrukaid, siludes su juukseid madalamaks, et minna tantsupeole, kuhu sind ei kutsutud, ja vajutades lõpuks su peanuppu, nagu suudaks ta sind suruda tagasi pisikeseks nendesse aegadesse, kus ta pidi sulle meenutama, et seisaksid sirgelt. Selleks ajaks kui olin seitsmeteistkümneaastane, oleks ema hea meelega näinud, et kannatan pigem apoplektilise kõhulahtisuse käes, kui seisan sirgelt. Ta ise oli 162 cm pikkune ja Miss Lõuna-Carolina esimene printsess. Ta otsustas, et sellise juhtumi puhul nagu mina jääb üle teha vaid üksainus asi.
Proua Charlotte Phelani juhtnöörides abikaasa leidmise kohta oli reegel number 1 järgmine: kena väike tüdruk peaks oma väärtust rõhutama meigi ja hea kõnnakuga. Pikk ja silmapaistmatu aga pärandiosaga.
Olin sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk, aga mul oli enda nimel 25 000 puuvillaga teenitud dollarit, ja kui selle ilu ei olnud ilmne, siis, jumala pärast, ei olnud mees niikuinii väärt selle perekonna liikmeks saama.
Mu lapsepõlve magamistuba on mu vanematekodu ülemine korrus. Seal on valge mattpinnaga tugitooli käepidemed ja roosad keerubid karniisidel. Tapeediks on mündirohelised roosinupud. Tegelikult on see pööning pikkade kaldus seintega ja paljudes kohtades ei saa ma end sirgugi ajada. Ärkliaken tekitab mulje, et tuba on ümmargune. Pärast seda kui ema minuga pea iga päev tõreleb mehe leidmise küsimuse pärast, tuleb mul magada toas, mis näeb välja nagu pulmatort.
Ja siiski on see mu pühamu. Kuumus paisub ja koguneb siia üles nagu õhupalli, mis teistele ei ole eriti meelt mööda. Trepid on kitsad ja vanematel on raske ronida. Meie eelmisel toatüdrukul Constantine’il oli kombeks iga päev nende ettepoole kaldu astmete peale põrnitseda, just nagu oleks tal nendega võitlus käimas. See oli ka ainus, mis mulle ülemise korruse perenaisena ei meeldinud – see lahutas mind minu Constantine’ist.
Kolm päeva pärast vestlust emaga verandal laotasin lauale
Ingl
