valmistamise päev. Ja iga päev käib põrandapesu, riietepesu ja särkide triikimine, et asjad käest ei läheks ja üldiselt kõik puhas püsiks. Lauahõbeda ja akendega tegelen vajaduse korral. Et lapsi, kelle eest hoolitseda, ei ole, jääb küllaldaselt aega miss Celia niinimetatud toiduvalmistamise tunniks.
Miss Celia ei kutsu kunagi külalisi, seega me lihtsalt paneme paika, mida tema ja härra Johnny õhtuks söövad: seakarbonaadi, praekana, rostbiifi, kanapirukat, lambaribi, küpsetatud sinki, praetud tomateid, kartulipüreed, lisaks juurvilju. Või siis vähemalt on nii, et mina teen süüa ja miss Celia niheleb kõrval, nähes välja pigem viieaastasena kui rikka daamina, kes mulle töö eest maksab. Kui tund saab mööda, tormab ta tagasi lamasklema. Tegelikult ainuke kord, mil miss Celia kolm meetrit kõnnib, on siis, kui ta tuleb kööki tundi või hiilib iga kahe-kolme päeva tagant teisele korrusele nendesse jubedust tekitavatesse tubadesse.
Ma ei tea, mida ta teisel korrusel viis minutit teeb. Aga seal üleval mulle ei meeldi. Need magamistoad peaksid olema täis naervaid lärmakaid lapsi, kes toad segamini keeravad. Kuid pole üldse minu asi, mida miss Celia oma päevaga ette võtab, ja ausalt öeldes on mul hea meel, et ta mulle ette ei jää. Olen pidanud käima prouadel sabas, hari ühes ja prügiämber teises käes, et nende tekitatud segadust kuidagi vaos hoida. Niikaua kui ta sellesse voodisse jääb, on minul tööd. Kuigi tal pole mitte ühtegi last ega mitte midagi teha terve päev, on ta kõige laisem naine, keda ma kunagi näinud olen. Kaasa arvatud mu õde Doreena, kes kasvades ei liigutanud kunagi oma kuninglikku sõrmegi, sest tal oli südamerike, mis, nagu hiljem selgus, osutus röntgeniaparaadil olnud kärbseks.
Ja asi pole mitte ainult voodis. Miss Celia ei lahku ka majast, välja arvatud siis, kui on tarvis juukseid pleegitada ja nende otsi kärpida. Siiamaani on seda juhtunud vaid üks kord nende kolme nädala sees, mis ma siin töötanud olen. Kolmekümne kuuene, ja ikka veel kuulen ma oma ema ütlemas: see põle kellegi asi. Kuid ma tahan teada, mida see daam nii väga kardab sellest kohast eemal.
Igal palgapäeval loen miss Celiale ette, kui palju päevi on jäänud. „Veel 99 päeva, enne kui te minust härra Johnnyle räägite.”
„Heldus, küll aeg läheb kiiresti,” ütleb ta mingi haiglasliku ilmega.
„Täna hommikul sattus kass verandale, see pidi mul peaaegu südame seisma panema – arvasin, et see on härra Johnny.”
Nagu mina, nii muutub ka miss Celia natuke närvilisemaks seda enam, mida lähemale nihkub tähtaeg. Ma ei tea, mida see mees teeb, kui miss Celia talle ütleb. Võib-olla käsib tal mind lahti lasta.
„Loodan, et sellest ajast piisab, Minny. Kas ma sinu arvates teen toiduvalmistamises edusamme?” küsib ta ja ma vaatan talle otsa. Tal on kena naeratus, valged ühtlased hambad, aga ta on kõige halvem söögitegija, keda kunagi näinud olen.
Nii ma siis toetan teda ja õpetan kõige lihtsamaid asju, sest tahan, et ta õpiks ja õpiks kiiresti. Sest mul on vaja, et ta selgitaks oma mehele, miks on selle maja võtmed 85kilose neegrinaise käes. Mul on tarvis, et ta mees teaks, miks on uushõbe ja miss Celia tsiljonikaraadised rubiinkõrvarõngad iga päev minu käes. Mul on vaja, et ta seda teaks, enne kui ta ühel päeval sisse astub ja politsei kutsub. Või säästab raha ja ajab asja ise korda.
„Võtke singikints välja, vaadake, et teil oleks potis piisavalt vett… nii jah. Nüüd süüdake leek. Näete seda mulli – see tähendab, et vesi on õnnelik.”
Miss Celia põrnitseb poti sisemust, nagu vaataks sealt oma tulevikku.
„Kas sina oled õnnelik, Minny?”
„Miks te küsite nii naljakaid küsimusi?”
„Aga oled siis või?”
„Muidugist olen õnnelik. Teie olete ka. Suur maja, suur õu, abikaasa hoolitseb teie eest.” Kortsutan miss Celia jutu peale kulmu ja nii, et ta seda näeks. Sest vaata aga neid valgeid, muretsevad, et kas nad on piisavalt õnnelikud.
Ja kui miss Celia oad ära kõrvetab, siis püüan ennast kontrollida, ehkki mu ema vandus, et mulle pole enesekontrolli võimet sündides kaasa antud. „Pole lugu, teeme järgmise portsu, enne kui härra Johnny koju jõuab,” surun läbi hammaste.
Iga teise naise puhul, kelle juures olen töötanud, oleksin soovinud neid umbes tund aega käsutada, et näha, kuidas see neile meeldib. Aga miss Celia puhul on see viis, kuidas ta mind oma suurte silmadega vaatab, nagu oleks ma purgis oleva juukselaki kõrval paremuselt teine asi maailmas, nii teistmoodi, et ma pigem peaaegu sooviksin, et tema mulle käskusid jagaks, nagu ta tegelikult peakski. Hakkan mõtlema, et kas see, et ta kogu aeg lamab, on kuidagi seotud minu mahavaikimisega härra Johnny ees. Arvan, et tema näeb ka kahtlusevilgatust mu silmis, sest ühel päeval ütleb ta täiesti ootamatult:
„Mul on palju luupainajalikke õudusunenägusid, et pean minema tagasi Sugar Ditchi ja elama seal. Seepärast ma nii palju lamangi.” Siis noogutab ta hästi kiiresti, nagu oleks seda ette valmistanud. „Sest öösel ei maga ma tegelikult hästi.”
Naeratan rumalalt, nagu usuksin ta sõnu, ja pühin peegleid edasi.
„Ära liiga hästi tee. Jäta mõned plekid ka.”
Alati on midagi – peeglid, põrandad, must klaas valamus või täis prügikast. „Me peame jätma usutava mulje,” ütleb ta ja mina haaran juba sajandat korda musta klaasi järele, et see ära pesta. Mulle meeldib, kui asjad on puhtad ja ära pandud.
„Soovin, et saaksin hoolitseda selle asaleapõõsa eest seal väljas,” ütleb miss Celia ühel päeval. Ta on sohvale üle kolinud ja lamab seal sel ajal, kui tulevad minu lood, ja ta segab kogu aeg vahele. Olen kuulanud „Juhatavat valgust” kakskümmend neli aastat, alates sellest ajast, kui olin kümnene ja kuulasin seda ema raadiost.
Järgneb Drefti reklaampaus ja miss Celia vaatab tagumisest aknast, kuidas värviline mees rehitseb lehti. Tal on nii palju asaleapõõsaid ja ta õu näeb kevade saabudes välja nagu „Tuulest viidud” filmis. Mulle ei meeldi asalead ja päris kindlasti ei meeldinud mulle ka see film, see viis, kuidas nad jätsid orjusest mulje nagu mingist suurest õnnelikust teeõhtust. Oleksin mina Mammyt mänginud, oleksin käskinud Scarlettil need rohelised kardinad oma väikesesse valgesse ahtrisse pista. Tehku ise endale see neetud meeste püüdmiseks mõeldud kleit.
„Ja ma tean, et saaksin selle roosipõõsa õitsema, kui teda tagasi lõikaksin,” ütleb miss Celia. „Aga esimese asjana võtaksin ma maha selle mimoosipuu.”
„Mis sellel puul viga on?” Surun triikraua ääre härra Johnny kraeserva. Mul pole terves õues isegi põõsast mitte, puust rääkimata.
„Mulle ei meeldi need karvased õied.”Ta vaatab eemale, nagu poleks tal peas kõik korras. „Need näevad välja nagu väikese beebi juuksed.”
Mul tulevad judinad ihule, kui ta niimoodi räägib. „Te tunnete lilli?”
Ta ohkab. „Mulle meeldis hoolitseda oma lillede eest Sugar Ditchis. Õppisin asju kasvatama, lootes, et suudan kogu selle inetuse kenamaks muuta.”
„Minge siis otseteed välja,” ütlen, püüdes oma liigset erutust varjata. „Liigutage end natuke. Saate värsket õhku.” Mine ometi siit minema.
„Ei,” ohkab miss Celia. „Ma ei tohiks seal ringi joosta. Mul on tarvis rahulik olla.”
Mind hakkab juba tõesti ärritama, et ta kunagi kodust välja ei lähe, ja see, kuidas ta igal hommikul naeratab, nagu oleks saabunud majaabiline parim
