kõike on võimalik selle purgiga siin teha.”
Ta kehitab õlgu. „Noh, praadida?”
„See pole ainult praadimiseks. Kas teil on kunagi midagi kleepuvat juustesse kinni jäänud, näiteks närimiskumm?” Trummeldan sõrmega Crisco purki. „See siin on abiks – Crisco. Kui sellega beebi tagumikku määrida, siis jääb mähkmetest tingitud haudumispunetus talle tundmata.” Lopsan kolm kühvlitäit õli mustale moorimispannile. „Tõsijutt, olen näinud daame sellega hõõrumas silmaaluseid ja oma meeste kestendavaid jalgu.”
„Vaata, kui ilus see on,” ütleb ta. „Nagu valge koogikate.”
„Sellega saab hinnasildilt maha kleepja aine ja see võtab uksehingelt kriuksu. Kui elekter ära läheb, siis torka sellesse süütenöör ja põleta nagu küünalt.”
Süütan leegi ja me vaatame, kuidas see pannil sulab. „Ja pärast kõiki neid asju saab sellega veel ka kana praadida.”
„Väga hea,” ütleb ta tõsiselt keskendudes. „Mis edasi?”
„Kana on leotatud hapupiimas,” ütlen. „Nüüd tuleb kuivained kokku segada.” Kallan jahu, soola, veel kord soola, pipra, paprika ja näpuotsatäie Cayenne’i pipart kahekordsesse paberkotti.
„Nii, nüüd pange kanatükid kotti ja raputage seda.”
Miss Celia paneb kotti toore kanakoiva ja raputab kotti.„Kas niimoodi? Nagu selles raputa-küpseta reklaamis tee-vees?”
„Ja-jah,” ütlen ja tõmban keelega üle hammaste, sest see kõlas nüüd küll solvanguna ja mitte millegi muuna. „Just samamoodi nagu reklaamis.” Kuid siis tardun paigale. Kuulen väljas teel automootori häält. Seisan liikumatult ja kuulatan. Näen, et miss Celia silmad on hirmust suured ja tema kuulatab ka. Mõtleme ühte ja sama: mis siis, kui see on tema mees, ja kuhu ma end peidan?
Automürin möödub. Me mõlemad oleme jälle võimelised hingama.
„Miss Celia,”krigistan hambaid,„kuidas te küll minust oma abikaasale rääkida ei või? Kas ta siis aru ei saa, kui teil toit hästi välja tuleb?”
„Oi, sellele ma ei mõelnud! Võib-olla peaksime laskma kanal natukese kõrbema minna?”
Vaatan teda kõrvalt. Ma ei kavatse sugugi lasta kanal ära kõrbeda.
Ta ei vastanud tegelikule küsimusele, aga küll ma vastuse temast varsti välja pigistan.
Väga ettevaatlikult lasen tumeda liha pannile. See ajab isuäratavaid mulle ning me jälgime, kuidas kintsud ja koivad pruuniks tõmbavad. Vaatan selja taha ja miss Celia naeratab mulle.
„Mis on? Kas mul on nägu millegagi koos?”
„Ei,” ütleb ta, ja pisarad tulevad talle silma. Ta puudutab mu käsivart. „Ma olen lihtsalt hirmus tänulik, et te siin olete.”
Tõmban oma käsivarre tema käe alt ära. „Miss Celia, teil on põhjust tänulik olla palju rohkema kui minu pärast.”
„Ma tean.” Ta vaatab oma uhket kööki, nagu see oleks midagi mittemaitsvat.„Ma ei võinud uneski näha, et mul saab kunagi nii palju olema.”
„No vaat, teil on põhjust õnnelik olla.”
„Ma pole terves oma elus õnnelikum olnud kui praegu”.
Jätan selle jutu. Kõige selle õnneliku pealispinna juures ei näe ta sugugi õnnelik välja.
Sel õhtul helistan Aibileenile.
„Miss Hilly oli eile miss Leefolti juures,” ütleb Aibileen. „Ta küsis, kas keegi teab, kus kohas sa töötad.”
„Püha taevas, kui ta mu sealt üles leiab, siis on asi kindlalt mokas.” Kaks nädalat on möödas sellest kohutavast hirmsast asjast, mis ma sellele naisele tegin. Tean, et talle meeldiks hirmsasti, kui keegi mind paugupealt vallandaks.
„Mis Leroy ütles, kui sa teatasid talle, et said tööd?” küsib Aibileen.
„Kirevase pihta! Lasi teine mööda kööki laste ees ringi nagu ehissulgedega kukk,”ütlen.„Ja käitus, nagu tema oleks ainuke, kes peret üleval peab, ning mina teen seda lihtsalt enda lõbuks. Aga hiljem voodis mõtlesin, et mu suurest vanast härjast meheraas hakkab nutma.”
Aibileen naerab. „Leroyl uhkust jagub.”
„Jah, aga mina pean hoiduma selle eest, et härra Johnny mulle jälile ei saaks.”
„Ja ta ei ole sulle öelnud, miks ta ei taha, et ta mees teaks?”
„Ta ütles vaid, et tahab, et ta mees arvaks, et ta oskab ise süüa teha ja maja puhastada. Aga see ei seleta veel asja. Ta varjab midagi mehe eest.”
„Kas põle naljakas, millise pöörde see asi on võtnd. Miss Celia ei saa sellest kellelegi rääkida, sest muidu jõuab see ärra Johnny kõrvu. Seega miss Hilly ei saa teada, kuna miss Celia ei räägi sellest kellelegi. Sa põleks ise ka saand asja paremini korraldatud.”
„Mh-mh,” ühman vaid vastu. Ma ei taha tänamatuna tunduda, kuna Aibileen on see, kes mulle töö hankis. Ent vägisi mõtlen, et olen oma muresid tegelikult hoopis kahekordistanud, kõigepealt miss Hilly ja nüüd veel ka härra Johnny.
„Minny, olen taht su käest küsida.” Aibileen köhatab, nagu oleks tal midagi kurgus. „Kas sa tead miss Skeeterit?”
„Seda pikka, kel on kombeks miss Waltersi pool bridži mängimas käia?”
„Jah, mida sa temast arvad?”
„Ma ei tea, ta on valge nagu kõik need teisedki. Miks sa küsid? Mis ta minu kohta ütles?”
„Mitte miskitki sinu kohta,” sõnab Aibileen. „Lihtsalt… mõni nädal tagasi, ma ei tea, miks ma aina selle peale mõtlen. Ta küsis mult midagi. Küsis, kas mina tahaksid asju muuta. Valge naine ei ole kunagi miskit sellist küsind…”
Kuid siis kolistab magamistoast välja saanud Leroy tuppa, soovib kohvi, enne kui hilisesse vahetusse läheb.
„Pagan võtaks, ta on üleval, räägi kiiresti,” ütlen.
„Ei, põle lugu, ei miskit,” ütleb Aibileen.
„Mida? Mis toimub? Mida see daam sulle ütles?”
„Lihtsalt jahus niisama. Mõttetus.”
Esimesel töönädalal miss Celia juures nühin maja nii suure hoolega, et enam pole tolmust räbalat või ribadeks särki ega isegi hargnenud silmadega sukki, millega pühkida. Teisel nädalal nühin uuesti, sest on selline tunne, nagu mustus tuleks tagasi. Kolmandal nädalal jään rahule ja hakkan harjumuspäraselt tegutsema.
Iga päev on miss Celial selline nägu ees, nagu ei suudaks ta kuidagi uskuda, et olen ikka jälle tööle tulnud. Mina olen ainus asi, mis segab tema ümber valitsevat vaikust. Minu kodus on alati viis last ja naabrid ja mu mees. Enamikul päevadest, mil ma miss Celia juures käin, olen tänulik seal valitseva rahu eest.
Mu ülesanded majapidamises langevad iga töö puhul samale päevale. Esmaspäeval õlitan
