ning jätan betoonist astmele.
Miss Celia põrnitseb oma põletada saanud kätt.„Missus Walters ütles, et olete tõeliselt hea kokk.”
„See vana naine sõi ära kaks uba ja ütles siis, et tal on kõht täis. Ma ei saanudki teda õieti sööma.”
„Kui palju ta teile maksis?”
„Dollar tunnis,” ütlen ja tunnen nagu häbigi. Viis aastat, ja ei saanud isegi mitte miinimumpalka.
„Siis maksan mina kaks.”
Ja mina tunnen, kuidas jään hingetuks.
„Millal härra Johnny hommikul majast lahkub?” küsin, puhastades või jälgi, mis sulab suisa letil – isegi taldrikut pole sellele alla pandud.
„Kell kuus. Ta ei saa endale lubada, et ta siia liiga kauaks askeldama jääb. Ja tagasi hakkab ta oma kinnisvarabüroost tulema viie paiku.”
Arvutan natuke ja isegi vähema tundide arvu puhul teeb see suurema tasu. Aga kui mind maha lastakse, siis ei saa ma mingit tasu. „Lahkun siis kell kolm. Jätan endale tulekuks ja minekuks kaks tundi, nii et ma temaga kokku ei puutuks.”
„Hästi.” Ta noogutab. „Siis on kõige kindlam.”
Tagatrepil viskab Celia koogi paberkotti. „Pean selle prügikasti matma, et ta ei teaks, et mul läks jälle kook kõrbema.”
Võtan tal koti käest. „Härra Johnny ei näe midagi. Ma viskan selle oma kodus ära.”
„Oi, tänan!” Miss Celia raputab oma pead, nagu oleks see kõige kenam asi, mis keegi kunagi tema heaks teinud on. Käed on tal tõmbunud pisikesteks rusikateks, mida ta lõua all hoiab. Lähen välja auto juurde.
Istun Fordi kottivajunud istmel – Leroy maksab ikka veel selle auto eest oma ülemusele 12 dollarit iga nädal. Kergendus võtab nüüd võimust. Lõpuks olen saanud tööd. Polegi tarvis põhjapoolusele kolida. Küllap on jõuluvana pettunud.
„Toeta nüüd oma tagumik maha, Minny, sest räägin sulle, millised on reeglid, kui töötad Valge Proua juures.”
Olin tol päeval saanud neljateistkümneaastaseks. Istusin ema köögis väikese puust laua taga, silmad jahtuma pandud karamellkoogil, mis ootas võõbaga katmist. Sünnipäev olid ainuke päev aastas, kus mul lubati süüa nii palju, kui tahtsin.
Olin koolist ära tulemas ja esimesele tõelisele töökohale asumas. Ema tahtis, et oleksin kooli edasi jäänud ja üheksandasse klassi läinud – ta oli alati tahtnud, et minust saaks kooliõpetaja, selle asemel et töötada miss Woodra majas. Ent kuna mu õel oli probleeme südamega ja isa oli vastutustundetu joodik, siis oli perekonna eest muretsemine minu ja ema õlul. Olin juba majapidamistöödega kursis. Pärast koolitunde tegin enamiku töid toiduvalmistamisel ja maja puhastamisel mina. Aga kui ma nüüd lähen kellegi teise majasse tööd tegema, kes siis meie endi kodu eest hoolitseb?
Ema võttis mul õlgadest kinni ja pööras nii, et olin silmitsi tema, mitte koogiga. Ema oli perekonna piits ja präänik. Ta oli suurepärane. Ei võtnud kelleltki midagi vastu. Ta viibutas oma sõrmega nii lähedal mu näole, et mul läksid silmad kõõrdi pähe.
„Minny, reegel number üks Valge Proua juures töötades on järgmine: see ei puuduta sind. Hoia toppimast oma nina Valge Proua probleemidesse ja ära mine nutuga oma probleemidest tema juurde rääkima. Et sa ei saa oma valgustuse eest maksta… Et su jalad on liiga väsinud… Pea meeles ühte: valged ei ole sulle sõbrad. Nad ei taha nendest asjadest kuulda. Ja kui miss Valge Proua tabab oma mehe koos naabruses asuva daamiga, siis hoia sina sellest eemale, kas kuuled?
Reegel number kaks: ära anna kunagi Valgele Prouale sellist võimalust, et ta leiab sind oma tualettruumist. Mis sellest, et sul on nii kange häda, et tunned, justkui siriseks see kas või patsidest välja. Kui maja taga pole majaabilise jaoks eraldi kohta, siis leia niisugune moment, kus ta on kaugel, ja mine sellesse tualetti, mida ta harvem kasutab.
Reegel number kolm…” Ema väänas mu lõua jälle tagasi, nii et nägin nüüd teda – kook oli mind vahepeal jällegi ahvatlenud. „Kolmas reegel: kui teed valgetele süüa, siis maitsed toitu teise lusikaga. Kui paned lusika suu juurde, mõeldes, et keegi ei näe, ja siis pistad selle potti, võidakse sind selle eest välja visata.
Neljas reegel: sa kasutad iga päev sama tassi, sama kahvlit, sama taldrikut. Hoiad seda eraldi kapis ja ütled valgele perenaisele, et nüüdsest peale kasutad seda sina.
Viies reegel: sa sööd köögis.
Kuues reegel: sa ei löö tema lapsi. Valgetele meeldib ise oma lapsi nahutada.”
Seitsmes reegel – see on viimane, Minny. Kas sa kuulad mind? Ära porise asjade üle.”
„Ema, ma tean, kuidas…”
„Oh, ma ju kuulen sind, kui sa arvad teadvat, et ma ei kuule – sa porised, et sul tuleb ahju toru puhastada, ja kuidas vaese Minny jaoks on jäänud vaid viimane pisike jäänus kanast. Kui porised valge naisega hommikul, siis õhtupoolikul porised sama asja üle juba tänaval.”
Nägin, kuidas mu ema käitus, kui miss Woodra ta koju tõi, kogu aeg: jah, proua, ei proua; muidugi olen tänulik, proua – üks suur prouatamine käis kogu aeg. Miks pean mina samasugune olema? Mina ju tean, kuidas enda eest seista.
„Tule nüüd siia ja kallista ema oma sünnipäeval – oh taevas, küll sa oled raske, Minny.”
„Ma põle terve päeva söönud – millal ma kooki saan?”
„Ära ütle ma põle, nüüd räägid õigesti. Ma ei kasvatanud sind selleks, et räägiksid niisugust harimata keelt.”
Oma esimesel tööpäeval Valge Proua majas sõin singileiva ära köögis, panin oma tassi minu jaoks määratud kohale kapis. Ja kui see pisike jõmpsikas varastas mu rahatasku ja selle ahju peitis, siis ei saanud ta laksu tagumikule.
Aga siis ütles Valge Proua: „Nüüd tahan ma, et peseksid kõik riided esmalt käsitsi ja paneksid siis pesumasinasse, et nad lõplikult puhtaks saada.”
Ja mina vastasin: „Miks ma pean neid käsitsi pesema, kui pesumasin teeb töö ära? See on suurim raiskamine, millest eales kuulnud olen.”
Valge Proua naeratas ja viis minutit hiljem olin tänaval.
Miss Celia juures töötades on mul vaja saata oma lapsed hommikul Spanni algkooli ja õhtuti jõuan ma koju nii, et aega jääb endagi jaoks. Ma pole saanud päeval tukastada sellest ajast peale, mil Kindra 1957. aastal ilmale tuli, kuid selliste töötundide puhul – kella kaheksast kolmeni – võiks ma seda iga päev teha, kui vaid tahaksin. Kuna miss Celia juurde välja ei sõida ükski buss, siis tuleb mul võtta Leroy auto.
„Naine, iga päev sa küll autot ei saa – mis siis, kui mul on päevane vahetus ja on vaja…”
„Ta maksab mulle igal reedel seitsekümmend dollarit sularahas, Leroy.”
„Võib-olla võtan siis Sugari jalgratta.”
Teisipäeval, üks päev pärast meie jutuajamist pargin auto miss Celia majast eemale, tänavale kurvi taha, nii et seda näha ei jää. Kõnnin kiiresti mööda tühja teed ja siis sissesõiduteed mööda. Ühtegi autot ei möödu.
„Olen
