Ta ütles: „Võta. Ma tean, et sul läheb seda vaja,” ja mul oli kange tahtmine need talle näkku visata. Kuid ma ei teinud seda. Oh ei.” Jälle akkas kuulduma ingeldamist, ja ta ütles: „Tegin midagi hullemat.”
„Mida sa tegid?”
„Ma ei ütle. Sellest käkist ei räägi ma kellelegi. Kuid ma tegin talle midagi, mida ta väärib!” Nüüd nuttis ta südantlõhestavalt ja mul tõmbas kõht irmust külmaks. Miss Hillyle vasta astuda pole naljaasi. „Ma ei saa enam iialgi tagasi tööle, Leroy lööb mu maha…”
Tagapool akkasid lapsed nutma. Minny pani toru hargile, ütlemata isegi ead aega. Ma ei tea, mis ta selle käkiga mõtles. Kuid taevake, tundes Minnyt võib kindel olla, et midagi ead see olla ei saand.
Sel õhtal nopin endale kermesmarja salatit ja ühe tomati Ida peenralt. Praen veidi sinki ja teen natuke kastet kõrvale. Parukas arjatud ja üles riputatud, roosad rullid sisse keeratud, juustele juba ead-paremat pääle kantud. Olen terve õhtapooliku olnd mures ja mõelnd Minnyst. Kui täna öösel magada tahan, tuleb mul need mõtted peast välja saada.
Istun laua taha sööma ja panen köögiraadio mängima. Väike Stevie Wonder laulab „Fingertipsi”. Selle poisi puhul ei tähenda midagi, et ta värviline on. Ta on kaheteistkümneaastane, pime, ja raadios mängitakse tema ittlugu. Kui ta lõpetab, akkan kuulama pastor Greene’i, kes etendab oma jutlust, lõpuks jään pidama WBLA raadiojaama juures. Nad mängivad bluusi ja laulavad kaasa.
Pimeduse saabudes meeldivad mulle nende suitsused, kergelt napsised ääled. Mul on siis tunne, et terve mu maja on inimesi täis. Võin neid peaaegu nähagi, õõtsumas minu köögis, bluusi tantsimas. Keeran ära laetuled ja kujutlen, et oleme Kaarnas. Väiksed lauad punaste lambivarjudega. On mai või juunikuu ja on soe. Minu sümpaatia Clyde välgutab mulle oma valgeambalist naeratust ja küsib: kallis, soovid midagi juua? Ja mina ütlen Bloody Mary, ja siis akkan iseenda üle naerma, et istun oma köögis ja näen päise päeva ajal und, sest kõige kangem kraam, mida ma üldse pruugin, on purpurpunane mahlajook Nehi.
Memphise Minny hakkab raadios laulma sellest, kuidas lahjast lihast ei saa praadi, mis räägib sellest, kuidas armastus ei jää kestma. Ikka ja jälle mõtlen, et võiksin leida endale teise mehe, kellegi oma kirikust. Probleem on selles, et kuigi jumal on mulle armas, ei ole kirikuskäijad mehed mulle kunagi nii väga meeldind. Mees, kes mulle meeldib, ei ole sedasorti, kes jääb sulle kaela peale pärast seda, kui on kõik su raha ära kulutand. Tegin selle vea kakskümmend aastat tagasi. Kui mu seaduslik mees Clyde mu selle tühise Farishi tänava lirva pärast, keda nad Kakaoks kutsuvad, maha jättis, siis arvasin, et ei tee enam iial selliste asjadega tegemist.
Kass hakkab väljas kräunuma ja toob mu tagasi reaalsusesse, külma kööki. Keeran raadio kinni ja panen tagatoas lambi põlema, õngitsen kotist välja oma palveraamatu. Mu palveraamat on lihtsalt üks sinine märkmik, mille ostsin Ben Franklini kauplusest. Kasutan pliiatsit, nii et saan ülestähendatu kustutada, kuni kõik õigesti kirja saab. Olen oma palveid kirja pand alates sellest ajast, kui olin kaheteistaastane koolitüdruk.
Kui ütlsin oma seitsmenda klassi õpetajale, et enam ma kooli ei tule, sest pean emale abiks olema, siis puhkes miss Ross peaaegu nutma.
„Sa oled klassis kõige targem, Aibileen,” ütles ta. „Ja ainus viis, kuidas sul õnnestub oma vaimu virge hoida, on iga päev lugeda ja kirjutada.”
Nii ma siis hakkasingi oma palveid kirja panema, selle asemel et neid üles lugeda. Kuid keegi pole mind sellest ajast saadik targaks nimetand.
Pööran oma palveraamatu lehekülgi, et näha, kes mul täna ette tuleb võtta. Mõned korrad sel nädalal mõtlesin panna miss Skeeteri ka oma nimekirja. Ma ei olegi päris kindel, et tean miks. Ta on alati kena, kui ta tuleb. Mind teeb see närviliseks, kuid paratamatult mõtlen kogu aeg, mida ta tegelt öelda tahtis miss Leefolti köögis, kui küsis, et kas ma tahan asju muuta. Rääkimata sellest, et ta küsis oma teenija Constantine’i elukoha kohta, kes teda kasvatanud oli. Mina tean, mis juhtus Constantine’i ja miss Skeeteri ema vahel, ja mitte mingil juhul ei räägi ma talle sellest.
Asi on aga selles, et kui ma nüüd hakkan miss Skeeteri eest palvetama, siis tean, et meie vestlus jätkub järgmine kord, kui teda näen. Ja veel järgmisel korral ja edasigi veel. Sest palved mõjuvad niimoodi. See on nagu elekter, hoiab asjad käigus. Ja see tualettruumi küsimus, see põle just miskit sellist, mida tegelikult arutada tahaks.
Vaatan oma palvenimekirja kiiresti läbi. Esimesel kohal on minu Mae Mobley, seejärel tuleb Fanny Lou kirikust, temal on reuma. Mu õed Inez ja Mable Port Gibsonis, kel on kahe peale kaheksateist last ja kuus neist on gripis. Kui nimekiri on lühike, siis panen juurde selle vana aisva valge mehe, kes elab toidupoe taga, selle, kes kaotas mõistuse kingaläiget juues. Kuid täna on nimekiri üsna pikk.
Ja vaat kus lugu, kelle ma veel olen nimekirja pannud! Kõigist võimalikest just Bertrina Bessemer! Igaüks teab, et Bertrina ja mina ei salli teineteist sellest ajast peale, kui ta nimetas mind neegrist lollpeaks, sest abiellusin ütlemata palju aastaid tagasi Clyde’iga.
„Minny,” küsisin möödunud pühapäeval, „miks Bertrina palus minul tema eest palvetada?”
Kõndisime kodu poole pärast kella ühest jumalateenistust. Minny ütleb: „Käib jutt, et sul on mingisugune võimas palve, mis mõjub rohkem kui tavalist sorti palve.”
„Kes seda ütleb?”
„Eudora Green, kui ta oma puusaluu murdis, oli sinu nimekirjas, ja nädala pärast sai jalule. Isaiah kukkus puuvillaveokilt, aga et ta sel õhtul oli sinu palvenimekirjas, siis oli ta järgmisel päeval tööl tagasi.”
Selle kuulmine pani mind mõtlema, kuidas mulle ei antudki võimalust paluda Treelore’i eest. Võib-olla seepärast jumal võttiski ta nii kiiresti enda juurde. Ta ei taht minuga vaielda.
Minny jätkab: „Snuff Washington, Lolly Jackson – no mida, Lolly sattus sinu nimekirja, ja kaks päeva hiljem tõuseb ratastoolist, nagu oleks Jeesust puutund. Igaüks Hindsi maakonnas teab seda lugu.”
„Aga see põle ju mina,” ütlen. „Lihtsalt palve.”
„Aga Bertrina…” Minny hakkab naerma, öeldes: „Sa tead seda Kakaod, seda, kellega Clyde jalga laskis?”
„Pähh. Sa tead ju, et ma ei unusta teda kunagi.”
„Nädal pärast seda kui Clyde su maha jättis, kuulsin, et Kakao ärkas üles ja leidis oma vesikana nii retsituna nagu mädand austri. Kolm kuud läks aega, enne kui paranes. Bertrina, tema on Kakaoga sõber. Ta teab, et sinu palvel on mõju.”
Mul vajub suu lahti. Miks ta sellest mulle kunagi rääkind ei ole? „Sa ütled, et inimesed arvavad, et mul on nõiavõimed?”
„Ma teadsin, et kui ma sulle seda ütlen, hakkad muretsema. Nad lihtsalt arvavad, et sul on parem ühendus jumalaga kui enamikul teistel. Oleme kõik jumala juures järjekorras, aga sinul õnnestub talle oma palved lausa kõrva sosistada.”
Teepott ahjul hakkab visisema ja toob mind reaalse elu juurde tagasi. Eldekene, arvan, et lihtsalt võtan kätte ja panen miss Skeeteri oma nimekirja, aga miks just, seda ma ei tea. Mis meenutab mulle midagi, millele ma ei taha mõelda – et miss Leefolt ehitab mulle tualettruumi, sest arvab, et olen aiguskandja. Ja miss Skeeter küsib minult, kas ma ei tahaks asjade seisu muuta, nagu oleks millegi muutmine Jacksonis Mississippis lihtne nigu lambipirni vahetamine.
Lükin ube nöörile miss Leefolti köögis ja telefon eliseb. Loodan, et see on Minny, kes ütleb, et sai tööd.
