ta sülle võtaks, aga miss Leefolt teeb kapiukse lahti, nagu ei märkakski last. Siis lööb ukse kinni ja teeb teise lahti. Lõpuks ta lihtsalt seisab seal. Olen neljakäpakil põrandal. Üsna varsti on mu pea nii sügaval ahjus, et paistab, nagu tahaks ma end surnuks gaasitada.
„Sinul ja miss Skeeteril oli selline nägu peas, nagu te oleksite millestki hirmus tähtsast rääkinud.”
„Ei, proua, ta lihtsalt… küsis, kas ma tahaksin mõnd vana riideilpu,” ütlen ja mu jutt kostab kui kaevu põhjast. Rasv võtab juba käevartel võimust. Siin lõhnab nigu kaenlaaugus. Ei lähe minutitki, kui igi jookseb mööda nina ja iga kord, kui seda püüan ära pühkida, tekib mu näole kõntsatomp. Tõesõna, kõikse ullem koht maailmas on ahju sisemus. Kui siin peadpidi sees oled, siis kas küürid seda või muutud ise praeks.Tean, et täna ootab mind jälle ees unenägu, et jään ahju kinni ja gaas keeratakse lahti. Aga oian oma pea selles irmsas paigas, sest oleksin pigem ükskõik kus, kui vastaksin miss Leefolti küsimustele selle kohta, mida miss Skeeter mulle öelda püüdis. Kui ta küsis, kas ma tahan, et võiksin asju muuta.
Natukese aja pärast miss Leefolt mühatab ja läheb välja autovarjualusesse. Läks vist otsima kohta, kuhu mulle uus värviliste tualettruum ehitada.
Siin elades ei saa sellest kunagi aru, aga Jacksonis Mississippi osariigis elab kakssada tuhat inimest. Näen neid arve ajalehes ja imestan alailma, kus need inimesed küll kõik elavad? Kas äkki maa all? Sest tean peaaegu kõiki, kes minu pool silda elavad, ja ka paljusid valgeid perekondi, ja nendest ei saa kohe kindlasti mitte kahtesada tuhandet kokku.
Kuus päeva nädalas sõidan bussiga üle Woodrow Wilsoni silla sellele poolele, kus elavad miss Leefolt ja tema valged sõbrad – seda piirkonda kutsutakse Belhaveniks. Belhavenist edasi on juba linnakeskus ja osariigi Kapitoolium. Kapitooliumi hoone on tõeliselt suur, väljast paistab kena, kuid sees ei ole ma kunagi käind. Ei tea, kui palju nad sellise koha korrashoidmise eest maksavad?
Belhavenist edasi tee peal on valgete Woodland Hills, siis Sherwoodi mets, kilomeetrite kaupa suuri ripneva samblaga kaetud tammesid. Siin ei ela praegast veel keski, aga koht on olemas, juhul kui valged on valmis kusagile uude kohta elama asuma. Siis tulevad juba maakohad, ja seal elab miss Skeeter Longleafi puuvillaistanduses. Tema seda ei tea, aga mina korjasin seal puuvilla 1931. aastal, depressiooni ajal, kui meil polnud mitte midagi süüa peale riigi eraldatud juustunormi.
Seega on Jackson vaid üks valgetega asustatud koht järgnevate seas ja enamgi veel kerkib neid, kui seda teed pidi edasi minna. Aga värviliste linnaosa, meie oleme üks suur sipelgapesa, meid ümbritseb riigimaa, mis pole müügiks. Kui meid rohkem saab, ei anta meile maad juurde. Meie linnaosa asustus muutub tihedamaks.
Sel pärastlõunal lähen bussile number kuus, mis sõidab Belhavenist Farishi tänavale. Täna põlegi bussis kedagi muud peale koduabiliste, kes oma valges vormirõivas kodu poole suunduvad. Me kõik lobiseme ja naeratame üksteisele, nagu kuuluks buss meile – mitte et meil oleks selle vastu, et bussis on ka valgeid, me istume nüüd igal pool, kus soovime, tänu miss Parksile –, me oleme lihtsalt omavahel sõbrad.
Märkan taga keskmisel istmel Minnyt. Minny on lühike ja suur, tal on läikivad mustad kiharad. Ta istub, jalad viltu, paksud käsivarred risti rinnal.Ta on minust 17 aastat noorem. Ea tahtmise korral suudaks Minny arvatavasti selle bussi pea kohale tõsta. Vanal naisel nagu mina on ullupööra vedand sellise sõbraga.
Istun tema ette istmele, pööran end ümber ja jään kuulama. Kõigile meeldib kuulata, mida Minny räägib.
„… nii ma siis ütlesin: miss Walters, maailm tahab teie paljast tagumikku näha täpselt sama palju kui minu musta. No nii, minge nüüd majja sisse ja pange endale aluspüksid jalga ja mõni hilp selga.”
„Majaesisel verandal? Ihualasti?” küsib Kiki Brown.
„Endal ripneb tagumik põlvini.”
Bussitäis rahvast naerab ja äälitseb ja raputab pead.
„Püha müristus, see naine on hull,” ütleb Kiki. „Ma ei tea, kuidas sul õnnestub alati endale hull perenaine saada.”
„Nonoh, nagu sinu miss Patterson oleks parem?” ütleb Minny Kikile. „Kirevase päralt, ta võiks hullude prouade klubis kohalolekut kontrollida.” Nüüd naerab terve buss, sest Minnyle ei meeldi, kui keegi teine tema valgest perenaisest alvasti räägib. See on tema töö ja ainuüksi temal on selleks õigus.
Buss sõidab üle silla ja teeb esimese peatuse värviliste linnaosas.Tosinajagu koduabilisi läheb maha. Sean end sisse Minny kõrvale vabanenud istmele. Ta naerab, müksab mind tervituseks küünarnukiga. Siis laseb ta end tagaistmel lõdvaks, sest minu ees ei pea ta näitemängu tegema.
„Kuis käsi käib? Sa pidid hommikul plisseeri triikima?”
Naeran ja noogutan. „Võttis tund ja veerand.”
„Mida sa miss Waltersile täna bridžiklubis sisse söötsid? Nägin terve hommiku vaeva, et sellele tolvanile karamellkooki teha, ja siis ei söö ta mitte raasugi.”
See tuletab mulle meelde, mida miss Hilly täna lauas ütles. Oleks tegu kellegi teisega valgetest prouadest, siis ei oolitaks, aga me kõik tahame teada, kui miss Hillyl on midagist kellegi kohta ütlemist. Ma ei tea ainult, kuidas jutuga algust teha.
Vaatan aknast välja ja näen värviliste jaoks mõeldud haiglat, siis puuviljamüügiletti…
„Kuulsin vist miss Hillyt rääkimas midagi sellist, et ta ema jääb aina kõhnemaks,” ütlen nii ettevaatlikult, kui oskan. „Ütles, et võib-olla on see halvast toitmisest.”
Minny vaatab mulle otsa. „Ah et nii ütleski?” Juba ainuüksi see nimi toob vihaläike talle silmisse. „Mida ta veel ütles?”
Parem juba kõik ära rääkida. „Arvan, et ta on sind sihikule võtnud, Minny. Lihtsalt… ole temaga eriti ettevaatlik.”
„Miss Hilly peaks minuga eriti ettevaatlik olema. Mida ta ütles, et ma ei oska toitu valmistada või? Ütles, et see vana kondibukett ei söö sellepärast, et ma ei oska talle süüa teha või?” Minny tõuseb püsti, lükkab hoogsalt oma koti käevarrel ülespoole.
„Vabanda, Minny, ütlesin seda ainult selleks, et sa end tema eest oiaks…”
„Kui ta kunagi midagi niisugust mulle ütleb, siis saab ta lõunaks tüki Minnyt,” turtsub ta bussitrepist alla minnes.
Vaatan teda aknast oma maja poole tampimas. Miss Hilly puhul peab olema ettevaatlik. Eldene aeg, võib-olla oleksin pidand asja enda teada jätma.
Paar ommikut hiljem tulen bussilt maha ja kõnnin kvartali jao maad miss Leefolti majani. Maja ees seisab veoauto metsamaterjaliga. Sees kaks mustanahalist meest, üks joob tassist kohvi, teine magab istudes. Lähen neist mööda, sisenen kööki.
Ärra Raleigh Leefolt on sel hommikul veel kodus – seda juhtub arva. Alati kui ta kodus on, on ta sellise näoga, nagu lausa loeks minuteid, mil saaks ometi jälle oma raamatupidamistöö juurde naasta. Isegi laupäeval. Aga täna on siin mingi tüli lahti.
„See on siin minu kuradima maja ja mina maksan kõige eest, mis siin toimub!” karjub ärra Leefolt.
Miss Leefolt püüab tema selja taga säilitada naeratust, mis tähendab, et ta ei ole asjade käiguga rahul. Mina varjun pesuruumi. Kaks päeva on möödas tualetiga seonduvast jutust ja ma juba lootsin, et sellega kõik piirdubki. Ärra Leefolt avab tagaukse,
