väärtust. Hilly ütles!” Olen ikka veel pesuruumis, kuid peaaegu et kuulen, kuidas miss Leefolt püüab ikka säilitada naeratust oma näol.
„Me ei saa seda endale lubada! Ja me ei allu Holbrookide korraldustele!”
Minuti vältel valitseb vaikus. Siis kuulen pidžaamasse takerduvate väikeste jalakeste lohinat.
„Is-sii?”
Tulen pesuruumist välja kööki, sest muidugi mõista on Mae Mobley minu kohustus.
Ärra Leefolt juba kummardub ta poole. Näol naeratus, mis oleks nagu kummist. „Tead mis, kullake?”
Mae Mobley naeratab issile vasta. Ta ootab mingit toredat üllatust.
„Sa ei lähe ülikooli, et su ema sõbrad ei peaks majaabilisega sama tualettruumi kasutama.”
Ta tambib minema ja lööb ukse nii kõvasti kinni, et väiketüdruku silmad värahtavad.
Miss Leefolt vaatab talle otsa ja hakkab sõrme viibutama.„Mae Mobley, sa tead ju, et ei tohi hällist välja tulla!”
Pisitüdruk vaatab ust, mille issi kinni lõi, vaatab oma ema, kes temaga pahandab. Mu väikseke püüab rahulikuks jääda, paistab, nagu pingutaks irmsasti, et mitte nutma hakata.
Tuhisen miss Leefoltist mööda, tõstan väiketüdruku sülle. Sosistan talle: „Lähme elutuppa ja mängime selle rääkiva mänguasjaga. Mida eesel ütleb?”
„Ta tuleb aina voodist välja. Olen teda täna hommikul juba kolm korda voodisse pannud.”
„Sest kellelgi on vaja mähkmeid vahetada. Opsti!”
Miss Leefolt ütleb seepeale: „Ah, ma ei tulnud selle pealegi…”, kuid juba vahib ta aknast metsaveoautot.
Lähen maja tagupoolele, nii vihaselt, et lausa trambin. Pisitüdruk on oma voodis olnud eila õhtast kella kaheksast saadik, muidugi on tarvis tal mähkmeid vahetada! Proovigu miss Leefolt ise kaksteist tundi oma ekskrementides istuda ilma üles tõusmata!
Asetan pisitüdruku mähkimislauale, püüan oma viha taltsutada. Väiketüdruk vaatab mind, kui võtan mähkme ära. Siis sirutab välja oma väikse käekese. Ta puudutab õige õrnalt mu suud.
„Mae Mo oli pähh,” ütleb ta.
„Ei, väikseke, sina küll paha ei old. Sina oled hea. Tõeliselt hea.” Ütlen seda ja silun ta juukseid tagasi.
Elan Gessumi avenüül, kus olen korterit üürind alates 1942. aastast. Võib öelda, et Gessumil on üsna palju just sellele kohale iseloomulikku. Majad on väiksed, kuid iga eesõu on erinev: mõned on võsased ja rohtkatteta nagu kiilakad vanamehed, teistes on asaleapõõsad ja roosid ja tihe roheline muru. Enda õue pean mingit pidi vahepealseks.
Mul on maja ees mõned punase kameelia põõsad. Muru on pisut laiguline ja kohta, kus Treelore’i pikap seisis kolm kuud pärast õnnetust, tähistab ikka veel suur kollane lapp maad. Mul põe ühtki puud. Kuid tagaaed, see näeb küll välja justkui Eedeni aed. Seal on mu naabri Ida Peeki juurviljalapp.
Idal polegi õiget tagaaeda ja kõike seda tema mehe kila-kola tõttu – seal on automootoreid ja vanu külmkappe ja autokumme. Mees aina lubab seal korda luua, aga ei tee seda. Nii ma siis ütlesin Idale, et tulgu ja istutagu minu lapile. Siis ei ole mul tarvis niitmise eest oolt kanda ja tema laseb mul korjata, mis vaja, ning see säästab mulle iga nädal kakskolm dollarit. Selle, mida me kohe ära ei söö, paneb ta purki ja siis jagab mulle neid talvel. Ead naeripealsed, baklažaanid, vakaga okrat, igat sorti pudelkõrvitsaid. Ma ei tea, kuidas ta küll neid sitikaid oma tomatitest eemal hoiab, aga korda see tal läheb. Ja need maitsevad ead.
Sel õhtul sajab kõvasti.Tirin välja Ida Peeki kapsa-tomatipurgi, söön viimase viilu järelejäänud maisileiba. Siis istun maha, et oma rahaasjus selgust saada, sest on juhtunud kaks asja: bussipilet on läinud kallimaks, üks ots maksab nüüd viisteist senti, ning mu üür küünib nüüd juba 29 dollarini kuus. Töötan miss Leefolti juures kella kaheksast neljani kuus päeva nädalas, välja arvatud laupäev. Iga reede saan töötasuks 43 dollarit, mis teeb kuus kokku 172 dollarit. Mis tähendab, et pärast elektri-, vee-, gaasi- ja telefoniarve tasumist jääb mulle 13 dollarit ja 50 senti nädalas toidu, riiete, juuksuri ja kirikumaksu jaoks. Muidugi tuleb veel juurde arvestada arvete postitamiskulu, mis maksab ka nüüd oma viis senti. Ja mu kingad, mida tööl kannan, on nii viledaks kulund, et näevad välja, nigu akkaks näljast nõrkema. Uus paar maksab aga seitse dollarit, mis tähendab, et mul tuleb süüa kapsast ja tomatit, kuni olen küülik valmis. Jumal tänatud, et Ida Peek olemas on, muidu põleks mul miskitki süüa.
Ootamatu telefonielin paneb mu suisa võpatama. Enne veel kui saan alloo öeldud, kuulen Minny häält.
„Miss Hilly saadab miss Waltersi vanadekodusse. Pean endale uue töö leidma. Ja tead, millal see juhtub? Järgmisel nädalal.”
„See ei saa ometi tõsi olla, Minny!”
„Olen juba uut kohta otsinud, helistasin täna kümnele prouale. Mitte keegi ei ole minust huvitatud.”
Kahju küll, aga mind ei üllata see karvavõrdki. „Küsin omme ommikul esimese asjana miss Leefoltilt, kas ta teab kedagi, kes abi vajaks.”
„Oota veidi,” ütleb Minny. Kuulen miss Waltersit rääkimas ja Minnyt vastamas: „Kelleks te mind peate? Autojuhiks? Ma ei vii teid mingisse maaklubisse, kui väljas kallab nagu ämbrist.”
Peale varastamise on üks irmsamaid asju koduabilise puhul liigvänge suuvärk. Siiski on Minny väga ea kokk, mõnikord see eastab selle.
„Ära muretse, Minny. Küllap leiame sulle kellegi, kel on sama palju kuulmist nagu uksenupul, samamoodi kui miss Waltersil.”
„Miss Hilly on mulle vihjanud, et võiksin tema juures tööd saada.”
„Mida?”Räägin nüüd nii tõsiselt, kui oskan: „Tule mõistusele, Minny, pigem aitan sind ise, kui lasen sul selle vaenuliku proua juures rügada.”
„Kellega sa arvad end rääkivat, Aibileen? Ahviga või? Sama hästi võiksin tööle minna Ku-Klux-Klani juurde. Ja sa tead ju, et ma ei võtaks Yule Maylt tema tööd ära.”
„Anna mulle, rumalale, andeks.” Läksin lihtsalt närvi, kui kuulsin miss Hillyt mainitavat. „Elistan miss Caroline’ile Honeysuckle’is, vaatame, kas tema teab kedagi. Ja siis elistan veel miss Ruthile, ta on nii kena, et see teeb suisa haiget. Tal oli kombeks igal ommikul maja koristada, nii et mul põldki midagi muud teha, kui talle seltsiks olla. Ta mees suri sarlakitesse, tjahh.”
„Tänan sind, Aibileen… No nii, miss Walters, tehke mulle nüüd seda heameelt ja sööge üks väike roheline uba ära.” Minny jätab ead aega ja riputab telefoni hargile.
Järgmisel ommikul on vana palgiveoauto jälle platsis. Kopsimine on juba pihta akand, aga täna ei ole ärra Leefolti ringi trampimas. Küllap teadis, et on lahingu juba enne alustamist kaotand.
Miss Leefolt istub köögilaua taga oma siniselapilises hommikumantlis ja räägib telefoniga. Pisitüdruk on näost juba üleni punane, klammerdub ema põlvede ümber, püüab tema tähelepanu endale võita.
„Ommikust, pisitüdruk,” ütlen talle.
„Emme! Emme!” ütleb pisitüdruk, püüdes
