miss Hilly on ju kogu mööbli juba ära viind. Mul pole siiani aimugi, mis saab Minnyst ja miss Hillyst. Arvan, et ma ei tahagi tegelikult teada.
„Leefoltide kodu.”
„Oi, tere. Siin räägib…” Proua peatub ja köhatab. „Tere. Kas… kas ma võiksin rääkida Elizabeth Leefoltiga?”
„Miss Leefolti põle kodu. Kas ma võin talle miskit edasi ütelda?”
„Oh,” ja ta hääl kõlab, nagu oleks ta põnevil, ehkki põhjust pole.
„Kes räägib, palun?”
„Siin… Celia Foote. Mu abikaasa andis mulle selle numbri ja ma ei tunne Elizabethi, aga… noh, mu mees ütles, et Elizabeth on kursis laste heategevuse ja daamide klubi ettevõtmistega.” See nimi on mulle tuttav, aga ma ei suuda seda kellegagi seostada. See naine räägib niimoodi, nagu oleks ta pärit kusagilt pärapõrgus asuvast maakolkast. Ääl on tal küll meeldiv, kõlab eledalt. Ent selle kõla erineb teiste siinsete daamide omast.
„Annan talle teie teate edasi,” ütlen. „Mis te telefoninumber on?”
„Olen siin uuepoolne ja… või noh, tegelikult mitte. Olen olnud siin juba päris kaua, jessas, juba üle aasta. Ma lihtsalt ei tunne siin kedagi. Ma ei… saa eriti kodust välja.”
Ta köhatab jälle ja mina imestan, miks ta mulle seda kõike räägib. Olen teenija ja teenijaga rääkides ta küll endale sõpru ei võida.
„Mõtlesin, et võib-olla oleks mul võimalik kodus midagi laste heategevusürituse jaoks ära teha,” ütleb ta.
Nüüd saan aru, kellega on tegu. Seesama, keda miss Hilly ja miss Leefolt alati põhjavad, sest ta abiellus miss Hilly endise peigmehega.
„Ütlen talle edasi. Kas te kordaksite veel oma numbrit?”
„Oi, aga mul on plaanis toidupoodi lipata. Võib-olla peaksin siis ootama jääma.”
„Kui ta teid kätte ei saa, siis jätab ta teate koduabilisele.”
„Mul ei olegi koduabilist.Tegelikult oli mul plaanis talt ka selle kohta küsida, et kas ta teab kedagi, kes on hea abiline.”
„Kas te otsite koduabilist?”
„Püüan leida kedagi, kes oleks nõus meile tulema – elame päris kaugel linnast väljas Madisoni maakonnas.”
Vaat nii, iial ei või teada. „Tean kedagi, kes on tõesti väga ea. Ta on oma toidutegemisoskuste poolest kuulus ja ta vaatab ka teie laste järele. Tal on isegi auto, millega teile sõita.”
„Nojah… Sooviksin siiski Elizabethiga sellest rääkida. Kas ma juba ütlesin teile oma numbri?”
„Ei, proua,” ohkan. „Laske käia.” Miss Leefolt ei soovita ealeski Minnyt, kindlasti mitte, kui mõelda kõigile nendele valedele, mis miss Hilly on käiku lasknud.
Ta ütleb: „Miss Johnny Foote ja number on Emerson 2-60-6-0-9.”
Ja mina ütlen igaks juhuks: „Ja tema nimi on Minny, elab Lakewoodis, telefoninumber 8-4-4-3-2. Kas jõudsite üles kirjutada?”
Pisitüdruk sikutab mind kleidist, öeldes, et tal kõtu valutab, ja õõrub kõhtu.
Mul tuleb mõte. Ütlen endale: „Pea nüüd, mis sest miss Leefoltist? Oh, ma ütlen talle…”Tõstan toru uuesti suu juurde ja ütlen: „Miss Celia, miss Leefolt tuli just äsja ja ütles, et ei tunne ennast ästi, aga et teie tegutseksite ja helistaksite Minnyle. Ta ütles, et elistab teile, kui tal eategevusasjas abi tarvis läheb.”
„Oi! Öelge talle, et ma olen tänulik. Ja loodan muidugi, et tal parem hakkab. Ja ta võib mulle igal ajal helistada.”
„Ja see inimene on Minny Jackson, Lakewood 8-4-4-3-2… Oota, mis nüüd siis?” Võtan küpsise ja annan selle Mae Mobleyle, ja mul on endas pesitseva kuradi üle ainult hea meel. Ma valetan, ja mul on täiesti ükspuha.
Ütlen miss Celia Foote’le: „Ta ütles, et ärgu kellelegi rääkigu, et ta teile Minny suhtes nõu andis, sest kõik ta sõbrad tahavad teda palgata ja nad pahandaksid väga, kui teada saavad, et ta andis Minny kellelegi teisele.”
„Ma ei räägi tema saladust välja, kui ta minu oma ei räägi. Ma ei taha, et mu abikaasa teaks, et palkan koduabilise.”
Nojah, kui see nüüd ei ole täiuslik kokkusattumus, siis ma küll ei tea, mis see on.
Niipea kui telefonikõne lõpetan, elistan Minnyle nii kiiresti kui võimalik. Aga just sel momendil astub miss Leefolt uksest sisse.
Nüüd on küll sandisti. Andsin sellele miss Celiale Minny koduse numbri, aga ta on täna tööl, sest miss Walters tunneb end üksi. Nii et kui miss Celia nüüd elistab, annab Leroy talle miss Waltersi numbri, sest ta on kõlupea. Kui miss Walters võtab nüüd miss Celia telefonikõne vastu, siis on kogu vangerdus tühja läind. Miss Walters räägib sellele naisele ära kõik jutud, mida miss Hilly on ümbruskonnas levitand. Pean saama ühenduse Minny või Leroyga enne, kui see juhtub. Miss Leefolt suundub tagasi magamistuppa ja täpselt nii, nagu ma arvasin, on tal esimeseks asjaks telefoni juurde saada. Kõigepealt helistab ta miss Hillyle. Siis helistab ta oma juuksurile. Siis helistab ta kauplusse pulmakingi asjus ja muudkui räägib, räägib ja räägib. Niipea kui ta lõpetab, tuleb ta toast välja ja uurib, mis neil sel nädalal õhtusöögiks on. Võtan välja märkmiku ja vaatan nimekirja läbi. Ei, ta ei taha seakarbonaadi. Ta püüab oma abikaasal aidata kaalu langetada. Ta tahab mooritud liha ja lehtsalatit. Ja kui palju kaloreid minu arvates neis beseeasjakestes on? Ja ära anna Mae Mobleyle rohkem küpsiseid, sest ta on liiga paks ja… ja… ja…
Püha eldus! Naine, kes pole öelnd miskit muud, kui et tee seda ja kasuta toda tualettruumi, räägib äkitselt minuga, nagu oleksin ta parim sõber! Mae Mobley suisa tantsiskleb, püüdes ema tähelepanu võita. Ja just siis, kui ema on juba kummardumas tema poole, et temaga ka veidi tegelda, siis – opsti! Miss Leefolt jookseb uksest välja, sest unustas, et tal on kiiresti vaja üks asi joonde ajada ja parim aeg on selleks juba möödas.
Tundub, et mu sõrmed valivad numbreid telefonikettal lubamatult aeglaselt.
„Minny! Mul on sulle töökoht. Kuid sul tuleb telefonikõnele vastata…”
„Ta juba helistas.” Minny hääl on madal. „Leroy andis talle numbri.”
„Miss Walters võttis siis telefoni vastu,” sõnan.
„Muidu kurt mis kurt ja ühtäkki, nagu jumalast saadetud ime, kuuleb telefoni helisemas. Mina käin köögist sisse ja välja, ei pane tähelegi, aga lõpus kuulen enda nime. Siis helistas Leroy ja nüüd ma tean, et see see kõne oligi.”
Minny hääl tundub kurnatud ja ometi on tema üks noist väsimatutest.
„Noh, aga võib-olla miss Walters ei rääkinud talle nendest valedest, millega miss Hilly välja tuli. Ei tea ju.” Kuid isegi mina pole piisavalt turakas, et seda uskuda.
„Isegi kui ta seda ei teinud, teab miss Walters kõike sellest, kuidas ma miss Hillyle tagasi tegin. Sina ei tea sellest kohutavast hirmsast asjast, mida ma tegin. Ma ei tahagi, et sa kunagi teada saaksid. Olen kindel, et miss Walters ütles sellele naisele, et olen päris kurat ise.”Ta ääl kõlab alvaendeliselt. Nagu oleks tegu liiga aeglaselt pöörleva
