võta selle valge daami puhul suud täis nagu eelmise puhul. Tänitasid ta lõpuks vanadekodusse.
Kuid miss Celia, tema ainult naeratab, peseb kätelt sodi ära nõudest tulvil kraanikausis. Mõtlen, et äkki näkkas ja olen leidnud endale veel ühe kurdi, samasuguse, nagu miss Walters oli. Loodame.
„Tundub, et ma lihtsalt ei saa köögitööle pihta”, ütleb ta ja isegi Marylini sosistavast Hollywoodi häälest saan kohe aru, et ta ei ole kohalik. Vaatan allapoole ja näen, et rumalukesel pole isegi kingi jalas, justkui oleks tegu miski valge vaesega. Kenad ja korralikud valged daamid ei kõnni paljajalu ringi.
Ta on arvatavasti kümme või viisteist aastat noorem kui mina, nii kakskümmend kaks-kolm, ja näeb tõesti kena välja, kuid miks ta seda kleepuvat sodi näole paneb? Vean kihla, et tal on peal kahekordne kogus meiki võrreldes sellega, mida valged daamid tavaliselt kannavad. Ta on ka palju rinnakam. Tegelikult on ta peaaegu sama suur kui mina, välja arvatud see, et ta on kõhn kõigist neist kohtadest, kust mina ei ole. Loodan, et ta sööb meelsasti. Sest mina olen toidutegija – see on põhjus, miks inimesed mind palkavad.
„Kas ma tohin pakkuda külma jooki?”küsib ta.„Istu ja ma toon midagi.”
Sellest saan aimu, et siin toimub midagi imelikku.
„Leroy, ta on ilmselt hull,” ütlesin, kui ta mulle kolm päeva tagasi helistas ja küsis, kas tuleksin vestlusele, „sest igaüks siin linnas arvab, et varastasin miss Waltersi lauahõbedat. Ja ma tean, et tema ka, sest ta helistas miss Waltersile, kui ma seal olin.”
„Valged on veidrad,” ütles Leroy. „Kes teab, võib-olla see vana naine rääkis sinu kohta head.”
Vaatan miss Celia Rae Foote’i tähelepanelikult. Mitte ealeski pole valge naine palunud mul istuda, et ta saaks mulle midagi külma juua tuua. Pagana pihta, nüüd mõtlen juba, kas see tola üldse kavatseb abilist palgata või lasi mul selle teekonna ette võtta lihtsalt nalja pärast.
„Võib-olla me kõigepealt läheks ja vaataks maja, proua.”
Ta naeratab, nagu poleks selline mõte tema lakikorraga kaetud pähe iial mahtunud – lasta mul vaadata maja, mida mul võib-olla tuleb korras hoidma hakata.
„Oh jah, muidugi. Tulge aga, Maxie. Näitan kõigepealt uhket söögituba.”
„Minny on mu nimi.”
Võib-olla ta ei olegi kurt või peast segane. Võib-olla on ta lihtsalt rumal. Särav lootus tõstab uuesti pead.
Ta kõnnib ja räägib ja mina kõnnin tal sabas läbi kogu suure vana ülesvuntsitud maja. All on kümme tuba, ühes on suur grislitopis, mis näeb välja, nagu oleks ta viimase toatüdruku nahka pistnud ja ootab nüüd järgmist. Ärapõlenud konföderatsioonivägede lipp on seinal raami sees ja laual vana hõbepüstol, millele on graveeritud „Konföderatsioonivägede kindral John Foote”. Vean kihla, et vanavanaisa Foote hirmutas selle asjandusega mõnda orja.
Liigume edasi ja maja hakkab välja nägema nagu iga teine kena valge inimese maja. Välja arvatud see, et see on suurim kõigist, kus ma eales viibinud olen, ning tulvil musti põrandaid ja tolmuseid vaipu – inimesed, kes asja ei tunne, ütleksid, et need on kulunud, kuid mina tunnen antiikse asja ühest pilgust ära. Olen töötanud mõnedes respektaablites kodudes. Loodan ainult, et ta pole niivõrd maakas, et tal Hooveri tolmuimejatki majas ei leidu.
„Johnny ema ei luba mul siin mitte midagi ilusamaks teha. Kui ma saaks oma tahtmist, oleks siin seinas valge vaip ja kuldne ääristus ja üldse mitte mingit vana kola.”
„Kust kandist teie pere pärit on?” küsin.
„Mina olen pärit… Sugar Ditchist.” Ta hääl langeb natuke. Sugar Ditch asub nii kaugel lõunas, kui see Mississippi osariigis, võib-olla kogu Ühendriikides, üldse võimalik on. See asub Tunica maakonnas, peaaegu Memphises. Nägin ükskord ajalehes pilte, kus olid peal üürnike hurtsikud. Isegi valged lapsed olid seda nägu, et polnud nädal aega süüa saanud.
Miss Celia püüab naeratada ja ütleb: „See on mul esimene kord, kus ma toatüdrukut palkan.”
„Teil on kindla peale teda vaja ka.” Nonoh, Minny…
„Mul oli tõeliselt hea meel, et missus Walters soovituse andis. Ta rääkis mulle kõike teie kohta. Ütles, et olete kõige parem toidutegija terves linnas.”
Ma ei saa mitte millestki aru. Pärast seda, mis ma miss Hillyle tegin, otse miss Waltersi silme all? „Kas ta midagi… muud ka minu kohta ütles?”
Kuid miss Celia läheb juba suurest käänulisest trepist üles. Järgnen talle pikka koridori, kuhu akendest valgub heledat valgust. Kuigi siin on kaks kollast magamistuba tüdrukute jaoks ja sinine ja roheline poiste jaoks, on selge, et neis ei ela ühtegi last. Siin leidub vaid tolmu.
„Meil on viis magamistuba ja viis vannituba siin peamajas.”Ta osutab aknast välja ja ma näen suurt sinist basseini ja selle taga teist maja. Mul hakkab süda kloppima.
„Ja seal eemal on supelmaja,” ohkab ta.
Praeguses olukorras võtaksin vastu ükskõik missuguse töö, kuid nii suur maja peaks mulle üsna head sissetulekut tähendama. Ja mul pole töö vastu midagi. Ma ei karda tööd. „Millal te lapsed muretsete, kõik need voodid on ju veel tühjad?” Püüan naeratada ja sõbralik paista.
„Jah, muidugi kavatseme lapsi saada.” Ta köhatab närvitsedes. „Seda et… lapsed on ainsad, kes teevad elu elamisväärseks.” Ta silmitseb oma jalgu. Kulub mõni hetk, enne kui ta tagasi trepi juurde suundub. Järgnen talle ja panen tähele, kuidas ta alla minnes trepi käsipuust tugevasti kinni hoiab, justkui kardaks kukkuda.
Tagasi söögitoas, hakkab miss Celia pead vangutama.„Siin on hirmus palju teha,” ütleb ta. „Kõik need magamistoad ja põrandad…”
„Jah, proua, maja on suur,” sõnan, mõeldes endamisi, et kui ta näeks minu maja koikuga esikus ja ühe tualettruumiga kuue inimese jaoks maja taga, siis arvatavasti laseks ta kohe jalga. „Kuid mul on palju energiat.”
„…ja siis veel kõik see lauahõbe, mida on tarvis puhastada.”
Ta avab hõbedakapi, mis on sama suur kui mu elutuba. Seab korda küünla, mis on lühtril imelikku asendisse vajunud, ja nüüd näen, miks ta nii kahevahel on.
Pärast seda, kui linn kuulis miss Hilly valesid, riputas kolm daami üksteise järel telefoni hargile samal hetkel, kui ütlesin oma nime. Ütle siis välja, proua. Ütle välja, mida sa mõtled minust ja lauahõbedast. Mulle tükib nutt peale, mõeldes, kui hästi see töö mulle sobiks ja mida kõike pole miss Hilly teinud, et ma seda tööd ei saaks. Suunan pilgu aknale, lootes ja palvetades, et see ei ole meie vestluse lõpp.
„Oi, ma tean, need aknad on hirmus kõrged. Ma pole kunagi püüdnud neid puhastada.”
Saan jälle hingata. Aknad on minu jaoks kaugelt parem teema kui lauahõbe. „Ma ei karda mitte mingisuguseid aknaid. Puhastasin miss Waltersi aknaid maast laeni iga nelja nädala tagant.”
„Kas tal oli majas ainult üks korrus või kaks?”
„Üks… Kuid sellegagi oli tegu küllalt. Vanadel majadel, teate, on palju varjatud nurki ja peiduurkaid.”
Lõpuks läheme tagasi kööki. Põrnitseme mõlemad hommikusöögilauda,
