„Teievanuseid daame on linnas küllaga.”
Ta vaatab mulle murelikult otsa. „Ma olen püüdnud seda teha küll. Ei oskagi öelda, kui mitmeid kordi olen nendele daamidele helistanud, et kas saaksin kuidagi laste heategevusüritusele kaasa aidata või siis kodust midagi teha. Aga nad ei helista mulle. Mitte ükski neist.”
Ma ei ütle selle peale midagi, sest ega see ei üllatagi. Tema ahvatlevate rindade ja kullakamaka tooni värvitud juustega.
„Minge siis sisseoste tegema. Ostke endale mõned uued riided. Minge tehke midagi niisugust, nagu valged daamid alati teevad, kui neil kodus teenijanna on.”
„Ei, ma arvan, et lähen ja puhkan pisut,”ütleb ta ja kaks minutit hiljem kuulen teda üleval tühjades magamistubades hiilimas.
Mimoosioks tabab akent ja mina hüppan hirmust ja põletan pöidla ära. Pigistan silmad kinni, et süda jälle tavalisse rütmi läheks. Veel 94 päeva sellist segadust ja ma ei tea, kas ma suudan seda minutitki kauem taluda.
„Ema, tee mulle midagi süüa. Olen näljane.” Nii ütles mulle eile õhtul Kindra, mu noorim tüdruk, kes on viieaastane. Käsi puusas ja jalg ette sirutatud.
Mul on viis last ja ma olen uhke, et õpetasin neile jah, proua ja palun selgeks enne, kui nad oskasid küpsis öelda.
Kõik teevad seda, välja arvatud üks.
„Enne õhtusööki ei saa sa midagi,” ütlesin talle.
„Miks sa minuga nii kuri oled? Ma vihkan sind!” karjus ta ja jooksis uksest välja.
Vaatan üles lakke, sest see on šokk, millega ma ealeski ei harju, isegi kui olen nelja lapsega enne tegelenud. Päeval, mil su laps ütleb sulle, et ta sind vihkab (ja iga laps teeb sellise faasi kord läbi), on see nagu jalahoop kõhtu.
Aga Kindra, püha taevas. See ei ole lihtsalt mingi selline aeg – see tüdruk läheb täiesti minusse endasse.
Seisan miss Celia köögis, mõeldes möödunud õhtule, Kindrale ja tema suuvärgile, Bennyle ja tema astmale, oma mehele Leroyle, kes möödunud nädalal kahel õhtu joobnuna koju tuli. Ta teab, et see on üks asi, mida ma ei või taluda pärast seda, kui hoolitsesin oma joodikust isa eest kümme aastat – mina ja ema töötasime end surnuks, et temal oleks pudel täidetud. Arvatavasti peaksin kõige selle pärast rohkem muretsema, kuid eile õhtul tõi Leroy vabanduseks koju kaasa kotitäie varast okrat. Ta teab, et see on mu lemmiktoit. Täna kavatsen selle okra maisijahuga ära praadida ja süüa seda nii palju, kui tahan, ja ema ei ole keelamas.
See ei ole aga minu päeva ainus komm.Täna on 1. oktoober ja siin ma siis nüüd kooringi virsikuid. Härra Johnny ema tõi Mehhikost kaasa kaks kastitäit, viljad on rasked kui pesapallid. Nad on küpsed ja magusad, nuga läheb kui võist läbi. Ma ei võta valgetelt daamidelt mingeid annetusi vastu, sest tean, et nad tahavad, et neile võlgu oleksin. Aga kui miss Celia ütles, et ma võtku tosin virsikut koju, tõmbasin koti välja ja loopisin täpselt kaksteist tükki sinna sisse. Kui täna õhtul koju jõuan, siis õhtusöögiks on praetud okra ja virsikušerri jääb magusroaks.
Vaatan pikka udemelist koort kooldumas miss Celia kraanikaussi ja ei pööra sissesõiduteele mingit tähelepanu. Tavaliselt on mul kraanikausi juures seistes alati meeles pääsutee härra Johnny eest. Köök on selleks parim koht, sest esiaken avaneb tänavale. Kõrged asaleapõõsad varjavad mu nägu, kuid mina näen neist läbi piisavalt, et märgata lähenejat. Kui ta tuleks esiuksest, siis pääseks ma tagauksest garaaži. Kui ta tuleks tagantpoolt, siis võiksin libiseda välja esiuksest. Veel üks uks köögis viib tagaõue, lihtsalt igaks juhuks. Aga mahl käevarrel nirisemas ja ma ise peaaegu joobnud või lõhnast, olen üleni virsiku koorimise õndsas võimuses. Ma ei märka isegi sinist veoautot hoovi sisse sõitmas.
Kui ma üles vaatan, on mees juba poolele teele jõudnud. Silmanurgast näen vilksatamas valget särki, milletaolist olen harjunud iga päev triikima, ja jalga khakipükstes, mis sarnanevad nondega, mida härra Johnny kappi riputan. Summutan oma hüüatuse. Nuga kukub kolinal kraanikaussi.
„Miss Celia!” Torman ta magamistuppa. „Härra Johnny on kodus!”
Miss Celia hüppab voodist üles kiiremini, kui olen teda kunagi varem liigutamas näinud. Ma muudkui keerutan idiootlikult ringi. Kuhu malähen? Millist teed mööda? Mis sai mu läbimõeldud põgenemisplaanist? Ja siis jõuan otsusele: külaliste vannituba!
Libistan end sinna sisse ja hoian ukse pilukil. Küürutan end tualetipoti istmele, et ta ei näeks ukse all mu jalgu. Siin sees on pime ja kuum. Mul on tunne, et pea on tules. Higi tilgub lõua otsast ja kukub põrandale. Kraanikausis olevate gradeenia seepide tugev lõhn ajab mind iiveldama.
Kuulen samme. Hoian hinge kinni.
Sammud peatuvad. Mu süda peksab, nagu oleks kass riidekuivatis. Mis siis, kui miss Celia teeskleb, et ta mind ei tunne, et vältida pahandust. Kui ta käitub nii, nagu oleksin ma murdvaras? Oh, kuis ma vihkan teda!
Vihkan seda rumalat naist!
Kuulatan, kuid kõik, mida kuulen, on mu enda hingeldamine. Põkspõks minu rinnus. Mu pahkluud on valusad ja nagisevad keha sellises asendis hoides.
Mu silmad hakkavad pimedusega harjuma. Möödub minut ja ma näen iseennast kraanikausi kohal olevast peeglist. Küürutamas nagu tola valge daami tualetipotil.
Vaata mind. Vaata, milleni Minny Jackson on jõudnud, et seda neetud elatist teenida.
MISS SKEETER
Sõidan ema Cadillaciga kiiresti mööda kruusateed kodu poole. Enam ei kuule raadiost Patsy Cline’igi, sest kivid taovad vastu auto külge. Ema oleks tulivihane, aga mina lihtsalt sõidan kiiremini. Pean kogu aeg mõtlema sellele, mida Hilly mulle täna bridžiklubis ütles.
Hilly ja Elizabeth ja mina oleme olnud parimad sõbrad juba Poweri algkoolist saati. Kõige rohkem meeldib mulle foto meist kõigist kolmest 13–14aastastena, istumas jalgpallitribüünil, kokkusurutult ja õlg õla kõrval. Pildile annab tegelikult väärtuse see, et tribüünid meie ümber on täiesti tühjad. Istusime lähestikku, sest olime lähedased.
Elades Mississippi osariigis olime Hillyga ühes toas kaks aastat, enne kui ta läks, et abielluma hakata, ja mina jäin kooli lõpetama. Igal õhtul keerasin tal Chi Omega korporatsiooni majas juustesse 13 lokirulli. Kuid täna ähvardas ta mind klubist välja heita. Mitte et ma klubist nii hirmsasti hooliksin, aga mulle tegi haiget, kui kergesti mu sõber on nõus mind kõrvale heitma.
Pööran tanumale, mis viib Longleafi, meie perekonna puuvillaistandusse. Kruus tasaneb siledaks kollaseks tolmuks ja mina aeglustan käiku, enne kui ema näeb, kui kiiresti ma sõidan. Sõidan maja juurde ja tulen autost välja. Ema kiigub kiiktoolis eesverandal.
„Tule istu, kallis,” ütleb ta, osutades kõrvalolevale kiiktoolile. „Pascagoula alles vahatas põrandaid. Laseme neil väheke kuivada.”
„Hästi, ema,” musitan ta puudriga kaetud põske. Aga ma ei istu. Nõjatun veranda käsipuule, vaatan kolme samblast tammepuud eesaias. Ehkki asume vaid viie minuti tee kaugusel linnast, peab enamik inimesi seda kohta maakohaks. Meie aeda ümbritseb 10 000 aakrit issi puuvillapõlde, taimed on rohelised ja tugevad, nii pikad, et ulatuvad mulle keskkohani. Mõned värvilised töömehed istuvad kaugemal varjualuse all, vahtides välja kuumusse. Kõik ootavad ühte ja sama – puuvillakuparde avanemist.
Mõtlen
