mida üldiselt nimetatakse poliitiliseks terrorismiks.
Igatahes loksusime kolm tundi hiljem trollibussis oma paneelmajamagalates asuvate kodude poole, et natuke korralikke koolipoisse teeselda ja vanemaid maha rahustada.
„Raul, ehk tuled minu poole?” küsis Ronnie, kellega viimase jupi koos sõitsime; teised olid varem maha läinud.
„Ei… peaks kodus sööma ja…” kehitasin õlgu.
„Süüa saad ka minu juures. Tähendab, minu juures saad süüa. Mutt teeb.”
Hea sõbra otsekohesusega oli ta öelnud, et mul pole lootsustki leida korralikku kõhutäidet sellest kahetoalisest korterist, mida koduks pidin nimetama. Minul nimelt ei olnud armastavaid vanemaid tavalises mõttes, olid ainult onu ja onunaine, kes mõlemad üsna kõvasti jõid.
Raputasin pead. „Tegelikult ma pean ühe kirjandi valmis vehkima. Homme peab esitama.”
„Saada kuradile.”
„Siis saadab õps mind ka kuradile. Väänab vända ja ikka pean lõpuks kirjutama.”
„Ise tead.” Ta ohkas. „Üheksaks jõuad punkrisse?”
„Vast ikka.”
Ta noogutas ja väljus. Vaatasin järele, kuidas ta koolipükstes ja halvastiistuvas, ilmselt parematel päevadel isale kuulunud mustas mantlis kõhetu kogu üle lumevallide kalpsas, ja siis oli ta mu vaateväljast kadunud. Tavaline koolipoiss… Sellest oli ainult pool aastat, kui üks õnnelik õnnetus oli meile selgeks teinud, et püstolit niisama taskus või vöö vahel kanda on ohtlik. Meil ei olnud isegi kusagilt lugeda, kuidas relva kantakse, olime koos plikadega nõela ja niidiga ise mingid kabuurid ja kanderihmad kokku mätsinud…
Me põldudel ikaldub iga künd
Ja nilbe nali on uuestisünd
Ma jõudsin meie punkri juurde poole kümne paiku. Linnatuled paistsid lahe teiselt kaldalt ja mu selja taga oli maantee. Ma möödusin vanast talumajast, kus elas üks igivana eideke, ja suundusin küüni poole. Ma vaatasin mitu korda ringi ja läksin isegi kõigepealt mere äärde välja, enne kui end alumisest otsast lahtist lauda kõrvale lükates vaikselt sisse libistasin. Kuulatasin – vaikus. Mis tähendas, et meie omad ise ei mängi. Küün oli täis kola, selle kaugeimas otsas oli kinnimüüritud pesuköök. Ma jõudsin kottpimedas sinna vaid tänu sellele, et paika põhjalikult tundsin. Ma kobasin piidatagust ja lõpuks süttis pisike lamp, mille ähmane valguskiir muutis vaevuaimatavaks puust tuulutusresti. Too rest oli tehtud kahetollistest prussidest, kuid augud olid sõrmest väiksemad – eks see oli omal ajal mõeldud olema nii varga- kui hiirekindel. Võtsin sealsamas nööri otsas rippuva katkise reha ja surusin selle õigetesse aukudesse. Kostis elektromagneti klõpsatus ja ma lükkasin lahti terve seinasegmendi. Kustutasin valguse. Meile ei meeldinud too lamp, ehkki seda väljast näha ei olnud, kummatigi vajasime pisutki valgust, sest käsikaudu resti auke lugeda oli ikka võimatult tüütu.
Ma laskusin käsikaudu võrdlemisi järsust trepist alla keldrisse, avasin ja sulgesin enda järel järgmise raske ukse ja siis ümbritsesid mind valgus, soojus ja helid. Pöördusin, asudes jopet maha võtma, ja tardusin paigale. Selles polnud süüdi ruum ise, mida olin näinud kordi ja kordi. Või mis – mida olin palehigis ehitanud…
Me saime väga ruttu selgeks, kuidas kõik käib. Tookord röövisime esimest korda üht kaubaautot ja maksime töömeestele kõigi materjalide eest sealt saadud viinaga. Maksime elektrikule, kes meile võimsamad juhtmed vedas ja siis voolumõõtja nii ära sättis, et see ikka sedamoodi liikus nagu siis, kui talus vaid lehelugemiseks elektrivalgust kasutav vanake elas – kütsime me seda vast 8 korda 12 meetrist ruumi elektriga. Me olime puhastanud kunagise keldri paevõlvid ja vedanud kokku fantastilise kuhja väga erineva tasemega koli. Siin oli endise talumajapidamise pea tsentneriline rohmakalt tahutud söögilaud, seal seinte ääres kusagilt asutusest maha kantud üsna kobe nahkmööbel, siin kooruva värviga kolmejalgne taburet, seal uhiuus Akai värviteleviisor…
Maigutama pani mind aga ruumi teises otsas avanev vaade mingile idamaisele linnale, esiplaanil lendamas praktiliselt alasti ingel. Illusioon hajus muidugi sekundimurdosa jooksul, kohe järgmiseks fikseerisin, et ruumi teise otsa on riputatud valge lina, millele omakorda tagantpoolt mingi slaid projitseeritud. Silmade ümbrust katvas maskis ja peale tiibade vaid mõne valge riideribaga kaetud ingel aga ripub selle ees ja just selle koha peal, kus on laes teadupärast konks.
Ma vaatasin ringi. Merle, Anne ja Krista seisid sealsamas kõrval tropis, järelikult oli ingliks Judy. Ma ei tundnud teda tõepoolest ära. Kehalt olid nad kõik nii täiuslikud, kui üks mees iial unistada oskaks… noh, muidugi juhul, kui juhtuvad meeldima 16-aastaste tüdrukute saledad ja treenitud kehad. Merle, Anne ja Judy tantsisid mingis teatri juures tegutsevas grupis, Kristast ma ei teadnud, et ta kusagil trennis käiks, aga millegipärast oli ta neist veel kõige… olgu, öelgem otse – kõige naiselikum, ehk siis kõige suuremate rindadega. Ehk siis tegelikult nii suurte rindadega, et olime poistega selle üle korduvalt mõtisklenud ja leidnud, et kui rindade suurendamise operatsioon Nõukogude Liidus ei kuuluks ebateadusliku fantastika valda, oleks see veenvam seletus kui usk looduslikku fenomeni.
Ka poisid olid kõik seal ja esimeseks puhkes naerulagin, sest nad olid mu imestuse ära tabanud.
„Jee!” tõstsin pöidlad ja suundusin siis baari poole. „Mis teile pähe lõi?”
Merle tuli minuga kaasa, leidis ühest vana puhveti – see meie baar oligi – sahtlist mulle puhta klaasi ja valas mulle ja endale pepsit.
„Leidsime rekvisiidilaost mingid akrobaatide julgestusvööd ja proovisime, et üldse ei ole valus, kui sellega üles tõmmata. Panime siis ühe pihta.”
„Natuke ülespoole,” kamandas Magnus, silm fotoka pildiotsijas.
Ronnie ja Hans kruvisid ettevaatlikult vintsi, ingel kerkis pisut.
„Natuke allapoole.”
„Jõua otsusele, vana saabas!” porises Ronnie.
„Tõmba õlad tagasi! Sa pead lendama, mitte rippuma nagu kimp märga pesu.”
„Ma hakkan lendamisest tüdinema,” andis Judy vastu. „Su koperdamine paneks iga ingli kannatuse proovile!”
„Valgustust keegi ei puutunud? Lülita sisse!” ei teinud Magnus ta hädaldamisest väljagi.
Süttisid heledad fotolambid.
„Nii… nii… nii…”
„No kaua võib!”
„Juba valmis, võite ta alla lasta,” ajas Magnus end sirgu.
Heledad lambid kustusid ja poisid andsid trossi aegamööda järele, nii et tüdruk sujuvalt põrandani jõudis. Alles nüüd sain aru, kuidas ta seal üldse olnud oli, sest räbaldunud ja rindu paljaks jättev särgijupp, mis iseenesest oli juba leid omaette, oli üsna laia nahkvöö täielikult ära varjanud. Kui ta sellest ja tegelikult trossi külge kinnitatud tiibadest vabanes, hargnes lahti ja kukkus alla ka valgetest riideribadest niudevöö, ja muud tal seljas polnudki.
„Keegi veel?” küsis ta tõstevööd lahti päästes. Ta masseeris korra rindade alust, kuhu olid ikkagi triibud sisse sooninud, ja otsis omale kerge kitli. Me olime pisut harjunud, kuid arvatavasti olid teistelgi kuttidel peale minu püksid korraga väikseks jäänud.
„Mina!” Merle hakkas riideid maha
