kodune, ehkki mingis teadvusenurgas ma teadsin, et ta on seal all alasti.
„Tea, kas sealt midagi välja ka tuleb,” viipas ta peaga fotoka poole.
„Tegelete ammu sellega?”
„Krista alustas. Anne proovis natuke, aga tal tõmbas hinge kinni.”
„Jälle hunnik suurepäraseid pilte, millega pole muud teha, kui neid hoolsalt peita,” ei suutnud ma mainimata jätta. Ma ei tea, kuidas teised, kuid mind painas pidevalt meie kaksikelu sihitus.
„Nii nagu kõige muuga, mida siin teeme,” oli tüdruk minuga nõus. „Ainult peita. Ära selle järgi vast ei tunta…” Ta kehitas õlgu. „Ma tean, kuidas see läheb. Kohe tuleb kellelgi pähe, et prooviks mõnd teist asendit, näiteks jalgupidi. Siis mõni meesingel õhust laskumas, et neitsit vägistada… ja siis oleme kõik nii erutatud…” Ta lausus seda kerglasel toonil ja muigelsui, kuid tabasin ta toonis mingi teravuse ja kui talle kiiresti otsa vaatasin, ei olnud ta silmis naeru. Hetkeks vaatasime väga sügavalt teineteisele otsa, aga ainult hetkeks.
Judy õige nimi oli Juuli ja ta vanemad olid tõsiusklikud. Eks see oli paras metssigadus tüdrukule säherdune nimi panna ja temast sain ma isegi aru – noh, et äärmused sünnitavad äärmusi. Kuni kuuenda klassini olevat ta igal pühapäeval kirikus käinud, nüüd aga käis tantsimas ja enesekaitses. Vanemad temaga enam toime ei tulnud, pöörane oli ta juba enne meiega kohtumist ja mul oli teinekord tunne, et millegipärast olen mina ainus, keda ta üldse natuke kuulab.
Ootamatult tahtsin teda emmata. Just teda. Juba oli olnud see aeg, kus sattusime magama suhteliselt juhuslikult, kes kellega. See oli minu arust Krista, kes tüdrukutele kusagilt rasestumisvastaseid tablette hankis ja seni näisid need toimivat.
Eks see ühele 17-aastasele paradiis ole. Aga just Judy oli see, keda ma teistest rohkem tahtsin. Võtsin ta käe. Ta vaatas mind uurivalt, siis naeratas suunurkadega. Tõmbasin ta püsti ja me läksime uksepoolsesse ruumiossa, kus suhteliselt lae all võimaldasid laiad narid niipalju privaatsust, kui selles ruumis üldse võimalik oli.
Ma ei tea, kas kedagi üldse huvitavad üksikasjad sellest, mida seal tegime? Selles ei olnud ammu enam seda rabedust, mis vaevalt pool aastat tagasi, kui meie seltskonna jaoks kõik piirid langesid. Me olime seal ka peaaegu iga õhtu, nii et mul ei olnud hirmu, et see liiga kiiresti läbi saab. See oli imeline. Ma ei oska teisiti öelda, kui et see oli imeline.
Kui meil umbes pooleteise tunni pärast kõht tühjaks läks – mis on muidugi eufemism ka sellele, et vähemalt minul oli vaja WC-s käia –, olid teised samuti paaridesse jagunenud. Anne ja Magnus tundusid teisel sellisel naril teineteist nautivat, Hans ja Merle istusid laua taga, vestlesid ja sõid ning Krista rippus pea alaspidi võimlemisrõngastes ja nad Ronniega lutsutasid süvenenult teineteise tundlikke kehaosasid. Veelkord, selles ei olnud midagi ebatavalist. Me olime oma pundi piires teinud seda kõigi vastassoo esindajatega… noh, võib-olla mitte täpselt sellises asendis, aga vahet pole. Ikkagi mõjus see kirjeldamatult võimatu, suurepärase ja erutavana. Ent… ma ei oska seda seletada. Muide, vilkuv valgus hakkas küll lõpuks häirima… aga seda ma seletan kohe pikemalt.
Me Judyga ühinesime Merle ja Hansuga laua juures, sest söömise vastu pole vähemalt mul kunagi midagi, pealegi oli joogivaru niikuinii vaja täiendada. See, mida me seal sõime, oli muidugi samaõhtusest noosist – avatud oli kastid küpsiste, šokolaadikommide ja juustukestega, lisaks oli saia ja võid. Vaene oli see meie aeg – isegi röövlil polnud suurt midagi võtta! Kui ma rääkisin enne WC-s käimisest, siis polnud seegi iseenesestmõistetav. Selle piirkonna inimestel olid reeglina kuivkäimlad ja vett toodi kaevust. Me olime näinud ränka vaeva veevärgi loomisega, ise olime keeduspiraalidest ja vanast teadmata otstarbega paagist kokku keevitanud soojaveeboileri, mis soojenes terve ööpäeva ja mida tuli käsitsi sisse-välja lülitada. Me olime ise ehitanud võimendid muusika jaoks, ise olime kokku jootnud nii välisukse luku kui sellised imeasjad nagu jooksvad tuled ja värvimuusika. Too viimane uhke sõna tähendas tegelikult nelja enam-vähem muusikaga kooskõlas vilkuvat lampi ja kuigi see oli tehnilise võimekuse näitajana omal kohal, oli seda üle viie minuti ebamugav jälgida. Millegipärast vilkus see teinekord õhtud läbi.
Ma ärkasin hiljem korra selle peale, et keegi jageles kellegagi kusagil all. Ruum oli pime ja vaikne, hõõgusid vaid seadmete indikaatorid ja tasakesi mängis Luxemburgile häälestatud raadio. Natukese aja pärast sain aru, et Magnus üritab Ronniega tüdrukuid ära vahetada:
„Mina oma ära ei anna,” õiendas viimane vastu. „Nii soe ja pehme teine siin.”
Järgnesid mingid arusaamatud hääled.
„Kuule, kus ta on, ma virutan padjaga!” See oli Merle hääl, nii et ma ei saanud aru, kes kellega seal üldse kombineerunud on.
„Tasa! Las haugub, püsi paigal.” Ikkagi Hans, nii et ilmselt vahetati Annet ja Kristat…
„Püsi sina ka paigal! Kuhugi sa ei lähe!” Rabelemise müra ja kerge kiljatus, millele kohe järgnes naer. Pika treeningu tõttu alustasid Hans ja Magnus täpselt koos ja sünkroonis ühe Kurt Vonneguti raamatu kaudu tuttava salmi lugemist:
„Eales unustada seda ma ei või, kuis ta hambad kottidesse lõi…” Edasi tundus, et mõlemaid taoti patjadega vastu pead.
„Mul on külm lõpuks, jõudke otsusele!” Nad kõik ju proovisid tasa rääkida, et magajaid – mis vist tähendas meid Judyga – mitte segada, ja kuigi see alati ei õnnestunud, jõudis suur osa aega minuni vaid arusaamatu sosin.
„Kus linad ja tekid on?”
„Viienda ja kuuenda diivanipadja all. Ei ole või?”
„Numbreid sa ka ei tunne. Mis need siin on?”
„Kõigepealt endale, siis teistele. Kus te õieti olete, tehke häält!”
„Uuu!”
Hetke pärast sai keegi linapakiga vastu pead ja jälle surus keegi naeruturtsatusi maha.
„Ja muide, kus Raul ja Judy üldse on? Terve õhtu pole neid näinud.”
„Eks seal tagumisel naril…”
„Individualistid sellised! Blokiväline liikumine…”
„Ei lähe segama!”
„Voodi on valmis, teie majesteet!”
Tundsin, et ka Judy on ärkvel ja kuulatab. Madin oli vaibunud, kellegi paljas vari hiilis veel baari juurde ja oli kuulda vedeliku sorinat, ent siis ei olnud enam midagi kuulda peale imetasase muusika ja elektriradiaatorite naksumise. Tüdruku hingetõmbed muutusid aeglaseks ja sügavaks, mu külje vastu toetunud põsk pöördus pisut ära ja ta tõmbus rohkem kerra.
Mul ei olnud korraga und. Ma leidsin end millegipärast juurdlemas, kas ma armastan Judyt. Mind ei häirinud, et küllap satume nii mina kui tema ka tulevikus mõne teisega voodit jagama… Ent kusagilt roomas kohale vari küsimuse näol, mis meist üldse edasi saab? Me elasime ebareaalses, peatunud ajas, me ahmisime endasse helgust ja unistuste täitumist selles lummavas pikas hetkes… Mis kestis ju vähem kui aasta. Aasta, mille igas hetkes oli alanud suur seiklus, mille iga järgnev päev oli olnud parem, kui lootagi julgesime, mil kohe näis maailm avarduvat ja igaveseks muutuvat.
Mulle näis, et kohe taipan ma midagi olulist… ja siis jäin ma ilmselt magama.
Ma tean, et iga su sõna on pettus
Mu
