kohe üle uuele teemale.
Aga üldiselt oli mõnus sigarit popsida ja kujutada ennast ette kui mitte inglise lordina, siis vähemalt väga suure linna väga tähtsa valitsuse liikmena, kelle jaoks need oma rahas vähkrevad transiidisulid on nagu ajutised putukad, kes homme teistega asenduvad. Tema aga jääb!
Ühel õhtul taas oma lemmikkohas istudes märkas ta äkki Sigarimajja sisenevat Laurit, kes kohe eemalt just temale lehvitas. Lauri oli nagu alati riietatud hindele viis ja varustatud laia naeratusega, millest õhkus positiivset võrgutusaurat. Ja seda mitte ainult naistele, vaid ka meestele. Kindlasti ei saanud seda aurat segi ajada mingi homoseksuaalse tõmbejõuga, pigem vastupidi, see oli selline omapärane mehine karisma – täis abivalmidust, sõprusesoojust, turvalisust, kõike seda, mis pani ka teised mehed tema järgi joonduma ning sõbralikuks ja asjalikuks muutuma. Lauri astus Sigarimajja sisse nagu koju, tervitas kättpidi uksehoidjat ning asus seejärel kõiki oma avala naeratusega järjest kätlema. Mõnda isegi kallistas ja vahetas ka paar sõna, mis pealtnäha olid küll marginaalsed, kuid tõstsid neid pälvinud inimese tuju silmanähtavalt. Sel moel kõik lauad läbi käinuna jõudis Lauri lõpuks Toomaseni.
„Oi millised inimesed! Tervist-tervist! Kuidas Tallinn, kasvab ja õitseb,” paiskus Lauri naeratavast suust õhku talle iseloomulikke kiirelt lendavaid sõnu. Toomase käsi püsis samal ajal Lauri kahe käe haardes.
„Tead, just mõtlesin su peale!” hakkas Lauri kohe pihta ja istus mugavalt Toomase kõrvale tugitooli.
„Mis sa siis mõtlesid?” muutus Toomas uudishimulikuks sellise äkilise avalduse peale.
„Ma mõtlesin, et me võiksime koos ühe firma teha!” lajatas Lauri otsejoones kümnesse.
„Mis? Ettevõtte?” ei jõudnud Toomasele üldse mitte midagi pärale.
„Kelner, olge hea, tooge siia üks pudel midagi kallimat!” hõikas Lauri kelnerile, kes mööda Sigarimaja saali hõljudes proovis poolelt sõnalt ära arvata rikaste klientide soove.
„Kohe räägin! Kuidas pere, kuidas lapsed?” oli Lauri nagu alati osavõtlik kõigis asjades ega kiirustanud enam asja tuumani. Klienti pidi ennem marineerima.
„Pole viga. Poeg, näe, sai just kaheksateist, tahab autot! Aga need mudelid, mis mina pakun, talle ei sobi! Ja elab ka oma ema juures, minu juures käib harva.
Ütleb, et selleks ongi autot vaja. Kuradi kavalpea!” ei lasknud Toomas kurtmise võimalust kasutamata käest.
„Kohe näha – oma papasse,” naeris Lauri, kuid muutus kohe ka asjalikumaks. „Seda enam tuleb ohjad oma kätesse haarata!”
Kelner astus laua juurde ja avas puust karbi, mille sametises sisemuses lamas ümmargune graveeringutega, kindlasti ajalooliselt vänge maitsega, kuid kuradima kallis konjak.
Lauri heitis sellele kiire pilgu ja noogutas. Kelner lahkus koos karbiga taharuumi.
„Kindlasti kallab see vana samasuguse pudeli mingit brändit täis,” proovis Toomas nalja visata.
„Ma tal kallan, avab siin, muidu joogu ise ära,” naeris Lauri kaasa.
Kelner tuli tõesti suletud pudeli ja kahe pokaaliga, asetas need meeste ette, avas pudeli, kallas vajalikud normid, asetas pudeli lauale ja lahkus kummardades.
„Noh, tulistame!” tegi Lauri ettepaneku ja surus oma pokaali tervituseks Toomase nina alla.
„Eks laseme jah,” lõi Toomas oma pokaali kerge tilinaga vastu Lauri oma ning võttis sõõmu. Maitse oli nagu tõrvatud tammepuul, kuid see polnud tähtis. Uudishimu lämmatas kõik maitseaistingud.
„Ostame endale sellise firma nagu Turuteeninduse AS!” lasi Lauri konjakilonksu järel lendu nii kiire ja ootamatu mõtte, et Toomas tõmbas tõrvatamme eliksiiri hingekurku.
„Mis mõttes?”
„Õigemini, mina teen seda! Sina annad mõne oma inimese, no ma ei tea, kas või oma poja, osanikuks. Ütleme: minu ühe hääle enamusega ja hakkame Kesklinna turu erastamisel kandideerima,” rääkis Lauri asjast toonil, nagu ta teeks selliseid asju iga jumala päev.
„Sa mõtled seda praegust erastamist, kus konkurss käib?” küsis Toomas igaks juhuks üle, kuigi mõistis väga hästi, et mingeid muid turu erastamisi käimas ei ole.
Lauri ei vaevunud nii rumalale küsimusele isegi vastama, vaid võttis uue lonksu.
„Kurat! Mina küll ei viitsi mingi turu majandamisega tegelema hakata!” ei tahtnud Toomas vedu võtta.
„Toomas, kallis! Sul seal linnaviletsuses on vist ajud täitsa ära triigitud! Kus on vana hea Toomas, kes esimesena Viru mentuura19 eest uhke sammuga teksaseid ja fimme20 välja tassis, ah?” puhkes Lauri taas nakatavalt naerma. Tema hirnatus äratas hetkeks tähelepanu isegi kõrvallauas.
„Mõtle natuke, siis räägime edasi! Palju praegu konkursile on end esitanud?” pilgutas ta kavalalt Toomasele silma.
„Praegu on ainult üks. Prooviti veel, aga tehti sellised tingimused, et kui vastavat aktsiakapitali ja ajalugu ei ole, siis ära tule proovimagi!”
Toomas ei saanud veel ikka aru, kuhu Lauri tüürib.
„No räägime nüüd asjadest ikka nii, nagu nad on! Sina tegid sobivaks, oli ju nii? Ega muidu Erakond ju sind seda vedama ei pannud? See ju elus raha, aga valimised pole mägede taga,” lasi Lauri ennast tugitoolis lõdvemaks, kuna mõistis, et selle vestluspartneriga läheb tal tiba kauem, kui ta plaaninud oli.
„Noh, päris nii ei olnud! Seal oli ka opositsiooni karistamise soov mängus. Kui nad nii tõmblevad, milleks me neile nii tulusat tükki närida anname,” proovis Toomas näidata, et teab asjade tausta rohkem kui Lauri.
„Oli, mis oli, aga minu mõte on minna, ja kui aeg küps, siis ära tulla! Kartuleid müüma ei hakka, garanteerin!” kergitas Lauri tasahilju oma äriplaani eesmärgilt tekki.
Nüüd jõudis see kõik lõpuks pärale ka Toomasele. Keha, kes ennast tänaval pakub, ei pea ju kindlasti veel prostituut olema. Ta võib niisama kavalusega kliendilt raha ära võtta.
„Kust sa sellise firma võtad?” läks ta juba tärkava huviga järgmise faasi juurde.
„Võetud juba!” viipas Lauri ukse juures seisvale isiklikule, seni kõigile märkamatuks jäänud turvamehele, kes koos nahkmapiga nende laua juurde ruttas. Lauri võttis ta käest mapi, avas selle ja ulatas Toomasele notariaalselt köidetud ostu-müügilepingu.
„See on Kivimäe turgu opereeriva firma ostu-müügileping. Nemad jätkavad muu firma all ja see siin, see Turuteeninduse AS on minu oma ja kui tahad, ka sinu oma, noh diil?” vaatas Lauri uhkelt pabereid lehitsevat Toomast.
„Palju sa arvad küsida Direktorilt leppe tarbeks?” küsis Toomas pilku tõstmata ja pabereid sirvides edasi.
„Ma arvan poolteist kuskil! Eks näeb,” jäi Lauri rahulikuks.
„Mida poolteist?” ei suutnud Toomas mõista, kuigi aimas hullemat.
„Taala muidugi!” hakkas Lauri naerma ja võttis Toomase käest paberid.
„Oled dooljas?”
Viru hotellis välismaalastega tegelev miilitsa eriüksus
Soome margad FIM
