unist pead raputades hirmud ja vajutas eemalt väravapulti. Sadakonna meetri kaugusel hakkas vilkuma märgutuli avanevast väravast ja peagi keeras direktor oma džiibi killustikukrudina saatel garaaži ette. Kevadsuvisel ajal ei pannud ta kunagi autot garaaži. Hommikul oli autos alati hea värske jahedus ning ka silmad sisse istudes hommikuse ereda päiksega juba ära harjunud.
Toas ei paistnud põlevat ühtegi tuld, kuigi direktor teadis oma naist kodus olevat. Ta vaatas maja enne üle, kui tuledevihus mootori suretas. Vilksamisi oli ühe akna taga näha inimese varju, mis kergelt kardinat puudutas ja siis minema liikus ning peagi süttis köögis ka tuli.
Direktor keeras süüte välja ja tahtis hakata auto ust avama, kui midagi tahavaatepeeglist vilksatas. Just midagi, sest sellel hetkel, kui ta seda tajus, oli ta pilk peatunud süütelukul. Käsi tardus lingil ja ta jäi ootele, jälgides pingsalt mõlemaid küljepeegleid.
„Kurat!” vandus ta siis ja avas džiibi ukse. „Peab vist hakkama autot garaažis hoidma!”
Ta ronis autost välja ja kuulatas vaikivat ümbrust. Korraga tormas auto tagant välja lustakas koeranäss, kes Direktorile lähenedes ennast alandlikult poolkummargile lasi ja kerge loigu sirtsutas.
„Sina, sinder, ehmatad siin mind!” kummardus Direktor koera juurde ja patsutas teda kergelt turjale. Koer, kes arvas, et on saabunud hellitusteaeg, proovis omaniku najale püsti hüpata, kuid sai vastutasuks terava põlvelöögi rindu, mis ta kiunudes taas auto taha peletas.
Direktor astus hämarasse tuppa. Ainult eemalt köögist oli näha tulekuma.
„Nastja, kurat, kus sa oled?” hüüdis ta ühe kannaga teist kinga jalast ära tirides. „Kuradi kingad! Nastja, kus sa oled?”
Köögist paistva valguskuma sisse ilmus kõhn siluett. Välimus ja riietus ei reetnud esmapilgul mingeid sugutunnuseid. Lühikesed juuksed, olematud rinnad ja lodevad riided, mis ei toonud välja ühtegi naisterahvast eristavat vormi. Ka Direktorile endale tundus selle olevuse ainukeseks sootunnuseks tema nimi – Nastja.
„Mis sa siin pimedas istud kogu aeg, kas sul muud pole teha midagi?” oli Direktor juba ette naise peale ärritunud.
Nastja oli liikunud valgusvihust seisma hämarasse nurka ja passis seal pilk maas, olles valmis vastu võtma kõike, mis tal järgmisel ajahetkel osaks võis saada. Korraks tõstis ta pilgu, nagu kontrollimaks, milline on tuju ta abikaasal. Kas peaks ennast kuhugi veel pimedamasse nurka ära peitma või võib majas ka lihtsalt märkamatult ringi liikuda?
„Sul on tööl pahandused, nägin telekast! Kas sind tahetakse tappa?” küsis ta pimedusest vaikse häälega.
„Mis see sinu asi on, ah? Kas söök on valmis?” kergitas Direktor möödaminnes käega Nastja nägu lõuast, nagu lootes ehk kas või tänasel õhtul leida sealt midagi uut ja naiselikult rahustavat. Nastja ilmetu näolapp muutuks sellest liigutusest üleni nähtavaks, kuid tema fokusseerimata pilk liikus kuhugi Direktorist läbi ja kaugele ära. See umbes neljakümneaastane naine oli tõesti õnnetult ilmetu. Mingite näojoonte järgi võis aru saada, et tegemist võis olla ka kunagi ilusa või vähemalt kena naisega. Sellist kunagist ilu otsib aga abitult vist iga abielumees, kes aastaid süstemaatiliselt oma naise ilu kadumist süvendanud on – otsekui lohutust iseendale ja vabandust, miks ta kunagi temaga ühte heitis.
Nastja juuksed olid lõigatud poisipeaks, kuigi selleks polnudki vajadust, nad olid poisivolaski omade sarnaseks, rasvasteks ja sorakateks muutunud ka hooldamatusest. Kerge tume ude ülahuule kohal muutis ta veelgi eemaletõukavamaks ning kõik tema olemuses peegeldas soovi ollagi kole ja vastumeelne. Nagu ämblik, kes koleda ristiga oma seljal peletab saamahimus röövlinde. Direktor ei suutnud kaua seda ilmet „nautida”, ta lükkas jõulise liigutusega Nastja eemale ning astus kööki. Hämaras, köögilaual auras toit. Tunda oli lääget üleküpsenud sibula ja rasva lõhna. Direktori lõhnaaisting segunes hetk tagasi tajutud visuaalse „desserdiga” ja hajutas selles koosluses täielikult teda seni piinanud söögiisu.
„Kui sa nii jätkad, oled varsti saavutanud, mida soovid, mõrd, kurat!” astus Direktor Nastja poolt valmistatud roast demonstratiivselt mööda ja avas külmutuskapi. Pakendatud toit ei olnud vähemalt kellegi visuaalse kujundiga seotud. Nastja lasi sel juhtuda, astus siis taldriku juurde, võttis selle kätte ja suundus välisukse poole.
„Vii koerale jah, ta juba poolpime ja lõhna ka enam hästi ei tunne,” irvitas Direktor ja asus erinevat kraami külmikust välja tõstma.
Teinud endale võileivad, tõusis ta mööda treppi maja teisele korrusele, kus asus midagi tema kabineti taolist. Päris kabineti mõõtu see siiski välja ei andnud. Toa nurgas oli ka ajutine voodimoodustis, samuti vedelesid siin-seal laiali mõned riided. Siia ta Nastjat ei lasknud, sellest ka selline segadus. See oli tema maailm, koos privaatsusest tulevate plusside ja segadusest tulenevate miinustega. Võtnud paar ampsu võileivast, astus ta baarikapi juurde ja kallas endale suure klaasi konjakit. Just klaasi, mitte pokaali, kuna see oli mugav ja pretensioonitult vaba olukorraks, kus sul on püksilukk lahti ja ülekuhjatud võileib käes.
Võtnud mõnuga ühe sõõmu, istus ta laua taha, kobas oma tagumises taskus, leidis sealt väikese võtme ja avas sellega ülemise sahtli. Sahtlis oli musta värvi püstol – Glock. Direktor võttis selle rasvaste kätega välja ja silmitses pisut. Tõmbas siis kelgu pooleldi vinna ja jälgis, kuidas padrun oli valmis lahingusse sööstma justkui sõdur. Kuid ta ei lubanud sel juhtuda, lasi kelgu vaikselt tagasi ja hõõrus kätel olnud rasva relval laiali. Püstol hakkas läikima, nagu oleks seda hetk tagasi hoolikalt puhastatud. Direktor pani püstoli tagasi sahtlisse, võttis laualt telefoni ja valis numbri. Vastaspool lasi kaua kutsuda. Direktor jõudis sellel ajal klaasist veel ühe suurema sõõmu võtta.
„Ženja, rääkida saad?” alustas ta ilma tervituseta ja nõudlikust toonist aimdus, et tegu oli mõne tema alluvaga.
„Kuule, üldiselt meil on vaja oma turvameeskond kokku panna. See tänane jama oli alles algus, mõtle selle peale ja hommikul pool seitse kohtume minu juures. Hakkame sellega kohe pihta, selge,” luges Direktor ette käsklusterea, millest oli tunda, et tegelikku arutelu täna ega ka homme pool seitse ei toimu. Need asjad ei kuulunud arutlusele, vaid käskimisele ja käsutäitmisele.
7
Onu Miša istus autos ja ootas. Siin, Järve bensiinijaama tagumises parklas oli ta seisnud ja oodanud strelkat10 kümneid kordi. Järve parkla oli aastatega kujunenud nii Tallinna kui ka kogu Eesti valgust kartvate äritegelaste omalaadseks kohtumiskohaks. Siin oli toimunud nii kaklusi kui ka tulistamisi. Ime, et see bensiinijaam siiani veel seisis ja turvalisuse kaalutlustel ära polnud koristatud. Isegi mitte sellepärast, et seal kahtlased „ärimehed” kohtusid, vaid pigem seetõttu, et mõni uitama läinud kuul võis kogu jaama koos süütute klientidega plahvatama panna. Aga noh eks arvatavasti tundus kohtumiste rohkus tundliku teemana just kohtujaile endile. Neile, kes rahumeelselt tankisid, paistis ehk natuke eemal seisvate ja keskmisest kallimate maasturite või limude parkimine pigem eputamisena kui tõsiste elu ja surma küsimuste lahendamisena. Rahva kõrvu jõudis mingil ajal ehk ainult kurikuulus permikate ja eestlaste „strelka”, kus nii mõnigi tegelane tulevahetuses elu kaotas ja mis ka aastaid hiljem mitmeid kordi ikka ja jälle äramärkimist leidis.
Nüüdseks, kui onu Miša siin oma „nukrate silmadega” Mersut parkis ja monotoonselt möödatuhisevat liiklusvoogu jälgis, olid kõik need sündmused osa ajaloost ja ka tema Mersu pigem osa seal samas kõrval asuvast Mersukeskusest.
Niimoodi mõtiskledes jõudis onu Miša arusaamiseni, et korralagedus turul peab lõppema ja üldse tundus tänane elu liiga magus, et otsa saada sama äkiliselt kui kunagistel Neste tulistajatel. Ahnus pidi olema piiratud ja
Kokkusaamine, nõupidamine kuritegeliku maailma slängis
