viisakalt. Noh, et teha pole midagi, et teine pool ka toetab Erakonda! Küll sa oskad, Virus said ju mentidega ise hakkama,” valmistus Lauri naerdes minekuks ja viipas kelnerile.
„Pane pudel minu arvele. Las Toomas joob! Kui tahad, võta kaasa!” pöördus ta naeratades Toomase poole.
„Ei, las jääb! Ma pean mõtlema,” oli Toomase pea kangest konjakist, äkilisest ettepanekust ja silmapiiril terendavatest miljonitest kergelt pööritusse läinud.
„Mõtle!” tõusis Lauri püsti, surus oma arvatavasti patenteeritud naeratuse saatel Toomase kätt ja väljus kõigile lehvitades ning kiirel sammul Sigarimajast. Ka turvamees oli äkitselt koos mapiga kadunud.
Toomas süütas sigari ja üritas eneses selgusele jõuda.
10
Direktori kohtumine aserite liidriga toimus äärelinnas, vaikses Armeenia söögibaaris ehk šašlõtšnajas21. Tõelisele ja isamaalise eelarvamusega aserile oleks selline valik tundunud imelik: kuidas saab aser tulla rahulikult kallistades ja tervitussõnu öeldes sisuliselt armeenlase koju, istuda maha ning tellida endale maitsvat ja mahlast šašlõkki kohas, kus aserite vihkamine peaks kestma sajandeid. Kus mälestus genotsiidist, mida islamistlik suurrahvas koos türklastega vanima ristirahva suhtes oli toime pannud, ei tohiks kunagi kustuda. Aga ei, Eestis, siin endise N Liidu euroopalikus nurgakeses anti andeks kõik Mägi-Karabahhiast koostööni türklastega. Kõik, mis ei puudutanud raha ja väärtuste jagamist. Seal polnud rahvustel vahet.
Valera-Aser, olles teinud läbi kõik vajalikud ja kohustuslikud rituaalid šašlõkibaari omaniku, peakoka ja veel mõne tähtsa kohalviibinud sugulasega, istus oma lemmikkohale – see oli boksilaadne, saalist eraldatud nurgakene, kus lihtsureliku šašlõkiaustaja taltsutamiseks rippus ees nöör. Mingit laua reserveerimise silti ei olnud, kuid boksi isoleeritus muust saalist ja tavapärasest parem mööbel osutasid tõsiasjale, et igal jorsil sinna asja ei olnud. Valera turvamees, olles veendunud, et peremehel on kõik korras, eemaldus lähimasse lauda – kohta, mis oma positsioonilt näis olevat lausa tema ametivendadele mõeldud. Sealt sai kontrollida nii ust, boksi, lähedal olevat akent kui ka tagatipuks kogu saali. Istuda oli seal ebamugav, sest koht oli suhteliselt kitsas ja seina vastu surutud, seeeest stardipositsioonina oli see igati kvalifitseeritav.
Valera võttis kohaliku baarirahvaga lepituse märgiks pudeli seitsmetärnist Armeenia konjakit. Margikonjakit ei võtnud kelner üldisest letist, vaid jooksis seda tooma kuhugi tagaruumi. Ei tea, kas põhjuseks oli asjaolu, et letil oli samasugune pudel juba avatud, või hoopis see, et letil olev pudel oli juba kordi täitunud muu konjakilaadse joogiga, aga igal juhul oli see konjak omaette elamus. Õigesse pokaali valatuna lõi ta lahti kõik hingamisteed ja kandis sind Ararati eelmäestiku lõhnavatele väljadele – nii vägev oli tema aroom ja kangus.
Mekkinud paar lonksu head konjakit, lasi Valera ennast sohval lõdvaks ja läitis sigareti. Ta silmad sulgusid ning huuled sosistasid midagi laulda. Võib-olla kujutas ta ette oma mägist kodumaad või hoopis mõõtmatuid naftavälju, aga võib-olla üldse mitte midagi ja siunas lihtsalt oma naist ja maist elu. Selle unelemise segas ära tema isiklik turvamees, kes oli märkamatult oma kohalt tõusnud ja Valerale ettevaatlikult õlale koputanud. Valera unistav pilk täitus hetkeks rahulolematusega, kuid kuulanud ära turvamehe mõned fraasid, jäi ta hoopis uudishimulikult aknast välja vaatama.
Akna taga oli peatunud Direktori džiip. Uudishimuks oli ka põhjust. Kõigepealt väljus turske turvamees, kes oli kõrtsi marssinud ja kiirelt pilguga üle saali käinud. Selle peale oli ka Valera turvamees reageerinud ja oma peremehe üles ajanud. Läinud tagasi auto juurde sosistas ta midagi tumedate akendega ukse vahelt ning jäi auto juurde ümbrust silmitsedes seisma. Kõik see reetis asjaolu, et mees oli tööl alles vähe aega, mistõttu ei tundnud ei külastuskohti ega ka muid oma peremehe kombeid ning proovis ennast võimalikult heast küljest näidata. Peagi avanes auto uks ja sealt upitas ennast välja Direktor. Ta astus turvamehe kõrvale, ringutas ja noogutas. Turvamees liikus taas kõrtsi poole ja sisenes. Direktor seisis ta turske selja taga ning naeratas juba eemalt Valera-Aserile, kes samuti avasüli püsti tõusis. Direktor andis turvamehele märku maha jääda ja astus Valera boksi. Tema turvamees omakorda astus Valera ihukaitsja laua juurde ning jäi tervitust ootama. Valera turva sirutas käe välja ja mehed istusid teineteise kõrvale lauda, nii, et mõlemal jäi saalis toimuvast suhteliselt võrdväärne ülevaade.
„No kuidas siis seltsimees Direktoril asjad lähevad?” alustas Valera vestlust oma kaukaasia aktsendi ja lõunamaiselt sentimentaalse paatosega.
„Ise näed, et mitte kõige paremad ei ole need asjad,” manas Direktor ette kohe tõsisema näo.
„Kas sööme midagi? Tühja kõhuga on ka probleemid suuremad,” andis Valera märku, et istumine võiks olla pigem sõbralik kui formaalne.
„Miks ka mitte ja juua tahan kindlasti, närv püsti!” ei olnud ka Direktoril parema ajaveetmise vastu midagi.
Valera viipas käega ja kelner oli hetkega laua juures.
„Tooge meile mõlemale teie need firmašašlõkid, need tõelised, ja siis mu sõbrale üks pokaal juurde!” ladus Valera kelnerile ette oma soove.
Kelner noogutas ja kribas meeste valikuid kiirelt märkmikusse.
„Too mulle ka mingit vett – Boržommi, kui on, või miskit muud mineraalikat!” täiendas Direktor Valera soove.
„Tahad sellist head kraami lahjendama hakata või?” pilkas Valera Direktori valikut.
Kelnerkadussamaruttukuioliilmunud.Kokkusaajad ei jõudnud aga veel vestlema hakatagi, kui tema asemele ilmus kohale omanik ise, vanem ja soliidne armeenlane Vano, käes pudel armeeniakeelse sildiga veini.
„Pakun teile, mu kallid külalised, kodukülast saadetud parimat veini. Selle aroom tuletab meelde mulle mu lapsepõlve, mil sai suuri plaane tehtud. Plaanid ei läinud siis kokku võimalustega, kuid nüüd, näete, olen ma siin ning õnnelikum kui kunagi!” pidas Vano midagi toostitaolist ja pani külalistele ette kaks suurt, bütsantslikku veinipokaali. Punane või pigem isegi lausa lilla vein täitis need hetkega.
„Tänud sulle, Vano!” kummardas Valera viisakalt käsi südamel, ja mekkis pakutavat. Ka Direktor pani veini huultele ja võttis suurema lonksu. Valera kaukaaslasena ei pidanud pikka vahet ja neelas pokaali põhjani. Direktor vaatas seda suu ammuli, kuid ei kaotanud enesevalitsust, vaid avas kiirelt äsja lauale saabunud arusaamatu päritoluga gaasiveepudeli ja lisas selle juba poolikule veinipokaalile.
Vano ja Valera tardusid mõlemad hämmeldusest, jälgisid mõned sekundid Direktori arusaamatut tegevust ning koos temaga kuivalt neelatades lasid tal pokaali tühjaks kummutada. Seda jälgimist märkas Direktor alles siis, kui oli pokaali lauale asetanud.
„Liiga tummine minu jaoks, mul, kurat, maokad, veega tundus parem!” ei osanud Direktor kuidagi teistmoodi oma tegevust selgitada.
Vano silmad lõid läikima, tema päikesest ja ajamata habemest pruunikas ja vana näonahk tõmbus veelgi rohkem krimpsu. Ta haaras laualt pooliku veinipudeli ja kadus kiirustades kööki.
„Kas ma tegin miskit valesti?” ei suutnud Direktor Vano silmatorkavat solvumist mõista.
„Mis sa ise mõtled? Tema pakub sulle vaarisade veini ja sina segad seda mingi räpase veega! Ma arvan, et Vano seda üle ei ela,” vaatas Valera lõbusal pilguga Direktorit.
„Nii, nagu ta ei ela üle ka seda, et me nad Karabahhiast välja lõime!” puhkes ta aga äkitselt naerma ja patsutas kohmetut Direktorit sõbralikult õlale.
Kaukaaslaste söögikoht
