oli vallaline, mis oli tema tööülesannete juures vägagi positiivne. Tema peale võis alati loota. Probleemiks oli pigem see, et siiani oli Ženja kamandanud umbes viiemehelist turvameeste brigaadi, kelle ülesandeks oli kaklevate mutikeste lahutamine ja mõne varastava mustlaspoisi turu territooriumilt välja viskamine. Isegi päevaraha kogumise tegi ära sisuliselt Ženja üksi, võttes ehk appi ainult ühe oma põhilistest turvahärgadest. Teised olid suhteliselt jobud ja nende peale raskemas olukorras lootma jääda oli lootusetu. Ega ka Ženja polnud muidugi kõige teravam pliiats pinalis ning tema mõttelõngad tundusid teinekord üllatavalt hargnevad, kuid truudus ja lojaalsus kaalus selle kõik üles. Nii oligi Ženja ükskord Direktorile arvamust avaldanud, et kui asi kriitiliseks läheb, on kindlasti võimalik kedagi veel turvatiimi kutsuda. Nüüd vist oli see aeg käes.
Direktor sisenes oma kabinetti, viskas mantli toolile ning astus seifi juurde. Seal hoidis ta oma kaht kõige suuremat saladust. Nii tegi ta igal hommikul veendumaks, et viimase nädala sissetulek ja turu õige raamatupidamine ikka alles oleks. Kaks korda kuus toimetas ta raha niisuguste inimeste kätte, kellest teadis ainult tema ning isegi mitte Ženja. Nende inimeste ülesandeks oli raha arvetele laiali lüüa ja siis kaugete maade pangakontodele saata.
Direktori hinnangul oli tal sinna salajastele arvetele kogunenud vast natuke alla kümne miljoni dollari. Aruande selle kohta sai ta inimestelt kord kvartalis. Muidugi, kui tal seda kohe ja praegu vaja olnuks, ei oleks talle ära öeldud, aga üldiselt ta oma nina nende inimeste tegevusse tihedamini ei toppinud. Selle põhjuseks oli teadmine, et liigne närvilisus võib tõsta partnerite isu neile ette nähtud protsendi osas. Praegu oli see protsent 10 ja see rahuldas mõlemaid pooli.
Direktori jaoks oli oluline ka asjaolu, et need inimesed ei puutunud kuidagi ei onu Mišasse ega ka obtšjakki, mistõttu tema tõelist materiaalset olukorda ei teadnud rohkem keegi. Katuserahaks oli ta välja kaubelnud konkreetse summa. Siiani oli see kõiki rahuldanud.
Uksele kostis koputus. Direktor sulges kiiruga seifi ja keeras ennast siseneja poole.
„Sisse!” hüüdis ta nõudlikul häälel..
Ženja astus tuppa, naeratas kohmetult, vantsis ilma küsimata nõupidamiste laua taga oleva tooli juurde ning istus.
Direktor võttis samuti tugitoolis sisse oma lemmikasendi – näoga akna pole.
„Noh, mis räägitakse?” alustas ta ilma mingisuguste viisakusteta.
„Rahvas arvab, et aserid! Tahavad meile kohta kätte näidata ja territooriumi juurde saada!” proovis Ženja kohe asjalik olla.
„Võib-olla jah, aga samas ei tahaks seda eriti uskuda. Midagi on siin valesti! Mul pole nendega juba mitu kuud otsest probleemi olnud. Mina keeldusin neile küll lisalavkade andmisest, samas nende omadelt doljat17 ei kogu, miks siis nii äkki?” ei pööranud Direktor pilku aknalt ja selle taga olevalt koitvalt taevalt. Ka Ženja viis pilgu aknast välja, nagu lootes sarnaselt Direktoriga sealt vastust leida.
„Selles on teil õigus, aga tšurkade mõistus toimib teistmoodi. Nad kannavad oma auviha aastaid enda sees, enne kui mõista annavad. Ma sõjaväest mäletan!” kaitses Ženja oma püstitatud versiooni.
„Mina mõtlen, et äkki onu Miša hoopis? Viimane bazaar18, mis meil oli … jäi selline mulje, et ta kavaldab midagi, kurat kindlasti tahavad sinna obtšjakki summat juurde! Muidugi siis peaks ta varsti seda „tööraha” tulema juurde küsima,” arutles Direktor, pilk jätkuvalt aknal.
Ženja vajalikke vastuseid vist taevast ei leidnud ja viis otsiva pilgu hoopis oma näppude peale, kus trennis äralöödud nukid vajasid kooriku kõrvaldamist.
„Ära oma nukke mulle siia põrandale jäta!” ei saanud Direktor märkimata jätta oma tülgastust igasuguste kehavigastuste jääkproduktide vastu.
Ženja lahutas oma käed kiiresti teineteisest ja jäi nagu koolipoiss pingsalt Direktori mõtteid ootama.
„Aga üldiselt eks miskit peab nüüd toimuma ja sellepärast on vaja normaalseid inimesi. Mul endal on vaja kahte võitlejat ja turule ka veel ühte! Leiad?” ei hakanud Direktor Ženjaga plahvatuse motiividest rohkem rääkima. Talle oli niigi selge, et Ženja polnud midagi uuemat teada saanud. Aseritest rääkis aga kogu linn ja ka mendid olid selle tõdemusega eile sündmuskohalt lahkunud. Nagu juba peaaegu aastakümneid Eestis räägiti: Tšurkad, kes siis veel?
„Kindlasti saab! Kaks tükki on mul juba trennis ootamas! Korralikud väljaõpetatud ihukaitsjad, lausa paberitega! Teha pole neil midagi! Ning ühe otsin veel. Mis maksame?” läks ta kohe põhilise küsimuse juurde.
„Nendele, kes minuga on, mitte üle 700 taala, see on lagi! Kui parajalt head on, saavad preemiat, no ja muidugi auto kasutada ning moblad! See kolmas kontorisse olgu 500ne,” oli Direktoril töölepingud juba peas valmis trükitud.
„Selle 500taalasega läheb raskeks, kui head tahaks,” jäi Ženja mõtlikuks.
„Okei! 600 – aga mitte kopikatki rohkem, ja kahte on juba täna vaja, selge?” tõusis Direktor akna juurde püsti, et nautida paremini müüjate ja ostjatega täituva turuplatsi vaadet.
Ženja mõistis Direktori kehakeelest koosoleku lõppu ning tõusis ja jalutas ukse poole. Ta jäi korraks ukse juurde seisma, nagu soovides veel midagi lisada.
„No mis veel?” küsis akna juures seisev Direktor Ženja poole vaatamata.
„Seda, et mis me tšurkadega teeme, anname märku, et me kahtlustame?” küsis Ženja isegi kimbatuses oma taipamatusest.
„Aga kas me teame midagi, tolvan? Mingit märku ei anna, pigem vastupidi, uuri mulle välja nende pealiku mõni number, no selle Valera-Aseri oma!”
„Jaa, muidugi, saab tehtud ja turvad saadan kohe siia,” oli Ženja õnnelik kiire ja selge vastuse peale ning kadus kohe pahura ülemuse silmist.
9
Toomase üheks hobiks ilusate autode ja ööklubide kõrval oli Raekoja platsi õdusas Sigarimajas vahel mõni lõdvestav sigar teha – koos sinna juurde kuuluva hea konjakiga. Sigarimajas proovis ta käia vähemalt korra nädalas. Seal oli alati sündinud vajalikke tutvusi ning teinekord ka olulisi tehinguid.
Pärast abilinnapeaks saamist oli ka siin suhtumine temasse paljuski lugupidavamaks muutunud. Paljud venelastest kliendid ei teadnud ega tahtnud alguses midagi teada Eesti kohaliku poliitmaastiku tegelasest, kuid jutud temast kui noorest ja ettevõtlikust abilinnapeast levisid kiiresti. Ka venelased harjusid temaga ruttu ning hakkasid teda oma lauda filosoofilisele jutuajamisele kutsuma. Probleem nendega oli, et paljud neist olid nii-öelda uued Eesti venelased nii ajalise kui ka ärilise kohaloleku poolest. Enamik neist oli terminaliomanikud, väetisekapitalistid või niisama transiidihaid, kes, nagu Toomasele tundus, istusid siin kodakondsuse ootel. Nende jutt suuremas osas käiski selle ümber, kui rumal on see Eesti riik, et nendesuguseid tegijaid oma kodanikeks ei taha. Mõni oli isegi äärmuslikult kriitiline, arvates, et Eesti rahvas on ka muidu loll ja matslik ning kui nemad kodanikeks ei saa, siis kogu see matsirahvas kõngeb ka üsna pea omaenda sita sisse.
Toomase juuresolekul nad sellist juttu muidugi otseselt ei rääkinud. Vahel poetasid küll mõne temaatilise küsimuse, et kas Toomas äkki mõnda ministrit ei tunne, kes võiks neid aidata eriliste teenete eest kodakondsust taotleda. Toomas ei kiirustanud neile oma tutvustest rääkima. Esiteks sellepärast, et need lõuapoolikud polnud peale mõne tagasihoidliku konjakipokaali või
kasumiosa
jutuajamine
