90ndate alguses ja keskel toimunu oli jäänud aastate taha, tõi onu Miša just noortele trennis näiteid selle ajastu tragöödiatest kui piiramatu ahnuse perioodist, mis lõppude lõpuks ei viinud kuhugi peale kümnete teada ja teadmata märgade haudade. Elu väärtuslikkuse mõtet oli ta proovinud süstida ka oma poegadesse, kes tihtipeale oma uljuses 90ndate „ühepäevakangelasi” matkida proovisid. Viimaste saatust ta neile aga ei tahtnud.
Sisemonoloogi vältel ei pannud onu Miša esialgu tähelegi, et eemal bensiinijaama juures jäi seisma tume ameerika päritolu džiip. Selle esiuksest väljus tumedas nahktagis, umbes kolmekümneaastane tõmmu meesterahvas, kes rutakal sammul bensiinijaama poe taha kadus. Auto seisis veel hetke ja hakkas siis aeglaselt liikuma onu Miša suunas. Auto vähemalt viieliitrist mootorit polnud võimalik mitte tähele panna, mistõttu pööras ka onu Miša üsna pea oma pilgu lähenevale masinale ja tõstis kohe ka korraks tervituseks käe. Üleni tumendatud akendega džiibis polnud küll võimalik eristada midagi peale juhi ähmaste kontuuride, kuid onu Miša teadis seda autot ja selle peremeest niigi.
Auto peatus mõne meetri kaugusel onu Miša Mersust ning jäi, tuurid üleval, ootama, kas minna üle parkkäigule või mitte. Lõpuks anti autojuhile ilmselt vastavad juhtnöörid ning mootor vaikis. Koheselt väljusid selle tagaustest kaks tõmmut härrasmeest. Üks oli lühemat kasvu, aga hästi hoolitsetud välimusega, ideaalselt läikivate kingade ja vähemalt väga hästi järgi tehtud Armani nahktagiga, kohe näha, et ekipaaži peremees. Teine, tunduvalt pikem, jäi küll riietuselt märkimisväärselt esimesele alla, kuid see-eest oli tegu üliarenenud alalõua ja tuntava ninaluupuudulikkusega „inimloomaga”, kes onu Miša otsemaid oma põleva pilguga kahjutuks tegi.
Onu Miša, kes külaliste saabudes ka ise koheselt oma „häbiväärselt” madala auto rooli tagant väljus, manas näole laia naeratuse ja sirutas mõlemad käed tervituskallistuseks ette. Ka väiksem tõmmu stiilivend ei häbenenud mehelikku kallistust, kuigi tulenevalt tema pikkusest ulatus ta pea heal juhul onu Miša õlani. Kõrvalt vaatajale oleks võinud mulje jääda isa ja poja härdast kohtumisest.
„Noh, Valera bratan11, kuidas ka läheb? Hirmutad ikka lapsi oma kollidega? Kus su teine, noh mis ta nüüd oligi, kes mul trennis käis, no arminägu?” asus onu Miša kohe peale kallistust „kuidas-läheb-sõbrad-trennpere” – jutu juurde.
„Tead, tööd on palju, eks ta ajab kuskil asju. Üldse on kuidagi viimasel ajal ärevaks läinud. Ei tea, kas keegi proovib turgu solkida?” astus Valera-Aser kohe teemale lähemale. „Egas sinagi mind siia trennist rääkima ei kutsunud, ah?”
„No kes su kallist aega siis niisama raisata tahaks. Jutt on konkreetne! Plahvatus mõni päev tagasi, see turu oma… Linnas sumistatakse, et see oli teie töö! Sellisel juhul peaks…” tahtis onu Miša veelgi rohkem härja sarvedele ligi pääseda, kuid Valera-Aser võttis talt käe alt kinni ja talutas viisakalt eemale. Oma kollile näitas ta peaga, et see auto juurde edasi seisma jääks.
„Vaata, onu Miša, sellised predjaavad12 on väga karmid. Minu mehed jooksevad mööda turgu ringi, otsivad süüdlast, lõhuvad kõiki, kes ette satuvad, aga sina, näe, heidad kogu lugu mulle ette! Nii ei sobi! Mina ja mu vennad maksame samuti kassasse nagu sina ja sinu pojadki. Ja keegi meist ei taha, et kuskil hakkaks veri voolama. Mõistad? Nii et oleme oma juttudega natuke ettevaatlikumad!” pidas Valera monoloogi maha ainsa hingetõmbega, nagu olnuks tegemist juba enne ettevalmistatud kõnega.
„Ma ei ajagi seda teemat sinu kaela! Ma räägin, mida linnas räägitakse. Et sa võtad seal putkasid üle ja see oli hoiatuseks neile, kes uut poliitikat ei mõista. Üldiselt pole see aga üldse teema! No muidugi, mentidel on sinna turule nüüd rohkem asja, aga mind teeb murelikuks hoopis teine asjaolu,” rahustas Miša. „Vaata, Direktor maksab ilusti obtšjakki ja nüüd sellised probleemid. See lööb meie kõigi autoriteedi pihta ja ei ole vastavalt ponjaatijatele13. Ehk: mis ma tahan öelda, on see, et kui sina saaksid midagi mõjutada, sõna laiali saata, et selline bezpredel14 peab lõppema! Muidu lõppude lõpuks kannatab meie kõigi äri! Sa ju tead, et turg läheb erastamisele ja edaspidi on kasumid seal palju suuremad. Tolik ei taha, et midagi obtšjakist mööda läheks.”
„Ma olen sinu jutuga nõus ja austan meie kokkuleppeid nagu ka Kiilaka Toliku otsuseid. Võin ema nimel vanduda, et mina seda pauku ei teinud. Aga Miša, palun sind ka meid austada. Meil oli kokkulepe Tolikuga, et kui turul tegutsevad minu inimesed, siis kalõmmi kogun mina ja see läheb Direktorist mööda. Kassa ei jää ju rahata, ta liigub sinna ainult teist teed. Seda otsust aga keegi ei taha austada. Ma võin täpselt samuti öelda, et Direktor põhjustas selle jama, aga ma ei ütle, sest Valera tuftaad15 ei aja, kui ei tea!” apelleeris Valera kergelt solvunult onu Miša jätkuvalt etteheitvale sõnavõtule.
„Siis me mõistame ju teineteist ja teie õigust omade maksustamisele keegi ei vaidlusta, mitte mingil juhul,” teatas onu Miša lepitaval ja pehmel toonil. „Aga lepime kokku, et teeme mõlemad kõik selleks, et selliseid asju enam ei toimuks, oled nõus? Muide, mis sa muidu veel asjast kuulnud oled?”
„Muud midagi kui, et panijaks oli mingi noor venelane – nägu keegi ei näinud. Nii et minu omad on sellega välistatud. Ja muide see vend, kes surma sai, sai minu vendadega väga hästi läbi ja müüs isegi muu hulgas meie kaupa, vot nii,” ühmas Valera õlgu kehitades ja asus auto poole liikuma.
Jõudnud koos autodeni, surus Valera-Aser onu Miša kätt ja tema põletava pilguga ihukaitsja avas talle džiibi ukse.
„Arvesta, et me teeme selgeks, kes meid tahab niimoodi visata, ja niisama seda ei jäta!” naeratas ta veel ukselt ja läinud nad olidki.
Onu Miša saatis Valera autot pilguga. Bensiinijaama poe juures masin peatus ja kuskilt poe tagant hüppas ette istmele ekipaaži neljas sell. Onu Mišal oli sellest käitumisest kõik rohkem kui selge. Märk sellest, et kohtumist saadeti eemalt turvama täiendav mees, tähendas seda, et sind ei usaldata ja ollakse valmis nii ennast kaitsma kui ka vajadusel ründama. Õhus oli kevadlõhnade kõrval tunda ka midagi muud: vihkamist ja ärevust. See hais aga tekitas onu Mišas allergiat vanade aegade vastu.
8
Direktor jõudis tööle varakult, nagu öeldakse: enne esimesi raadiouudiseid. Sellele vaatamata tuuseldasid turuplatsil ringi juba koristajad. Selleks oli ju ka põhjust. Eelmise päeva plahvatus ja pidev mentide sebimine oli kogu rutiini segi ajanud ja need, kes oleksid pidanud töötama juba õhtul, said oma tegevuse kallale asuda alles varahommikul. Üldse oli selline päev Direktori arvates pannud vähemalt paarisajatuhandese põntsu. Ühelt poolt see, et poolt turgu ei lastud oma müügilettide juurde, teiselt poolt see, et ka kliente oli vähem. Kes ikka tahaks tulla platsile, kus hetk varem on kärgatanud põrgumasin! Ei saa ju garanteerida, et kuskil järgmises lavkas16 pole midagi sarnast ja pommitaja eesmärgiks pole lihtsalt uudishimulike kohale meelitamine.
Kuid Direktori varasemale saabumisele oli ka teine põhjus. Juba eelmisel õhtul koju sõites oli ta sabajuurega tunnetanud ohtu metsateel. Niikaua, kuni ei olnud selge, kes kellele ja milleks pommi pani, võis üheks sihtmärgiks olla just tema. Ka motiivi võis leida ilma probleemita. Näiteks seesama eesseisev turu erastamine. Või siis hoopis tüli aseritega või mis iganes veel, kuna turu sularahast miljonilised kasumid võisid raskel börsikrahhi järgsel ajal nii mõnelgi silme ees võimalikke kasuminumbreid keerutada. Erastajast pidi ju ikkagi rahaturu kuningas saama! Isegi tema turvaülema amet oli tunduvalt kasulikum kui mõne suurriigi kaitseministri oma.
Õnneks olid Direktoril olemas mõned ustavad kamraadid. Üheks selliseks
Hea semu kuritegelikus maailmas
etteheited
kuritegelikud tavad
vargaseadustele mittekohane käitumine
jama
turulett
