Mis tähtsust sel on. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mis tähtsust sel on - Tiit Sepa страница 1

Mis tähtsust sel on - Tiit Sepa

Скачать книгу

1

      Vahel ei saa ma aru inimestest, kes elavad oma pingeid teiste peal välja. Minagi olen vihastanud, aga lausa rõvedalt mõnitada… Seda ma küll ei tee. Mulle meeldib nalja visata ja Synnet see mõnikord pahandab, aga et ma kedagi meie perest mõnitama hakkaks – seda ma küll ei tee. Ja kui mu tööks oleks kedagi aidata, ei käituks ma hoopiski tõelise tohmanina nagu too kiirabi meedik, kes koos kahe kaaslasega meile saabus, kui Kady vastu kevadet raskelt haigeks jäi ja ta kehatemperatuur neljakümneni tõusis. Tema kaks kaaslast olid väga toredad ja asjalikud, aga see valgepäine naine aina teritas keelt ja tal oli ütlemist isegi selle kohta, miks minu eksnaine meie juures elab, kuigi see polnud üldse tema asi. Kui ma aitasin Kadyt talutada, et teda WC-sse viia, oli sellel mutil ikka seletamist, et olen saamatu eksmees, ja irvitas meie kummalise perekonna üle, kus endine ja praegune naine koos elavad. Viimaks käratasin talle, et elame eraldi, ainult töö on selline, mis nõuab koosolemist, pidades silmas Kady roosikasvatust ja – äri. Ülejäänud kiirabimeeskonna liikmed näisid oma kolleegi pärast päris piinlikkust tundvat, aga mida nad ikka teha said.

      Meedikute diagnoos oli, et Kadyl on gripp, ja kui mina julgesin selles kahelda, sain tollelt valgepäiselt mutilt kuulda, mida ta minust arvab. Olin lausa õnnelik, kui nad viimaks minema läksid ja meie segase perekonna rahule jätsid. Peamiselt muidugi too blondiin, kes midagi muud eriti ei teinud, kui ainult õiendas.

      Muidugi on meie elulaad tõesti veidi kummaline, sest kasvatame kahte kodutuks jäänud kaksikust neiut, aga see pole ometi teiste asi. Loomulikult jätsin selle mainimata, kui Gaili ja Maili tulid Kady tuppa piiluma, mis tädiga lahti on. Vaikisin ka kahest joodikust emalt ära võetud lapsest, kelle Epu ema ja minu poja ämm oli oma tiiva alla võtnud ja kes nüüd rahulikult minu endises kodus Vaimõisas Vainul elasid. Meie elasime Naistevallas Kurrul. Lasime vana sara asemel uue maja ehitada ja nii saime endale kena avara kodu.

      Otsides tegevust töötuks jäänud endisele füüsikaõpetajale, ehitasime talle korraliku köetava kasvuhoone, et ta saaks tegelda roosikasvatusega, millest ta ammu unistanud oli. Samal ajal huvitus minu poja Laurise ämm Lilit hoopis kurgikasvatusest. Üllataval kombel õnnestus see tal üsna hästi, hoolimata sellest, et olime talle pettumuse valmistanud, keeldudes olemast talle tasuta tööjõuks, sest üsna ihnsa naisterahvana ei tahtnud ta abilisi palgata.

      Niisiis, arstide lahkudes jäime raskelt haige Kadyga omapäi. Meedikute pingutuse tulemusena oli tal esialgu natuke parem, kuid varsti hakkas ta jälle sonima. Synne ja mina olime üsna mures, sest kartsime tõsiselt, et Kady haigus võib lõppeda letaalselt, see tähendab, et ta võis surra. Synne otsustas jääda Kadyt valvama ja saatis minu roose kastma ja korrastama, et neid saaks homme jälle linna müüki viia. Lauris pidi hommikul tulema ja linnas ära käima, sest suur ports oli juba ootamas.

      Olles tunnikese kasvuhoones toimetanud, helistasin oma heale sõbrale Priidule, kellega koos olime ansamblis laulnud ja kuulsaks saanud. Esinemiskutseid tuli ikka veel, kuigi me eriti agaralt enam ei tegutsenud, aga aeg-ajalt astusime siiski üles. Meiega koos esines ka Rita ja tema ema Valli oli meie muusikaline juhendaja. Loomulikult oli Synnegi osaline olnud ja meid toetas usinalt ka Priidu poeg Oliver, kes oli tõeline artist, aga ka meister lollusi välja mõtlema kohe, kui selleks võimalus avanes. Valli ja Priit olid leidnud ühise keele, sest Priit oli juba mitu aastat Oliveri ja Pisu emast lahus ja Valli igatses enda kõrvale mõistvat kaaslast. Ühesõnaga, me saime kõik omavahel kenasti läbi.

      Helistades rääkisin ma Priidule oma murest Kady pärast. Minu jutt pani temagi muretsema, sest olid ju Priit Ja Kady üksvahe päris lähedased olnud ja kui viimane poleks olnud nii kapriisne ja turtsakas, kes teab, kuidas see lugu oleks lõppenud.

      „Ma vaatan, mis ma teha saan, ja helistan sulle tagasi,“ lubas ta.

      „Ma ootan. Muidu viskab Kady varsti lusika nurka ka,“ sõnasin.

      Toimetasin edasi ja umbes pool tundi hiljem tuligi Priidu kõne.

      „Tule Märjamaale meile järele. Ma sain arsti,“ lausus ta.

      „Vägev,“ kiitsin ja kihutasin tuppa. Ma ei hakanud isegi riideid vahetama, vaid ütlesin üle ukse Synnele, et lähen Priidule järele ja toon ta koos asjaliku tohtriga siia. Synne ainult noogutas loiult, hoides samal ajal murelikult Kady lõtva kätt. Mina lippasin oma Hondasse ja sõitsin sellega Märjamaale. Külavahetee oli sopane ja lögane, sest oli ikkagi märtsikuu, aga ma vilistasin kiirusepiirangu peale, sest ei uskunud, et siin mõni politseinik võiks varitseda. Märjamaal võtsin muidugi rahulikumalt.

      Arvasin, et Priit leidis Kady jaoks korraliku meditsiinikorüfee, aga pidin äärepealt ehmatusest autost välja hüppama nähes, et autosse ronis salkusjuukseline, mitte eriti vana naisterahvas, kes hoidis kaenlas mingit pambukest ning kellest õhkus veidrat lõhna, mis oli segu koirohust ja puuseenest. Ka Oliver ja Valli tulid auto peale. Rita enam ei mahtunud ja lehvitas meile järele, kui sõitma hakkasin.

      „Kõige targem inimene, keda siin kandis leida võib,“ tutvustas Valli mulle väikest kasvu naist.

      „Kadakamari,“ pomises naine ammu pesemata juuksepusa vahelt.

      „Tegelikult on tema nimi Evi Plasso, aga kõik teavad teda ravitsejanime Kadakamari järgi,“ selgitas Valli ja ma noogutasin. Ükskõik, peaasi, et sellest kasu oleks.

      „Hinno Hõim,“ tutvustasin ka ennast ja sõitsime ikka edasi.

* * *

      „Ta hingamine seiskus vahepeal,“ seletas üdini hirmunud Synne ja kaksikud noogutasid.

      „Me tegime talle kordamööda suust suhu hingamist,“ seletas Maili.

      „Kõik,“ lisas Gaili.

      „Nüüd hingab jälle. Kes see on?“ küsis Synne ehmunult, nähes Kadakamarja, kes mornilt nurgas seisis.

      Valli tutvustas talle peletist ja Synne arvas sedasama mis minagi: olgu nimi mis tahes, kui temast ainult tolku oleks.

      Taandusime kaugemale ja lasime Kadakamarjal tegutsema hakata. Naine istus asjalikult voodile ja katsus kätega Kadyt. Ta vangutas pead ja kostis siis:

      „Tal on niisama palju gripp kui minul tripper, sest olen neitsi.“

      „Mis tal siis viga on?“ küsisin.

      „Seda ma ei tea veel, aga maha ta küll ei kärva, kui õigel ajal jaole saame,“ tähendas Kadakamari. Jumal mihuke suuvärk sellel naisterahval küll oli, aga eks ma ise pruukisin ka teinekord vängeid sõnu.

      Kadakamari käskis meil kuuma vett tuua, võttis oma paunast mingisuguseid rohte, valmistas tõmmise ja hakkas sellega haisutama. Ta tõmbas oma paunast kõvera kepi ja toksis sellega Kadyt, ümisedes sinna juurde mingit loitsu. Sedasama oli teinud ka mu endine koduabiline Riina, kui oli silmini lakku täis. Ainult et tema kasutas lusikat, millega ta mõttetut fraasi pomisedes vastu lauda tagus ja mingit kasu sellest küll ei olnud. Mõistagi ei mäletanud ta järgmisel päeval midagi.

      Vaatasin huviga, mis edasi saab, ja olin täielikus hämmingus, kui Kady pärast umbes tund aega kestnud loitsimist teadvusele tuli ja meile kaunis selge pilguga otsa vaatas. Ka palavik oli tal langenud kolmekümne kaheksa koma nelja kraadini.

      „Kas teil on mulle magamiskohta anda, sest jään veel siia, et naisele ussid hiljem sisse ei lööks?“ küsis Kadakamari.

      „Aga loomulikult,“ kinnitas Synne ja näitas Kadakamarjale ateljeed, kus oli mugav diivan.

      „Väga hea. Ma olen ergu unega ja käin teda vaatamas. Hommikul loen uue loitsu ja siis vaatame, mis edasi saab. Võib-olla pean veel mõne päeva siin olema. Teie hoidke haigetoast eemale, sest täitsin selle energiaga ja teie juuresolek rikuks energeetilise tasakaalu ära,“ õiendas Kadakamari ja viskas koos oma triibulise seeliku ja halli vanunud kampsuniga diivanile pikali. „Minge magama. Mis te vahite? Küll mina tal silma

Скачать книгу