kuulata.
Valli võttis perenaisekohustused üle. Ka Rita oli siin, kuid tema läks ateljee arvutisse sõpradega suhtlema. Näitasin Vallile, kus miski on, ehkki tegelikult teadis ta kõike juba niigi. Ta tegi meile õhtusöögi ja meil oli mõnus olla. Kui ainult Kady poleks nii haige olnud ja Synne oleks kodus olnud.
Kadakamari läks Kadyt vaatama ja kutsus siis mind. Kady oli täiesti teadvusel ja sai juba kõigest aru.
„Mis minuga lahti on?“ küsis ta.
„Ma ei tea, Kady,“ vastasin ausalt, sest polnud siiani veel aru saanud, mis häda teda vaevas. Mart ei öelnud seda ja Kadakamari ka mitte. Ilmselt ei teadnud seda isegi.
„Ah nii,“ nohises Kady ja sulges uuesti silmad.
„Sa võid nüüd ära minna,“ arvas Kadakamari. Mina läksin kööki keha kinnitama ja Kadakamari jäi Kady eest hoolitsema.
Järgmisel päeval tuli Priit mulle appi Kady rooside eest hoolitsema. Noppisime pungad ära ja kastsime parajasti lilli, kui Lilit mulle helistas.
„Ma mõtlesin, et kurgikasvatusest tulusam oleks ikka lilledega tegeleda,“ nähvas ta ilma tervitamata. Küllap oli ta järjekordselt halvas tujus. Ega ta olnud paha inimene, aga kahjuks väga tujukas ja muutliku meelega.
„Hakka peale,“ mühisesin. Mida tarka ma talle ikka öelda tean. Tema asi ja tema lilled.
„Sul on hea öelda, aga…“ torises tema ja ma sain aru, et probleem oli taaskord rahas. Lauris polnud nõus ehitama ämmale samasugust kasvuhoonet, nagu ta oli lasknud emale püsti panna. Nüüd lootis Lilit, et mina finantseerin tema lillekasvatuse püha ettevõtmist. Mina olin Kady kasvuhooneehitusest juba tüdinud, sest mul oli veel selgelt meeles peenkruus, mida olin aidanud laiali lükata. Ütlesin seda ka Lilitile ja lõpetasin kõne.
Valli tuli ja teatas, et hommikusöök on valmis ja et Rita tunneb ennast kehvasti ning oli läinud üles pikali.
„Mis temaga on?“ küsis Priit ehmunult.
„Ei tea,“ vastas ta ohates ja läks tagasi toa poole. Meie lõpetasime töö ja pesnud käed puhtaks, läksime samuti tuppa. Huvitav, kas tegemist on mingi epideemiaga ja varsti oleme me kõik pikali maas?
Ritat tabas sama tõbi mis Kadytki ja õhtuks oli tüdruku seisukord üsna kehv. Kadakamarjal oli nüüd topelt tegemist ja ta käskis meil Rita Kady tuppa paigutada, et tal oleks lihtsam neid jälgida. Priit ja mina tegimegi seda ning ma mõtlesin hirmuga, mis Synnest ja kaksikutest saab, kuna nad olid Kadyle suust suhu hingamist teinud. Kuigi Rita polnud kellelegi hingamist teinud, aga jäi ikka haigeks. Mis siis veel neist saab!
Valli istus Rita voodi ääres ja nuttis seal seni, kuni Kadakamari ta minema ajas.
„Ulgumine ei tee asja paremaks. Pead tugev olema, siis saab ka Rita sinult jõudu, sest sa oled tema ema,“ käratas ta küllaltki tõredalt Vallile ja asus taas loitsima. See tõi pisut leevendust, kuid oigeid kuuldavale toova piiga seisukord oli ikka raske.
Priit helistas Oliverile ja varsti oli mudane ning hingeldav poiss Kurrul. Rita juurde Kadakamari teda muidugi ei lasknud. Poiss istus kööki ja jäi ootama. Aeg läks omasoodu ja me ei teadnud, mis edasi saab. Muidugi olin ka mina samamoodi mures nagu teisedki, kuid katsusin jääda rahulikuks.
Varsti tuli Artur koos Katriniga meid vaatama, sest mees oli talle rääkinud, et Kady on raskelt haige. Vanal naisel oli kaasas suur purk mett. Neil endal mesipuid polnud, ilmselt olid nad selle kelleltki külast saanud.
„Mesi on haigetele hea,“ ütles Katrin ja pani purgi köögilauale.
Valli pakkus neile teed ja kooke, mida ta oli jõudnud küpsetada sel ajal, kui meie kasvuhoones toimetasime, aga õhkkond oli meil rusuv. Ikkagi raskelt haiged majas ja keegi ei teadnud, kas nad saavad terveks või mitte.
Lauris tuli. Ta astus vaikselt tuppa ja vaatas mulle küsivalt otsa.
„Parem. Nüüd jäi Rita haigeks,“ sõnasin.
„Persse,“ vandus poeg ja istus köögilaua taha. „Mis jama see lahti on?“
„Ei tea,“ vastasin.
Kadakamari oli terve õhtu haigete juures. Alles päris hilja tuli ta välja ja nähes meid köögilaua taga ikka konutamas, lausus ta:
„Neile on vaja pagana rahu ja mingit mürtsu ei tohi olla. Rita on tiba traksim ja plikast saab asja, kui põdema ei jää.“
Me noogutasime tummalt. Olime valmis tegema kõik, et nad ainult terveks saaksid.
Linnast naasnud Synne ehmatas meie laatsaretti nähes. Me läksime üles ja ta rääkis mulle lühidalt olukorrast firmas, kus keegi raha vasakule kantis. Esialgu oli selgusetu, kes sellega seotud oli ja kuhu raha läks, kuid asja uurisid mitu inimest. Synne mainis, et ilmselt läheb tal suli kindlakstegemiseks ka minu ja veel mõne inimese abi vaja, kuid ei selgitanud midagi lähemalt.
Siis helises telefon ja meid kutsuti esinema, kuid ma ütlesin ära, kuna üks meie Siilikeste põhisoliste on raskelt haige, kuid helistaja käis peale öeldes, et tal on pulmad ja see on ainulaadne elusündmus ning ta tahab, et just meie seal mängiksime.
„Käime ära,“ sosistas Synne, kes kõnet pealt kuulis.
„Aga Priit, Valli ja Oliver… Kas sa arvad, et Valli tahab oma tütart üksinda jätta?“ sosistasin vastu.
„Küll ma nad nõusse räägin,“ lubas Synne.
„Olgu, me tuleme,“ andsin lõpuks nõusoleku ja me lõpetasime kõne. Pidu oli Mõisakülas. Pulm küll, aga osalt oli see ka nagu avalik kontsert ja kellelgi polnud keelatud sinna tulla.
Ma rääkisin Vallile ning Priidule loo ära. Pärast pisukest arupidamist nõustusid nad osalema. Ka Oliver polnud vastu. Ainus probleem oli, kes koduhoidjaks jääb sel ajal, kui Kadakamari haigetega tegeles. Ma võtsin telefoni ja helistasin kaksikutele.
„Muidugi me tuleme!“ hõiskas Gaili.
Nii sai seegi mure murtud, kuid kohe tungis uksest sisse uus häda. Tuppa vaarus Riina nagu tavaliselt oma keskkaalutus seisundis.
„Ta petab mind!“ röökis naine ja prantsatas toolile. „Ma annan talle peksa!“ lõugas ta. See oli muidugi vähe tõenäoline, sest Rets oleks temast endast teinud hakk-kotlette.
„Ole vait, Riina!“ keelasin ja rääkisin talle haigetest. Hetke vaatas ta mulle arusaamatuses otsa, kuid pikkamisi jõudis talle midagi kohale ja ta tõmbas tooni vaiksemaks. Nüüd oli meil kaelas ka see nuhtlus, kes hakkas kohe oma haledat elu kurtma lootuses, et sõidan alevisse õlle järele. Otsustasin seda ka teha, sest kui Riina on täis, siis ta magab ega löö lamenti. Koduhoidjat temast muidugi polnud, see oli igatahes selge. Vähemalt sellises seisundis küll mitte. Isegi meie koer Polly oleks etem olnud.
Priit tahtis minuga kaasa tulla, kuna tal olid sigaretid otsas ja tal oli vaja varusid uuendada. Ronisime autosse ja ma panin autole hääled sisse.
„Sul on ikka paras jama,“ nentis Priit, kui juba alevisse jõudsime.
Noogutasin ja ohkasin.
„Aga teeme homme ikka kontserdi ära. Oh issand!“ oigasin, sest nägin, et eemalt tuli pori sees ukerdades vanem kõhnapoolne ja väikest kasvu mees,
