kes kohvitassi käes keerutas.
„Kummaline,“ ütles ta.
„Mis on kummaline?“ tundsin huvi, saamata aru, mida ta nimelt silmas pidas.
„Noh, see jama siin,“ lisas ta kohvi rüübates.
„Jah,“ kinnitasin ja võtsin lonksu oma juba jahtunud jooki. Panin tassi lauale ja läksin magamistuppa riideid vahetama. Sealt tagasi tulles mõtlesin minna Kady rooside eest hoolisema, sest väljas oli juba tasapisi valgeks läinud, ja Synne tahtis kaasa tulla. Ootasin siis ka tema ära.
Kasvuhoones oli mõnus ja soe. Isegi palav hakkas ja ma võtsin õhukese dressipluusi seljast. Sedasama tegi ka Synne. Nagu tavaliselt noppisime pungad ära ja kastsime siis lilli.
„Peaks Laurisele helistama, sest üksjagu õisi on jälle lahti läinud,“ mõtisklesin valjusti.
„Eks sa helista,“ vastas Synne ja jäi teraselt silmitsema midagi, mis jäi kasvuhoonest vasakule.
„Mis on?“ küsisin.
„Seal läheb üle põllu metsa poole üks mees. Ma ei tea, aga ta tundub mulle kuidagi kummalisena. Mine talle järele, aga nii, et ta sind ei märkaks,“ käskis Synne.
„Paljugi mis… Mõni talumees…“ puiklesin ja vaatlesin samuti meest. Tõdesin, et talumehe kohta oli ta natuke liiga peenelt riides.
„Mine! Ma tulen ka kohe järele,“ kamandas ta ja ma hiilisin kasvuhoonest välja. Läksin põõsaste ja puude taha varjudes salapärasele mehele järele ja kuna ma enamasti kõiki kohalikke teadsin, siis oli kohe selge, et kohalikuga küll tegemist polnud.
Mees läks ühe puu juurde ja toimetas seal midagi. Siis keeras ta ennast ümber ja tuli minu poole. Lootsin, et ta ei märka mind, aga ta märkas. Kiiresti oli mehe käes revolver ja ta tulistas mind. Minul polnud midagi, sest Synne eest saladuses hoitud püstol oli tuppa jäänud. Heitsin kiiresti lörtsi sisse pikali ega teadnud, mida edasi teha.
Kuulsin kahte kiiret lasku ja nägin, kuidas mees taarus. Hetke pärast kukkus ta pikali. Synne jooksis kiiresti minust mööda ja võttis maast mehe relva.
„Tule siia!“ hõikas ta mind.
Ajasin ennast sopasena maast üles ja läksin.
„Ma tunnen seda meest,“ sõnas Synne ja otsis ta läbi. Midagi erilist peale püstoli varupideme ta ei leidnud. Isegi dokumente mitte, aga mis neist dokumentidest enam, kui Synne teda teadis. Mind huvitas hoopis see, mida oli mees seal puu juures toimetanud, ja ma läksin asja uurima. Leidsin puuokste vahelt kummalise karbikese, millel vilkusid tuled ja külje peal oli lüliti. Klõpsasin lüliti välja ja tundsin korraga kummalist kergendust. Äng, mis oli mind viimastel päevadel vaevanud, oli kadunud. Synne tuli minu juurde. Ta võttis karbikese ja uuris seda lähemalt.
„Minu arvates on tegemist mingi psühholoogilise mõjutajaga, aga millega täpselt, ei oska ma öelda. Lasen mõnel asjatundjal selle üle vaadata, ehk oskab tema selle kohta midagi täpsemalt öelda,“ sõnas Synne.
„Loomulikult,“ olin ma nõus.
Olime kindlad, et jala polnud mees siia tulnud. Sellepärast läksime võõrast autot otsima, mis arvatavasti pidi olema kusagil siinsamas lähedal. Enne kutsus Synne välja politsei, aga mina helistasin Laurisele.
„Paps, see on uskumatu, aga kõik haiged on jalul. Isegi ema. Ta on küll nõrk ja tuigub, aga suudab liikuda,“ rääkis Lauris õhinal.
„Ma sul tuigun!“ kuulsin ma Kadyt käratavat.
„Arvata on,“ kinnitasin, kuid rohkem ma pojale ei rääkinud. Keegi tahtis meid väga haigeks teha ja võib-olla isegi tappa. Millegipärast ei mõjunud see aparaat Synnele ja mulle, kuigi ilmselt olime just meie sihtmärk, haigeks jäid hoopis meie lähedased. Samuti ei mõjunud see põrgumasin Vallile, Priidule ja Oliverile. Esimene, kes langes, oli Kady. Gripp jah. Kukele need tohtrid!
Üsna varsti leidsime tõepoolest musta Audi ja uurisime sõidukit lähemalt. Mitte ühelgi külamehel polnud sellist ja arvata oli, et see kuulus tollele mehele, kes nüüd metsaservas lamas ja keda politseinikud uurisid.
Katsusin autoust ja avastasin, et see oli lahti. Kiiresti otsisin koos Synnega auto läbi ja mu kallis naine leidis auto kindalaekast mingisugused paberid, mis ta kiiresti endale põue peitis. Lõime uksed uuesti kinni ja tulime tulema. Enne silmitses Synne teraselt auto numbrimärki.
„See on firma auto,“ nentis ta.
„Millise firma?“ küsisin mõistmatult.
„Meie oma,“ ühmas naine ja vangutas pead. Selge siis, kust kohast ta meest teadis.
Lauris viis ema roosid linna ja tagasi teel tõi ka meie kallid haiged Kurrule tagasi. Poleks Kadakamarja olnud, oleks kogu lugu ilmselt mõne laibaga lõppenud, aga just tema hoidis halva energia eemal, nii et kõige hullem jäi tulemata. Kui ta tahtis hakata tagasi koju minema, palusid kõik jumalakeeli, et ta veel mõneks päevaks jääks. Kadakamari mõtles natuke ja sõnas siis:
„Mis ma teie raiskadega ikka teen.“
Ja jäi. Meil oli selle üle väga hea meel.
Ka Riina ja Synne isa toibusid tasapisi ja tulid tuigerdades kööki. Nad olid näljased, sest olid ju mitu päeva toitunud ainult odraleemest. Sellepärast kutsusime ka nemad sööma.
„Hinno,“ lausus Riina haledalt ja vaatas mulle sellise pilguga otsa, mis oleks isegi presidendil jalad nõrgaks võtnud, ainult mitte minul.
„Mida?“ küsisin.
„Kas pärast sööki poleks võimalik…?“
„Hea küll,“ ütlesin ainult ja minu kiire nõustumine isegi ehmatas Riinat, aga ma olin selle päeva sündmustest juba nii tüdinud, et ma lihtsalt ei viitsinud temaga jageleda. Teadsin juba ette, et nagunii oleksin ma viimaks järele andnud ja sõit oleks läinud Märjamaa Säästumarketi poole. Ka Synne lõi käega ja ajas isaga vene keeles juttu. Isa tahtis ema haual ära käia ja me lubasime seda järgmine päev teha. Ivanil oli selle üle väga hea meel.
Nüüd hakkas Kadakamari isegi suhtlema ja vaikselt vestles ta Valliga meist veidi eemal. Ma kuulsin vaid seda, et Kadakamari lubas Valli seljavalusid uurida. Vallil oli kunagi vägivaldne mees, kes oli teda peksnud, ja sellest oli ta saanud vist närvipõletiku või midagi taolist. Vahel olid tal nii ägedad valud, et pidi mõneks tunniks voodisse heitma.
Rita ja Oliver miilustasid omaette. Priit suhtus sellesse ükskõikselt, kuid Oliveri ema Linda oli poja armumisest kuuldes lärmi löönud ja arvanud, et pojal on veel vara naistega tegeleda. Oliver sellest muidugi ei hoolinud ja Ritalgi polnud selle vastu midagi. Valli oli esialgu ikka pisut endast väljas olnud, kuid hiljem siiski olukorraga leppinud.
„Mis mu roosidest on saanud?“ muretses Kady.
„Elus ja terved,“ ühmasin jopet ja autovõtmeid võttes, et alevisse sõita. Riina tahtis minuga kaasa tulla ja ma vaatasin naist kriitiliselt.
„Mine loputa nägu ära ja kammi juukseid,“ käskisin. Riina tormas mu korraldusi täitma.
Ka Priit ja Valli otsustasid meiega kaasa tulla. Valli tahtis oma maja kütta ja Priit samuti oma elamise üle vaadata. Ma viisin nad koju Märjamaale, ise sõitsin Riinaga edasi poodi.
Riina
