ja seletasin talle, et kõigepealt käime alevis ja alles siis sõidame koju tagasi. Vanal Ivanil polnud selle vastu midagi. Nähes poes, mille järele me olime tulnud, hakkasid ka vanamehel neelud käima. Raha oli tal vähe ja õnnetu näoga luges ta sente.
Mul hakkas temast kahju ja ma ostsin talle paar õlut. Synne isa nägu läks kohe palju selgemaks ja ta tänas mind. Saime õlled ja ka muu vajaliku.
Sõitsime koju tagasi. Kuna kaksikud polnud veel tulnud, saatis Synne isa ja Riina kaksikute tuppa, pani seal neil teleka mängima ning nad hakkasid õlut timmima. Ammuste tuttavatena olid nad seda ennegi teinud. Kuigi Riina vene keelest eriti aru ei saanud, aga miimika ja žestide vahendusel sujus nende suhtlus päris kenasti.
Kadakamari ei pööranud meie sehkendamisele vähimatki tähelepanu. Tema tegeles haigetega ja kui ta kööki tuli, siis tundus, nagu viibiks ta mingis unenäolises seisundis. Pärast loitsude lugemist oli ta peaaegu transis.
„Oh jumal küll, oh jumal küll!“ ahastas Synne ja vaatas korraks üle ukse isa poole. Mina võtsin oma hommikumantli, käterätiku ja läksin konnatiiki. Külm vesi oli kõige parem lohutus igasuguste hädade vastu, olin veendunud. Pärast suplust oligi mu enesetunne hoopis parem ja reipam.
Õhtul tegime proovi, kuid ega siin enam midagi suurt proovida polnudki, sest olime juba nii palju mänginud, et võisime une pealt kontserdi lahti lüüa.
Mõisakülas sättis Lauris kiiresti pulmamajas võimenduse üles ja meie panime pillid häälde. Tegime enne kontserti veel välknõupidamise ja leppisime esinemistaktikas kokku. Ruum oli üsna suur ja kui me olime saanud hakkama ka küllaltki kitsukestes baarides ja kõrtsides, siis siin polnud üldse probleemi. Tõmbasime kaabud pähe ja läksime peale. Pärast esimest lugu rahvas juubeldas. Meil oli üks laul, mille me pühendasime ka noorpaarile:
„Sind suudeldes ei mõtle ma muust kui kevadisest aasast, mis lilli täis ja kus ma sind kohtasin,“ laulis Oliver ja mina irvitasin endamisi. Hakka nüüd naist ka veel võtma. Aga inimestele meeldis ja noorpaar oli vaimustuses.
Nagu tavaliselt jalutasime pulmalaudade vahel ringi ja tegime pulmarahvale komplimente. Aga minu arvates olid eriti kaunid Synne ja Valli oma helesinistes kleitides. Lausa kompvekid ja külalised arvasid sama. Kontserdi vaheajal kutsusid pulmas olevad mehed naisi üksteise võidu enda juurde lauda ja nad ei öelnud ära. Priit tahtis suitsu teha ja ma läksin temaga õue kaasa.
Varsti läks kontsert edasi. Trillerdasin kitarril ja Valli alustas võrratu häälega lugu jõekaldal ahastavast petetud armukesest, kes surmamõtteid vaeb. Inimesed kuulasid ja mõnel naisel olid isegi pisarad silmas, sest Valli dramaatiline hääl kõlas kui hõbekelluke. Kui Valli lõpetas, tõusis lauast üks vanem mees ja tuli tema juurde. Sügava kummarduse saatel ulatas ta Vallile pokaali veini, mille too ka vastu võttis. Ta rüüpas natuke ja asetas siis pokaali ühe laua nurgale. Alustasime uue looga, milleks oli nagu tavaliselt „Kord olid niidud“. Ka see meeldis inimestele väga.
Olin Laurisele sõnad peale lugenud, et ta alkoholiga ei liialdaks, ja noormees oligi täiesti kaine. Viimaks oli aeg sealmaal, et hakkasime otsi kokku tõmbama ja kuigi me polnud oma pulmakontserdist tahtnud teha mingisugust „sülti“, tegime lõppu ka mõned lõbusamad lood.
„Kõrrel end kord kiigutas rohutirts.
Viiulit saagis ja sülitas lirts.
Naiseta elu on teadagi kurb ning sellest pääsemiseks kõlbab vaid surm,“ laulsime kõik koos ja Valli tegi mõned kiired tantsusammud. Oliver ronis suure tammise laua peale, mis oli meie kasutada antud, ja etendas seal õnnetut rohutirtsu. See etteaste tuli noormehel vägevalt välja.
Inimesed naersid ja plaksutasid. Oliver oli tõesti vahva, lausa kaasasündinud näitlejaandega, tõeline talent.
Kui me lõpetasime ei tahetud meid kuidagi minema lasta, vaid paluti, et oleksime pulmapeol edasi. Lauris oleks ehk rõõmsalt ka jäänud, aga ma seletasin, milline haigemaja meil kodus on, ja viimaks lasti meid tulema. Inimestel oli nii kahju meie äraminekust ja paljud lahkusid samuti.
Koju jõudes nägime, et olukord oli hullem, kui oli olnud meie lahkudes. Nüüd olid ka kaksikud haigevoodis ja Kadakamari toimetas nende ümber. Riinast ja Ivanist polnud aga mingisugust kasu, sest nemad imesid oma õllevarusid ja olid korraliku vine all.
Vahetasime oma kostüümid koduriiete vastu ning pidasime plaani, mida edasi teha. Viimaks otsustasin ära käia Kasepalu Mardi juures ja ka temaga nõu pidada. Valli ja Priit tulid koos minuga ning Synne jäi Kadakamarjale appi haigeid põetama. No täielik jama ikka. Kui nii edasi läheb, siis…
3
Mart vaatas haiged üle, läks siis kööki ja istus laua taha. Ta jäi tükiks ajaks mõttesse, enne kui ta pilk selgines ja ta uuesti rääkima hakkas:
„Tegemist on millegagi, millega mina pole veel kunagi kokku puutunud. Teil on siin väga halb energia ja ma ei saa aru, mis selle allikas on. Soovitan teil haiged sellest majast ära viia ja vaadata siis, mis edasi saab,“ sõnas ta.
„Tähendab, sellel haigusel ei ole nime ega selget diagnoosi?“ küsis Synne.
Mart raputas pead ja tõusis püsti. Ta läks toast välja ja mina talle järele, sest pidin ta koju tagasi viima. Hea vähemalt, et ta niigi palju öelda oskas.
Tagasiteel helistasin Laurisele ja palusin tal bussiga meie juurde tulla, sest ainus koht, kuhu haiged viia, oli Vainu. Pidime nad aita paigutama, ehkki seal võis muidugi kitsaks minna.
Peagi oli Lauris kohal ja ütles, et oli aidas kütte sisse pannud. Eks tegelikult oli ju ait elumaja, mis oli kunagisest panipaigast ümber ehitatud. Talutasime ja tassisime haiged bussi ja sättisime nad võimalikult mugavamalt istuma. Sõitsime kõik Vainule ja mõistagi tuli ka Kadakamari meiega kaasa.
Sättisime haiged aita tubadesse laiali. Kuna seal oli meie kõigi ära mahutamiseks liiga vähe ruumi ning Priit, Valli ja Oliver tahtsid Kadakamarjale appi jääda, siis tõi Lauris Synne ja minu Kurrule tagasi, sest ka Kady rooside eest oli vaja hoolitseda.
Olime nüüd suures majas kahekesi, kui mitte arvestada Synne isa ja Riinat, kes mõlemad olid paraja auru all. Me polnud aru saanud, miks isa siia tuli, sest korteri ta endale sai ja kõik peaks justkui korras olema, aga küllap jõuame seda veel küsida.
„Kas sinu mõistus võtab, mis siin toimub?“ küsis Synne väsinult ja viskas ennast voodile pikali.
„Ei võta. Inimesed langevad jalalt nagu kärbsed ja keegi ei oska öelda, mis neil viga on. Energia jah. Enne oli ju kõik korras ja meie maja ümber oli hea energia,“ seletasin ja heitsin samuti pikali. „Ega sa ennast halvasti tunne?“ muretsesin.
„Ei, ainult väsinud olen,“ vastas mu kallim.
„Heidame siis magama,“ arvasin ja embasin naist. Ta suudles mind ja me pugesime teki alla.
Järgmisel hommikul läksin oma läpakaga alla ajalehti lugema ja kohvi jooma. Synne magas alles. Kiikasin korraks ka kaksikute tuppa ja nägin, et Riina ja Ivan alles põõnasid ning tõmbasin ukse uuesti vaikselt kinni. Istusin laua taha ja lugesin lehti. Siis võtsin rätiku ja läksin konnatiiki sulistama. Väljas alles ahetas ja Polly magas õndsalt oma kuudis ega pööranud minule vähematki tähelepanu.
Konnatiigist tagasi tulnud, panin penile süüa. Tegelikult poleks Pollyga ka siis midagi juhtunud, kui maja oleks paariks päevaks üldse inimestest tühjaks jäänud, sest koerale sai korralik ports ette pandud ja ta sõi alati vaid nii palju, et kõht täis oleks. Seepärast ei andnudki
