Hinno!“ hõikas ta ja ulatas mulle oma käe. „Näe, kus trehvasime.“
„Marek, sina. No tere,“ vastasin ma sõbra kätt surudes. „Kuidas kulgeb?“
„Nii ja naa. Aga sa ise? Kas sa ikka maalid ja kasvatad oma poega?“
Muigasin.
„Poiss on juba suur ja elab oma elu, aga mina ikka vahel maalin, kui aega saan,“ tunnistasin tagasihoidlikult.
„Ja kas sa elad sellest ikka ära?“ muretses Marek.
„Vahel on kitsas käes, aga tulen toime,“ vastasin naerdes. Ma ei hakanud klassivennale rääkima, kuidas asjalood tegelikult on.
Rääkinud pisut ühest ja teisest, läksin ma maitseainete ja Riina õlle eest maksma. Juhtus aga nii, et tulime Marekiga poest välja ühel ja samal ajal. Lehvitasime teineteisele ja samal ajal vaatas ta üllatunult, kuidas ma kallisse Hondasse istusin. See oli ebamugav hetk, aga ma ei hakanud ju ometi mööda parkimisplatsi ringi tuiama.
„Kes see oli?“ küsis Riina juba autos pudelit lahti keerates.
„Vana sõber,“ mühatasin ja võtsin suuna tagasi Naistevalla poole.
Järgmisel päeval sõitsin koos Synne ja tema isa Ivaniga Rapla poole, sest isa tahtis minna oma naise ja Synne ema hauale. Ivan oli terve tee mõtteis ja vait, samal ajal vestlesin ma vaikselt Synnega. Ega temagi eriti roosilises meeleolus olnud, sest talle meenus lapsepõlv, ema ja kõik muu. Talle oli see raske aeg olnud. Ema pidi üksi kolme lapsega toime tulema, sest isa oli kusagil ilma peal.
Surnuaias läksime ema hauale ja Synne pani sinna lilled, mis ta ostnud oli. Nägin, kuidas Ivan kalmu juurde põlvitas ja mulle tundus, et ta nuttis. Ta armastas ikka veel naist, kelle ta juba aastakümneid tagasi hüljanud oli või vastupidi. Mina ju ei teadnud, mis nende vahel tookord juhtus, ja küsima ma ka ei hakanud. Ma seisin lihtsalt eemal ja jälgisin isa ning tütart, kuidas nad seal kahekesi olid. Ivan oli täna täitsa kaine. Tagasiteel ta küll palus, et ostaksime talle mõne õlle, ja Synnel polnud selle vastu ka midagi.
„Tegelikult tulingi ma selleks, et ema haual ära käia,“ rääkis Ivan vene keeles. „Emal oli ju paar päeva tagasi sünnipäev, ta oleks kuuekümneaastaseks saanud.“
Synne ema oli juba üle kümne aasta surnud, ta oli siit ilmast üsna noorelt lahkunud. Synne oli maininud, et emal oli olnud südamereuma ja neerud ei töötanud korralikult.
„Oleks saanud,“ kinnitas Synne, kes ise oli saanud nüüd kolmkümmend kaheksa.
Vanusest hoolimata nägi Synne väga hea välja ja keegi poleks ealeski tema tegelikku vanust osanud ära arvata. Synne ütles kord, et kui keegi hakkab talle vananemise pidu korraldama, siis laseb ta selle indiviidi maha ega tunne kahetsust ka. Sellepärast lasime tal endal toimetada ega kinkinud talle peale lillede midagi. Sellest hoolimata oli ta sünnipäev ilusasti, rahulikult ja mõneti isegi pidulikult sujunud, sest egas Rego ja Madis ju teadnud, kuidas Synne oma kodakondseid ähvardas, ja tulid ikkagi suure pakiga, mille sees oli hiiglaslik nukk.
„Las plika mängib natuke,“ sõnas Rego naerdes ja Madis noogutas. Kelly ja Jaanika hakkasid asjalikult toimetama ja Synne ainult sisises. Viimaks puhkes ta naerma ja taris suure nuku meie magamistuppa. Ühel ööl ma isegi ehmatasin, kui üles ärgates seda peletist nurgas nägin. Jah, tookord sujus meil pidu kenasti. Amatsooni mõõtu Jaanika, kes oli sobilik kaaslane oma hiiglasekasvu mehele Madisele, ja tilluke Kelly nagu nööpnõel Rego kõrval. Vahva pidu oli.
„Mis sa nii mõttesse jäid?“ küsis Synne mind togides.
„Ah, niisama,“ ühmasin ja keerasin Rapla teelt Märjamaa peale. Veel enne Kurrule jõudmist helistati mulle ja kutsuti juubeli tähistamisele. Maailma juhivad vist tõesti mingid egregorid. Meie räägime juubelist ja kohe kutsutakse meid juubelipeole esinema.
Rääkisin ka Synnele kutsest ja mu kallim kostis:
„Peame ka teistega rääkima. Ma tahtsin ka linna minna, et lasta seda karpi uurida, aga vaatame…“
Ütlesin helistajale, et peame ka teiste ansambli liikmetega nõu pidama ja helistame tagasi. Sellega esialgu asi jäigi.
Priit ja Valli olid põhimõtteliselt esinemisega nõus, Oliverist rääkimata. Kahtlesime, kas Rita suudab pärast haigust esineda, kuid tüdruk kinnitas, et kõik on väga korras ja tal pole midagi viga.
Helistasin tagasi ja ütlesin, et tuleme esinema. Pärast ürituse lõppu oli Synnel plaanis linnas ära käia ja kutsus mind kaasa. Muidugi olin kohe nõus. Seekordne pidu pidi toimuma Raasikul sealses rahvamajas, kuhu oli üüritud suur saal, aga selleni oli veel paar päeva aega. Seni tegeles Kadakamari Valliga, püüdes teda seljavaludest vabastada. Täielikult see küll ei õnnestunud, aga mõningast leevendust tõi siiski. Nii et Valli oli üsna rõõmsal meelel valmis meiega kaasa laulma.
Kady oli jälle tujust ära ja turtsus iga väiksema asja peale. Ta leidis, et tema elu on hukas ja roosid toovad ainult ajutist lohutust. Ta tahtis korraks ära käia Pärnus oma korteris ja palus meil seni lilledel silma peal hoida. Lubasime seda teha ja Kady sõitis oma Daewooga minema, andis lubaduse kindlasti selleks ajaks tagasi tulla, kui meie esinema läheme.
Priit ja mina mängisime ateljees ajaviiteks pilli, Synne koristas kööki ja teised tegelesid roosidega. Korraga peatas Priit mängu ja vaatas mulle teraselt otsa.
„Mis sina sellest arvad, et ma nüüd Valliga koos olen?“ uuris ta.
„See on ju tore, kui te sobite,“ arvasin.
„Minu meelest ka. Valli meenutab siiamaani seda pidu, mis te talle juubeli puhul korraldasite,“ rääkis Priit ja pani kitarri nurka. Kuna olin lubanud tal ateljees suitsetada, siis avas ta akna ja süütas sigareti. Suitsu aknast välja puhudes, mõtles ta millegi üle pingsalt.
Riina vaatas ukse vahelt sisse ja kutsus mind. Ma teadsin juba, mida ta tahtis.
„Kuule Hinno, Ivan ja mina siin natuke veel…“ sõnas ta.
„Kuule, Riina, aitab küll!“ käratasin.
Veel natuke aega luninud, loobus ta viimaks, sest ma ei andnud järele.
Läksin tagasi ateljeesse, istusin diivanile ja sirvisin veel meie laulutekste.
Pärast lõunat tuli Artur meile ja pani köögilauale suure tüki lambaliha.
„Katrin saatis,“ lausus mees lühidalt ja istus.
„Mille eest?“ küsisin.
„Kuna te meid pulmadega nii palju aitasite,“ kostis Artur.
„Ole nüüd. See on ju loomulik, et naabrid üksteist aitavad,“ sõnasin ja istusin Arturi kõrvale, et temaga mõni sõna juttu puhuda. Ka Priit tuli meie juurde ja meil oli mõnus sedasi koos istuda. Valli ja Rita hakkasid lammast moorima. Õhtu sujus õdusalt ja rahulikult. Istusin koos Priiduga laua taga ja me ajasime vaikselt juttu, samal ajal kui naised toimetasid. Üldse oli see imelik, et meie nii-öelda perekond oli nii suureks paisunud. Meenutasin neid aegu, kui Lauris ja mina kahekesi Vainul elasime ja Riina meil koduabiliseks käis.
Hommikul sättisime ennast kontserdile ja ootasime Laurist. Varsti poiss tuligi ja me istusime bussi.
„Kas mängime ikka võimendusega?“ küsis Oliver.
„Muidugi,“
