kestabki koolivaheaeg veel ainult paar päeva,“ tõdes Priit.
Läksime kontorisse ja Synne näitas meile töökohad kätte. Igal laual oli arvuti ja me ei teadnud, mida me siin tegema peame. Tegelikult oli meie põhiülesanne jälgida ümberringi toimuvat. Me pidime silma peal hoidma inimestel, kes siin sisse-välja käisid ja dokumentidega sehkendasid. Minule said asjad üllatavalt kiiresti selgeks ja ka Priit hakkas mõikama. Ainult Valli tundis ennast nagu viies ratas vankri all. Kui ta oleks soovi avaldanud, oleks Synne ta loomulikult koju sõidutanud, aga Valli jäi siiski edasi. Küllap ei tahtnud ta Priidust eemal olla.
Pärast lõunat jõudsid Rita ja Oliver kohale. Nad helistasid torni ees seistes ja palusid et keegi neile vastu tuleks, sest nad olid ise ära unustanud, kuhu täpselt tulla, ja kartsid ära eksida.
„Mine sina neile vastu ja too nad üles,“ pöördus Synne minu poole. Võtsin oma turvakaardi ja läksin. Rita ja Oliver ootasid all vestibüülis ja ma kutsusin nad üles. Järgmisel päeval pidime nagunii sõitma Kurrule, sest isa Ivan ja Riina olid ikka seal ja Kadyl võis nende kahega raskeks minna.
„See maja on nagu terve linn,“ arvas Oliver, „siin võib tõesti ära eksida, kui teed ei tunne.“
Rita oli poisiga nõus ja ma juhatasin nad korterisse. Siis seletasin neile, kuidas kohvikusse pääseb, et nad saaksid süüa, kui tahavad, ja lippasin ise tagasi kontorisse, aga seal polnudki enam midagi teha ja Synne ütles meile, et on aeg lõpetada.
Korterisse jõudnud, helistasin ma Kadyle.
„Kuidas läheb?“ küsisin reipalt.
„Läheb ikka ka,“ torises Kady. „Ma tahaksin Pärnus ära käia. Gaili ja Maili on kodus, aga ma ei tea, kas neist on asja,“ kahtles naine.
„On ikka,“ olin veendunud. „Ega nad titad ole.“
„Loodame,“ vastas Kady.
Järsku mul sähvatas.
„Kuule, Kady, kui sa Pärnusse lähed, võta Synne isa kaasa ja vii ta ära. Mis seisus ta praegu on ja mida Riina teeb?“ pärisin.
„Vedelas olekus,“ tõdes Kady. „Nad kuramused käisid kahekesi Riinaga alevis ja tõid õlut juurde. Ma ei kujuta ette, kust nad raha said.“
„Mina jätsin neile, et neil igav ei oleks,“ tunnistasin.
„No aitäh sulle!“ õiendas Kady. „Vahi nüüd siin kahte lömmis nägu. Aga hea küll, ma võtan isa homme hommikul kaasa, kui ta juba kainem on,“ lubas ta rahulikumalt ja me lõpetasime kõne.
Rääkisin ka Synnele, kuidas kodused lood on, ja tal oli selle üle hea meel, et isa sedasi tagasi koju saab. Mida Riinaga ette võtta, ei teadnud me kumbki. Loodame, et midagi hullu ei juhtu. Rets oli juba harjunud tõsiasjaga, et ta kallike aeg-ajalt meie juurde õlletuurile kadus.
Õhtul istusime kõik koos meie apartemendis, hiigelsuur televiisor taustaks mängimas, ja arutasime olukorda.
„Tornis on tekkinud omavahel rivaalitsevad grupid, kes püüavad üksteist paljaks koorida. Usun, et nad on ka meid sihikule võtnud, sest meile kuulub üsna suur osa aktsiatest ja neil on himu sellele käpp peale panna. Meie firma käive on üks suuremaid siin,“ selgitas Synne.
„Mis saab sinu teistest osakondadest, me ei jõua neil kõigil ometi silma peal hoida,“ avaldasin arvamust.
„Õigus, ei jõua,“ kinnitas Synne, seades end mugavamalt istuma. „Kuna kõik nad alluvad meile, siis ükski otsus ja dokument ei lähe läbi meie heakskiiduta. Igal asjal peab meie resolutsioon peal olema.“
„Mis värk selle tapva vidinaga seal puu otsas oli?“ uurisin edasi.
„Kui meie oleksime surnud, vahetunuks firma juhtkond ja otsustamisõigus oleks läinud nii-öelda pärijatele. Minu arvates ongi need „pärijad“ selle kõige taga, aga kindlaid tõendeid mul pole. Seepärast peamegi välja selgitama kõik kahtlased mahhinatsioonid ja valeülekanded,“ seletas Synne.
„Kui me midagi leiame, mis siis saab?“ uurisin ma edasi.
„Siis saame süüdlase kätte. Küll see võrk siis hargnema hakkab. Meie tabatud mees oli ühe meie töötaja abikaasa. See töötaja on nüüd juba kindlas kohas ja asja uuritakse. Selle aparaadi viisin spetsialisti kätte uurida ja täna sain teada, et see karp tekitab tervisele kahjulikke laineid, mis mõjutavad meeleolu ja immuunsüsteemi ning inimene haigestub, aga põhjust tavaliselt ei leita. Aparaadi tööaeg on üsna piiratud ja aeg-ajalt tuli sel akut vahetada. Meie sattusimegi just siis sellele mehele peale, kui ta tuli uut akut tooma. Aga lähme nüüd magama. Ma olen juba üsna väsinud,“ sõnas Synne ja me läksime laiali. Pugesime magamistoas laia voodisse ja uinusime.
Veel üks tööpäev ja õhtul sõidame koju. Uurisin just ühte aruannet ja äkki taipasin, mis toimub ülekannetega. Numbreid tuli võrrelda deposiidi ja jäägiga.
Äkki tormas kontorisse ehmunud Oliver.
„Rita on kadunud!“
„Kuidas kadunud?“
„Läks kohvikusse ja pidi kohe tagasi tulema. Ma ootasin ja ootasin teda, siis läksin kohvikusse otsima, aga teda polnud seal. Küsisin tema järele ja mulle öeldi, et ta oli seal olnud, aga ta oli juba hulk aega tagasi lahkunud,“ seletas paanikas Olle.
„Lähme otsima!“ Hüppasin püsti.
„Lähme,“ oli ka Priit kohe hakkamas ja kolmekesi läksime Rita jälgi ajama. Kartsime halvimat, et Rita oli röövitud ja nüüd kasutatakse piigat väljapressimiseks. Tappa poleks teda mõtet olnud. Vähemalt esialgu.
Synne helistas turvakeskusse ja käskis kõikidele turvameestele edasi anda teate kadunud neiust ja kirjeldas tema välimust. Samal ajal lonkisime meie sihitult mööda torni ringi ega osanud õieti kuhugi minna. Oliveril oli õigus, kui ta võrdles maja linnaga. See oli tõesti suur paljude koridoride, soppide ja käänakutega ja leida siit kaduma läinud inimest oli vähe tõenäoline.
Umbes poole tunni pärast helistas Synne.
„Minge kaks korrust kõrgemale. Seal olevat Ritale sarnast tüdrukut nähtud. Turvamehed teda kinni ei pidanud,“ käskis Synne ja meie kappasime lifti poole. Sõitsime üles ja uurisime koridore. Üsna varsti leidsime ka Rita üles. Ta seisis ühes nurgas ega osanud kuhugi minna. Tüdruk oli õnnetu näoga ja ootas ilmselt, mis edasi saab. Korrused olid üsna ühesugused. Kui piiga kohvikust lahkus, läks ta lifti ja vajutas kogemata valele korrusenupule. Ise ta seda ei märganud, vaid arvas tõemeeli, et on õigel korrusel. Ka seal olid luksuskorterid ja Rita imestas, miks ta sinna sisse ei saa. Nõutuna jäi ta sinna ringi tiirutama, lootes leida meie kontorit, mida seal muidugi polnud. Hulk aega sihitult koridorides ringi käinud, jäi ta lihtsalt ühte nurka konutama, teadmata, mida ette võtta. Uje nagu ta oli, ei julgenud ta ka turvameeste käest teed küsida. Turvakaart oli tal rinnas ja turvamehed nägid seda ega pidanud teda seepärast kinni.
Rita ja Oliver tahtsid nüüd tööpäeva lõpuni olla meie juures kontoris ja Synne polnud vastu. Vahepeal käisime söömas ja tulime siis kõik koos tagasi. Olime saanud sõpradeks Aini ja Eglega, kes olid meie abijõud. Ain oli pikka kasvu heledapäine noormees, kelle sinised silmad näisid alati veidi unised. Välimus oli muidugi petlik, tegelikult oli ta väga nutikas ja jagas asja suurepäraselt. Egle oli seevastu lühikest kasvu, kena musta juuksepahmakaga noor naine, kes eemalt vaadates meenutas
