kontorist tapetuna. Ta oli maha lastud ja keegi polnud kuulnud tulistamist. Ilmselt oli kasutatud summutiga püstolit.
Asja hakkas uurima politsei ja kõiki kuulati üle. Ka meid, kuid ega meiegi osanud midagi rohkemat öelda kui teised. Meilt küsiti, kas keegi oli midagi kahtlast näinud või kuulnud. Kes käis viimati arvutispetsialisti kabinetis ja mis eesmärgiga?
Õhtul olime kõik tujust ära, mis oli ka loomulik, sest noore andeka inimese surm on alati traagiline ja kurvastav sündmus. Kellelgi polnud tahtmist niisama lobiseda ja nii me üksnes istusime niisama ja vaikisime.
Synnel tuli nüüd leida uus ja niisama andekas IT-spetsialist. Järgmisel päeval tegi ta mõned telefonikõned ja uus asjatundja oli juba enne lõunat kohal. Synne läks talle alla vastu ja tuli tagasi modelli tüüpi blondiiniga, kellest oleks võinud arvata kõike muud, aga mitte seda, et tegemist on IT-spetsialistiga.
„Agnes,“ tutvustas ta ennast ja läks Synnega tööläbirääkimisi pidama. Varsti olid nad tagasi ja piiga asus esialgu meie kontoris tööle. Juba mõne tunni pärast avastas ta süsteemis krüpteeritud failid ja asus neid lahti muukima. Enne õhtut sai ta valmis ja Synne üllatus oli suur. Ta teadis, et firmas aetakse salaäri, aga et see nii suure ulatuse oli võtnud, seda polnud Synne uskunud. Teraselt asus ta dokumente uurima ja meie ei jätnud teda turvalisuse kaalutlustel omapäi, vaid istusime koos temaga, kuni ta oli enam-vähem asjast ülevaate saanud. Tegelikult oli harutamist veel küllaga ja Ain ning Egle olid valmis selle töö järgmisel päeval ette võtma. Kes selle kõige taga oli, jäi esialgu siiski selgusetuks. Igatahes tundus, et tegemist jätkub meil siin pikemaks ajaks, sest ilmselt ei tegutsenud siin mitte üks inimene, vaid terve kuritegelik kamp.
„No on ikka…“ ühmas Synne õhtul. „Iga kuu on jooksnud suur summa firma sissetulekutest selle Tex Thori kontole ja sealt edasi ning keegi pole seda märganud. Või isegi kui on teadnud, siis on suu kinni hoidnud. Kuidas seda raha kätte saada, ei oska ma hetkel küll arvata,“ sõnas Synne ja ohkas.
Vähemalt blokeeris Agnes Tex Thori konto ära, nii et sinna ei läinud enam sentigi. Meie olukord muutus seega ohtlikumaks, sest nagu selgeks sai, oli kõik ikkagi raha taga.
Õhtul oli meie olemine nukker. Meenutasime Jaaku, kes polnud olnud mitte üksnes Synne andekas IT-spetsialist, vaid oli ka meid palju aidanud, muretsedes meile esinemisteks korraliku helitehnika. Ta oli olnud tore ja tagasihoidlik noormees. Mõtlesin, mida tema vanemad võisid tunda, sest Jaak oli olnud nende ainus laps. Synne oli maksnud vanematele suure summa, aga ükskõik kui suur kompensatsioon ei suuda heastada armastatud inimese kaotust.
Agnes jäi torni elama ja Synne andis talle ühe luksuskorteritest ning käskis kahel usaldusväärsel turvamehel noorel naisel silma peal hoida, sest kartis ka tema elu pärast. Eks me kõik olime mingil määral ohus, seepärast olid meie korterid kogu aeg valve all ja siia pääsesime ainult meie sisse, isegi turvameestel polnud võimalik korterisse tulla.
Üsna hilja õhtul helistas Agnes ja palus luba külla tulla. Synne oli nõus ja läks talle vastu. Nad istusid elutuppa ja arutasid tööasju. Mina jäin uniseks ja kobisin magama. Kui Synne minu kõrvale tuli, oli kell juba kaugelt üle südaöö. Ta kallistas mind kuumalt, keeras end teki sisse ja suikus kohe.
Hommikul lonkisime kohvikusse ja meie tavapärane hea tuju ning lobisemishimu oli kadunud. Sõime kõhu täis ja läksime siis kontorisse. Istusime laudade taha ja asusime justkui tööle, kuid minu pea oli täna nii kinni, et ma ei saanud millelegi pihta. Äkitselt ärkas mu telefon ellu. Helistaja oli Lauris, kes kaebas, et tema ämm Lilit on lolliks läinud.
„Mis juhtus?“ küsisin.
„Noh, veidi opakas on ta kogu aeg olnud, aga nüüd on täiega ära pööranud. Ainult Indrek ja Pille (leidlapsed, kelle me nende joodikust emalt ära võtsime) on talle olulised ja ta tahab, et kõik käiks tema tahtmist ja arusaama mööda. Epul ja minul pole enam üldse sõnaõigust. Kui tahame köögis istuda või süüa teha, siis peame tema käest luba küsima. Ta ei kannatavat rasvavingu, kui me midagi praeme, ja meie köögis askeldamine käivat talle närvidele,“ kurtis mu poeg ohates.
„Nojah.“ Minagi ohkasin teadmata, mida ette võtta, sest tegelikult hoolitses ja vastutas ju Lilit meie leidlaste Indreku ja Pille eest ning muretses nende pärast. Seepärast ei saanud teda lausa välja visata. Pärnusse ta enam ju tagasi minna ei tahtnud ja mis lapsed seal uues kohas peale hakkaksid. Oma mehega oli ta põhjalikult riius ja ma olin kuulnud, et mehel pidi juba uus silmarõõm olema.
„Katsu olukord ikkagi viisakalt ja soliidselt lahendada. Tee Lilitile selgeks, et sinul ja Epul on samasugune õigus seal elada. Pealegi on see ju ikkagi sinu maja,“ soovitasin.
„Isa, kas me võime aita elama minna? Seal oleks lahedam,“ uuris Lauris.
„Palun väga, minge, mina ei keela,“ lubasin lahkelt. Loomulikult on neil seal omaette parem ja et Lilit tüütama ei kipuks, võivad nad ukse lihtsalt lukku panna. Aidas on kolm tuba, köök ja vannituba, sellest aitab neile esialgu küll.
Lauris lõpetas kõne ja ma panin telefoni taskusse tagasi. Kohe helises see jälle ja taas kutsuti meid kontserti andma. Keeldusime kõik. Vabandasime end ja valetasime, et on gripihooaeg ja me oleme kõik omajagu tõbised.
„Ehk kunagi edaspidi,“ lubasin ja helistaja jäi ka sellega rahule. Peaasi, et me ikka millalgi tuleme.
Ain ja Egle olid asunud dokumentide sasipuntra kallale ja püüdsid seda nüüd lahti harutada. Priit tahtis suitsu teha ja läks koridori. Olin juba arvutiekraani vahtimisest tüdinud ja läksin temaga kaasa. Istusime koridoris pehmetesse toolidesse ja seal oli ka suur tuhatoos suitsetajate jaoks.
„See maja on nagu omaette linn,“ leidis Priit. „Sellel peaks olema oma valitsus ja oma volikogu. Huvitav, palju siin päeval inimesi on?“ päris ta sigaretti süüdates.
„Synne rääkis mulle, et umbes kahe ja poole tuhande ringis. Seda koos elanikega, kellel siin korterid. Muidugi on siin elamine kallis lõbu, aga neid leidub. Võta näiteks Fahle majagi Tartu maantee ääres. See on ka paras jurakas, kuigi mitte nii suur kui see, aga seal on ka kontorid, kirjastus, korterid ja pagan teab mis veel,“ tähendasin ja Priit noogutas.
„Nii see on,“ kinnitas ta, „aga siin päevade viisi elades, tundmata maa lähedust, muutun ma kuidagi tuimaks ega tunne end üldse hästi.“
Mõtlesin natukene ja arvasin siis:
„Peaks Synnega rääkima ja kuhugi loodusesse sõitma.“
„Eks see oleks tore küll. Kas või natukene kusagil mere ääres istuda. Mis sellest, et on veel jahe ja ujuda ei saa, aga…“
„Mina ja Synne saame isegi ujuda ja mere äärde minek on päris hea mõte,“ olin Priiduga nõus ja me läksime kontorisse tagasi. Rääkisin ka Synnele tekkinud ideest ja ta oli sellega päri.
„Ma tunnen ka ise, kuidas need kiviseinad mind rõhuma hakkavad. Homme läheme mõnda mereäärsesse paika ja korraldame seal väikese pikniku. Lund enam pole ja ilmad on ka päris soojaks läinud. Ikkagi aprilli algus,“ sõnas mu kallis abikaasa.
Õhtul arutlesime taaskord Jaagu traagilise surma asjaolude üle ja lootsime kogu südamest, et politsei saab õige pea kurjategija jälile ning võtab ta kinni. Ja siis ühtäkki… Synnele helistati ja öeldi, et politsei tahab temaga rääkida ning kaks uurijat tulevad meie juurde. Loomulikult oli Synne sellega nõus, aga mulle tundus kahtlane, miks peaks uurija nii hilja tulema. Teistele ei öelnud ma midagi, aga olin valvel, kui Synne kaks meest sisse laskis ja neile istet pakkus. „Uurijad“ ei kavatsenudki istuda. Nad näitasid meile kiiruga mingit tõendit
