on ta siin,“ teatas Sass, kes aknast äbarikku plikat märkas.
„Lähme püüame ta kinni. Siis saame teada, mida ta siin kogu aeg käib,“ pakkus Tarmo.
„Ei tea, kas on mõtet?“ kahtlesin mina.
„Lähme ikka,“ oli ka Albert nõus.
Ja me läksime. Sättisime ennast varitsusse ja jäime ootama. Kui tüdruk tagasi tuli, siis saimegi ta kätte, sest olime ta sisse piiranud ja tal polnud meie eest pääsu. Ta oli väga ehmunud ja puhkes nutma. Muidugi polnud me temaga kurjad. Rahustasime teda ja küsisime, mida ta igal õhtul tassib, sest olime teda aknast jälginud. Tüdruk istus kõnniteele ja ikka veel nuttes harutas oma paki lahti. Sealt tulid välja koogid ja võileivad. Mõnel oli ots maha lõigatud, sest kliendid olid sealt hammustanud, kuid siis millegipärast võileiva söömata jätnud.
Meie lähedal oli Riia söökla ja tüdruk käis sealt võileibu toomas. Kokad nägid, et tegemist oli vaese näljase plikanääpsuga, ja neil hakkas piigast hale. Milleks visata õhtul toitu minema, kui seda võis anda Regina-sugusele õnnetule olevusele. Tema nime saime hiljem teada. Kutsusime ta enda poole ja tüdruk tuligi. Kartis küll natuke, aga tuli ikka. Meil oli veel sousti ja kartuleid järel ja me tegime selle kiiresti soojaks. Tüdruk pistis sellise isuga, nagu poleks kuu aega süüa saanud. Küll meil oli kahju sellest väiksest tumeda pea ja kriimulise näoga tüdrukust, kellel seljas katkine seelik ja jalgu katmas katkised villased sukkpüksid.
Tüdruk jäigi meie juurde. Tegime diivanile aseme ja panime ta sinna magama. Regina rääkis meile, et isa ja ema on tal joodikud, kes temast üldse ei hooli. Süüa talle ei anta, sest kogu raha, mis nad pudelikorjamisega teenivad, läheb viina peale. Ka magada on tal alati väga külm, aga meie juures oli hea ja soe, kinnitas ta teki alla pugedes ja ennast seal kerra tõmmates.
„Kus sa siis magad?“ uuris Tarmo murelikult, kellel endal oli kodus neli nooremat õde ja venda, keda ta kodus Alus olles teinekord kantseldama pidi.
„Mauri juures. Tema on hea ja soe ja karvane,“ seletas Regina.
Vaatasime nõutult üksteisele otsa ega saanud aru, millest ta räägib.
„Kes on Mauri?“ küsisin viimaks mina.
„Meie koer. Hunt. Tema magab kojas. Ma annan temale ka alati võileibu, sest muidu oleks ta üldse söömata. Ta on kõhn küll, aga hoiab mind väga. Temaga koos on soojem magada. Meil on isegi tekk,“ vastas Regina ja uinus.
Järgmisel päeval läksin koos Reginaga tema koju ning tüdruk võttis sealt kaasa oma kooliasjad ja mõned viledaks kulunud riidehilbud ka.
Me tõime ka Mauri ära. Panime ta kuuri juurde ketti ja ma saagisin kuuri ukse sisse augu, et koer saaks õhtul sinna vana vatiteki peale magama minna. Toitsime nii tüdrukut kui ka koera ja hoolitsesime nende eest ning mõlemad kosusid silmanähtavalt ja muutusid rõõmsameelsemaks. Regina käis koolis ja kummalisel kombel ei ilmutanud vanemad tema vastu vähimatki huvi. Küllap oli neile kergenduseks, et plikat enam kaela peal polnud.
Me kõik saime kodust kaasa toidupoolist ja raha ning kool maksis väikest stippi ka. Siis hakkasin alles aru saama, mida tähendab kellegi eest vastutada. Albert kolis ühikasse, sest arvas, et meil läheb muidu kitsaks. Sageli tõi ta meile õhtuti toidu ülejääke, mida ta oli sööklatädide käest koolis nuianud, sest ta oskas nii haledat juttu ajada ja ennast nii õnnetuks teha, et sööklatädidel hakkas temast hale. Ühel õhtul tuli ta üsna koguka pakiga ja pani selle diivanile. Ta oli kodust kaasa võtnud õele väikseks jäänud riided, mis olid veel üsna korralikud. Reginale sobisid need nagu valatult, samuti olid jalavarjud talle parajad. Uhkelt kõndis ta mööda tuba ja läks siis kööki kartuleid keetma. Üldse oli ta väga iseseisev, sest oli juba maast madalast pidanud ise hakkama saama.
Nii kestis see umbes viis kuud ja me ei mõelnud kordagi tulevikule. Naljatades lubas Tarmo Regina suureks saades isegi naiseks võtta ja tüdruk oli sellega täitsa nõus. Aga ühel päeval olid miilitsad meie ukse taga koos mingisuguse alaealiste asjade komisjoni töötajaga. Regina ei saanud esialgu aru, mis toimub, ja puges minu selja taha peitu, aga midagi ei aidanud, tüdruk viidi kaasa ja meid miilitsasse ülekuulamisele, sest oldi kindlad, et kasutasime tüdrukut ka seksuaalselt ära. Ta oli meile lapse eest. Hoidsime ja armastasime teda kõik, aga meil oli tükk jama ja seletamist, enne kui viimaks rahu saime. Kodus kurvastasime nii mina kui ka Tarmo, kui Reginat meenutasime ja temast maha jäänud asju vaatasime. Lõpuks tuli kuidagi välja, et naabrimutt, tige vanatüdruk, oli meie peale koputanud. Mis sellest mutist sai, sellest räägin ma teinekord,“ ütles Priit.
„Mis Maurist sai?“ tundis Valli murelikult huvi.
Priit kehitas õlgu.
„Mis tast ikka sai. Mauri jäi meie juurde seni, kuni ära suri. Ta oli juba üsna vana koer ja terve elu nälginud, nii et tervis polnud tal suurem asi. Jäi kopsupõletikku ja läinud ta oligi. Me olime noored ja lollid ega osanud teda kuidagi aidata. Matsime koera aianurka maha ja oligi…“ sõnas mees.
„Ahah,“ ühmasin. „Mis Reginast edasi sai? Kas seda tead?“
„Natuke ikka. Ta viidi Rapla lähedale Maidla lastekodusse. Tahtsime teda vaatama minna, aga meid ei lastud temaga kokku, sest polnud ta sugulased. Siiski lubati talle anda asjad, mis me olime kaasa toonud. Kui me juba majast väljas olime, kuulsime korraga jubedat kisa ja vaatasime tagasi. Nägime, kuidas Regina teise korruse akna juures röökis ja kätega vastu klaasi tagus. Kasvataja püüdis teda sealt eemale rebida, aga ta rabeles ennast ikka lahti ja tormas akna juurde tagasi. Regina tundus täielikus hüsteerias olevat.
Me ei teadnud, mida teha, aga viimaks läksime edasi. Lehvitasime veel Tarmoga talle ja keerasime siis teele ära. Valus oli seda vaadata. Õudselt valus,“ lausus Priit ja langetas pea.
Valli silmis olid pisarad ja Synnegi nuttis lahinal. Tõmbasin ta oma rinnale ja paitasin tema pead. Tänulikult võttis ta mu kaela ümbert kinni ja nuuksus edasi.
„Mulle tuli mu oma noorus meelde,“ luristas Synne.
„Näed, rikkusin teie tuju õhtul ära,“ kahetses Priit.
„Ei rikkunud. See oli väga ilus lugu, kuidas inimesest hoolida ja teda hoida,“ arvas Valli väriseva häälega.
„Kas sa oled Reginat hiljem ka kohanud?“ küsisin mina vaikselt.
Priit noogutas.
„Ükskord Tallinna bussis. Läksin Märjamaalt peale ja korraga tundus mulle, et üks naine lapsega on justkui tuttav. Ka tema vaatas mind kuidagi uurivalt. Esialgu ei julgenud ma temaga juttu teha, istusin lihtsalt ta selja taha, aga lõpuks ei pidanud vastu ja küsisin. Tuli välja, et oligi tema. Regina puhkes nutma, tõstis lapse sülle ja kutsus mu enda kõrvale istuma. Kuni Tallinnani oli meil rohkesti rääkimist. Kahjuks ei saanud ma temaga bussijaamas edasi vestelda, sest mulle oli vastu tulnud mu tookordne pruut, kes oli üle mõistuse armukade. Kui ma hiljem avastasin, et polnud küsinud Regina aadressi ja telefoni ega olnud andnud ka enda oma, kirusin ennast maapõhja. Jäi üle loota ainult juhusele, et saatus meid taas kokku viiks, aga seda pole seni juhtunud.
Pruut oli muidugi vihane ja turtsus kogu aeg. See tüütas mu nii ära, et järgmisel päeval pakkisin oma asjad ja tulin tulema. Hiljem püüdis ta minuga ära leppida, aga ma ei andnud järele. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas mõni inimene võib nii suure südamega olla ja teine nii väiklane,“ lõpetas Priit.
Olime kõik vait ja mõtlesime kuuldule.
6
