tulistada ning alles seejärel vajus kokku. Tema kaaslane kõõksatas ja kukkus samuti, sest just teda oli ta paarimehest mõrtsuka kuul tabanud. Nüüd oli üks neist surnud mis surnud, aga teine oli ainult põrutada saanud. Kuna lamp oli omadega nagunii mokas, siis rebisin sellest juhtme ära ja sidusin uimase püstolikangelase kinni. Tõstsin ta diivani najale istukile ja kopsisin vastu nägu. Löök lambiga oli ilmselt üsna tugev olnud, sest mees ei tulnud ikka veel teadvusele.
„Uurijad jah,“ tänitasin vihaselt ja vaatasin ehmunud Synne, Valli ja Priidu poole. „Mulle tundus see asi kohe kahtlane, sest mis uurijad tulevad veel nii hilja küsimusi esitama, selleks on neil päeval aega küllalt.“
Synne vaatas mulle otsa.
„Hea, et sa asja ära jagasid, sest muidu oleksime praegu meie siin nende asemel. Kurat, see asi tuleb selgeks teha, kogu jama on juba liiga kaua kestnud. Asi algas sinu nimel võltsitud dokumentidest, nüüd on need valeülekanded ja kõik muu. Minu arvates on meil tegemist lausa võrgustikuga, mis tuleb iga hinna eest paljastada“ kinnitas ta veel kord.
Ma tahtsin ise meest natuke pinnida, enne kui politsei kohale jõuab. Haarasin riiulilt tühja vaasi, lasin sinna külma vett ja kallasin selle pikemalt mõtlemata teadvusetule mõrtsukale kaela. Ma raputasin teda ning aegamisi hakkas mees toibuma ja ümbritsevat aduma. Ta kukkus rabelema, kuid sai siis aru, et on korralikult kinni seotud. Püstolid ja kaks tagavarapidet olin ma meestelt ära korjanud ja pannud need suurele lauale, mis meil toas oli ja mille taga ka Synne vahel tööd tegi.
Võtsin ühe relva ja mängisin sellega. Nagu muuseas keerasin toru mõrtsuka poole. Priit ja mina olime nad mõlemad põhjalikult läbi otsinud, aga loomulikult polnud neil muud dokumenti peale võltspolitseitunnistuse.
„Kes meid tappa tahtis?“ küsisin.
Mees irvitas rämedalt. Ta ei kavatsenudki vastata.
Mängisin püstoliga ja tulistasin. Valli kiljatas. Kuul tungis mehe pea kõrval diivanisse. Ja siis nägin, et mehe jalgevahe läks kiiresti märjaks, ta oli end hirmust täis lasknud.
„Mööda läks,“ tunnistasin Synnele rahulikult ja suunasin püstoli uuesti mehe poole.
„Ma räägin kõik, mida tean,“ lubas ta ähmiga. Kurikael polnud arvanud, et ma tõesti teda tulistan, vaid oli seda tühipaljaks ähvarduseks pidanud. Loomulikult polnudki mul plaanis teda tappa.
Ja ta ladus meile arvatavasti välja kõik, mida ta teadis. Nad olevat saanud meie isikukirjeldused, asukoha, pool rahast ettemaksuna ja muu vajaliku. Samuti relvad, mis tuli pärast merre visata. Suhtlemine käis ainult e-posti teel. Kui töö oli tehtud, siis pidid nad sellest teada andma, ostes reedel kell kaksteist Viru Keskuse lasteasjade osakonnas Lego kosmosekomplekti. Seejärel võetakse nendega ühendust ja nad saavad teise poole rahast kätte.
Ma olin ka ise arvanud, et kõik pole nii lihtne ja tegelikke korraldajaid me ikka teada ei saa. Aga ma tahan nad leida.
„Mis su nimi on?“ küsisin.
„Anton Salde,“ vastas tema.
„Ja see on sinu tõeline nimi või see, millega sind tellija tunneb?“ uurisin edasi.
„Mõlemat,“ vastas ta.
„Politsei on juba teel,“ ütles Synne teravalt ja pani mobiili lauale. Ta otsis välja oma politseitõendi ja pani ka selle telefoni kõrvale.
„Loodame, et see on ikka tõeline politsei, mitte jälle mingisugused palgamõrtsukad,“ avaldas Valli arvamust.
„Kas sa kardad, Valli?“ küsis Priit teda emmates.
„Kardan küll,“ vastas ta ausalt ja ma nägin, et ta värises natuke. „Aga ma aitan teid nii palju kui minu võimuses. Teie olete minu ja Rita heaks nii palju teinud.“
„Mis selle nimi on, kelle sa maha lasid?“ pöördusin uuesti Antoni poole.
„Mina… mina lasin ta maha?“ kokutas Salde.
„No kes siis veel,“ nähvasin. „Meil pole sellist relvagi, mille kuulid sinu sõbra sees on. Mis ta nimi siis on?“
„Vitali Snjuk,“ ähkis Anton. „Mis minust nüüd saab?“
„Mis sinust ikka saab. Lähed eluajaks kinni. Lasid ikkagi inimese maha, kuigi ta oli samasugune tõbras nagu sa ise,“ sõnasin ja läksin kohale jõudnud politseinikele vastu.
„Kas tellijad teavad teid välimuse järgi?“ tahtsin veel teada.
Anton raputas pead.
Pirital oli mõnus. Synne ja mina käisime ujumas, aga Valli ja Priit ei riskinud seda teha. Nad istusid rannal ja vaatasid kergelt lainetavat merd. Ilm oli täna ilus ja päike paistis. Tundus, nagu oleks tõeline kevad juba saabunud, ehkki puud olid veel raagus.
„Küll oli mõnus,“ teatasin ennast kuivaks nühkides. Ka Synne tuli jooksuga merest ja hakkas enda kaunist keha kuivatama. Vallil oli täna radikuliidihoog ja ta tundis ennast veidi kehvasti. Ta keeras selja vastu päikest ja soojendas seda.
Täna olid meil kaasas ka turvamehed, kes eemalt meid ja teisi rannal olijaid jälgisid. Nad kõik olid ka relvastatud. Muidugi olid ka Ain, Egle ja Agnes meiega rannas, sest poleks olnud aus neid tööle jätta, kui me ise lulli lööme.
Meie polnud Pirital ainukesed varajased suvitajad. Siin oli teisigi ja mõned neist käis ka ujumas nagu Synne ja mina.
Me laotasime lina maha ning sättisime sinna peale suupisted ja limonaadi ning kutsusime ka turvamehi endaga einestama, kuid töökohustuste tõttu keeldusid nad viisakalt.
Ühel hetkel vajusid meie juurde kaks kaltsus joodikut ja hakkasid Eglele ja Synnele ligi ajama. Esialgu tegi asi meile nalja, aga kui nad hakkasid naistele pakkuma mingit kahtlast joogipoolist, mida nad ise dessertveiniks nimetasid, muutus asi tüütuks. Pealegi püüdsid nad Eglet ja Synnet endaga kaasa vedada ja lubasid kusagil sellise peo püsti panna, et maailm väriseb. Priitu, Aini, Vallit ja mind ei pidanud need härga täis mehed millekski.
Väänasin koos Priidu ja Ainiga mehed liiva sisse ja siis soovitasime neil siit kiiresti kaduda, enne kui asi tõsisemaks läheb. Mehed tõusid ja lonkisid natuke eemale, aga varsti võtsid jälle suuna meie poole. Synne võttis kotist püstoli ja tulistas nende tüütuste jalgade ette liiva sisse. Nüüd panid joodikud täiega plagama ja meie saime rahu.
„Ikka peab mõni hull sind tüütama tulema ega lase sul rahus olla,“ tõdes Egle juukseid siludes.
Üldiselt oli meil mõnus olla. Õhtu eel pakkisime oma varustuse kokku. Sõitsime tagasi torni ja tundsime ennast reipamalt kui enne. Maa lähedus ja meri olid meile uut energiat andnud.
Õhtul rääkisin Synnele plaanist, mille olin vahepeal välja haudunud, ja sain tema käest korraliku peapesu. Ta oli mu peale päris vihane ja ainult Valli oma tasakaalukusega suutis ta enam-vähem maha rahustada.
„Aga mis siis, kui nad ikkagi tunnevad Anton Saldet ja Vitali Snjuki? Siis lastakse teid maha nagu kutsikaid,“ kurjustas Synne.
„Ega me ometi üksinda sinna ei lähe. Madis ja Rego tulevad ju ka kaasa. Helista neile,“ palusin haledat nägu tehes.
„Helista ise,“ nähvas Synne ja keeras mulle selja. Teadsin, et mu kullakese pahameel läheb mööda, sest oli ta ju varemgi minu pooltobedate
