tea, aga mis see meie mure on,“ kostsin ja keerasin ennast naise poole. Silitasin tema pead ja mängisin juustega. Jumal küll, kui kallis ta mulle oli. Siiani polnud ma kohanud ühtki nii isetut inimest kui Synne. Kes teine olnuks nõus elama ühe katuse all oma mehe endise naisega sellest vähimatki probleeme tekitamata. Synnele meeldis meie suur ja kirev perekond. Ta võttis omaks ka Gaili ja Maili, kes polnud ju tegelikult isegi mitte minu lapsed, vaid kunagise armukese omad.
„Ma kardan natukene Kady pärast. Ei tea, kuidas ta hakkama saab?“ muretses Synne.
„Küll ta saab,“ lohutasin kallimat ja embasin teda. Ta naeratas ja liibus minu vastu. Nii hea ja soe oli olla. Öö möödus rahulikult ja mõnusalt teineteise embuses puhates.
Hommikul olime juba varakult üleval ja sättisime ennast linna minema. Mahutasime ka Oliveri autosse ja viisime ta Märjamaale kooli. Rita magas alles, sest tema pidi jääma Kurrule ja aitama Kadakamarjal toimetada. Kaksikud olid nagu tavaliselt oma poiste juures ja need hoolitsesid selle eest, et neiud kooli saaksid.
Oliver oli ikka veel nii unine, et jäi ka autos magama. Priit ajas ta kooli juures välja. Noormees võttis oma koolikoti ja lonkis mööda Tamme teed alla kooli poole, aga meie keerasime nina Tallinna suunas. Ülemiste ristmikul sattusime ummikusse ja ma vandusin. Kükitasime ligi pool tundi autoderodus, enne kui edasi saime. Viimaks jõudsime siiski torni.
Agnes ootas meid ja rääkis ärevalt ning kiirustades Synnele midagi. Nägin, et mu armas abikaasa muutus tõsiseks ja vaatas arvuti poole. Mulle ja teistele ei maininud ta midagi, vaid hakkas koos Agnesega arvuti taga sehkendama.
Minul polnud vähimatki töömeeleolu. Ülikond tundus mind igast küljest ahistavat ja ma turtsusin vihaselt. Vaatasin Priidu poole ja nägin, et ka tema oli justkui luitunud näo ja tüdinud olemisega. Pilgutasin talle salaja silma ja näitasin peaga ukse suunas. Ta noogutas vaikselt.
Tõusin püsti ja hakkasin välja minema.
„Kuhu minek?“ küsis Synne rangelt, tõstmata pead arvuti tagant.
„Mõtlesime Priiduga kohvikus ära käia,“ teatasin.
„Okei,“ ühmas ta tööd katkestamata. Priit ja mina kadusime kiiresti ukse taha. Vaatasin korraks meid turvavaid mehi ja läksime kumbki oma korterisse. Vahetasin seal ülikonna armsaks saanud teksaste, kauboikaabu ja heleda jope vastu välja ning jäin Priitu ootama. Ka tema oli endale jalga pannud teksad, selga jope ja pähe Viru Keskusest ostetud kaabu.
„Mida me nüüd ette võtame?“ uurisin sõbra käest. „Teeme tööluusi ja saame pärast Synne käest.“
„Tegelikult ei tee me seal midagi kasulikku, lööme ainult aega surnuks,“ arvas Priit. Pärast pisukest arupidamist otsustasime minna linna peale hulkuma ja kuhugi tassikest kohvi jooma.
Viru Keskusest oli saanud meie lemmikkoht ja sinna me lonkisimegi. Istusime kohvikus maha ja tellitut oodates lobisesime niisama maast ja ilmast. Mina ei pannud tähelegi, et meil oli saba taga, aga Priit märkas kummalist naist, kes kogu aeg meie läheduses tiirutas. Vargsi silmitsesin minagi teda ja pidin tõdema, et kui too naine just poolearuline pole, siis oli tema käitumine üpriski kummaline. Arvasin, et Synne oli meile jälitaja sappa pannud, ja otsustasin seda temalt küsida. Helistasin Synnele, kuid ta ei saanud üldse aru, millest ma räägin. Seega… Synne meile seda kaunist blondiini järele ei kihutanud.
„Kus te ise olete?“ uuris Synne.
Ütlesin talle meie asukoha ja kuulsin, kuidas naine ohkas.
„Mis te sinna ronisite?“ küsis ta.
„Tahtsime värsket õhku saada,“ selgitasin.
„Nojah.“ Synne ohkas ja me lõpetasime kõne.
Rüüpasime kohvi ja Priit tegi ettepaneku:
„Lähme linna peale, sõidame trammiga kuhugi. Vaatame, kas see naine tuleb meile järele. Kui ta seda teeb, siis on kindel, et keegi on ta meid jälitama pannud.“
Tegime kohvile lõpu peale ja läksime Hobujaama trammipeatusse. Naine oli aga kadunud, kui me ettevaatlikult ümberringi vaatasime. Sellegipoolest läksime trammi peale ja sõitsime Tondile.
„Kuhu me nüüd läheme?“ uurisin Priidu käest.
Ta mõtles natuke ja kostis siis:
„Lähme Magdaleena haigla polikliinikusse ja jalutame seal natukene ringi. Keegi ju ei tea, kes me oleme ja kas me tahame arsti juurde minna.“
See oli õige ja me astusime polikliiniku poole. Läksime sisse ja jalutasime mööda pikka arstikabinettide koridori, viimaks istusime ühe kabineti ukse taha jalgu puhkama.
„Pole,“ tõdesin, pidades loomulikult seda salapärast blondiini silmas.
„Pole jah,“ tunnistas ka Priit. Äkki avanes kabineti uks ja pisikest kasvu mustapäine arstineiu küsis meid nähes pisut kanges eesti keeles, kas Kõim on tulnud.
Kuna see kõlas peaaegu nagu minu perekonnanimi, siis ma noogutasin mõtlemata, mida ta teada tahtis.
„Tulge sisse,“ käskis ta.
No mis jama, mõtlesin ma ja läksingi kena arsti järel kabinetti. Tühja ka… Natukene võib ikka juttu ajada.
Kaunis tohter uuris haiguslugu ja küsis kerge aktsendiga:
„Kuidas te ennast pärast operatsiooni tunnete?“
„Suurepäraselt,“ vastasin, mainimata, et mul pole operatsiooni olnud.
„Siis on hästi,“ kiitis tohter ja kirjutas mingitele lehekestele. Ta pistis need mulle pihku ja kamandas: „Analüüsid tuleb ikka ära anda. Minge teisele korrusele. Seal võetakse vereproov.“
Noogutasin, tänasin igaks juhuks tohtrit ja läksin välja. Nägin, et Priidu kõrval istus umbes minuvanune mees.
„Kuidas teie nimi on?“ küsis arst viisakalt.
„Kõim,“ vastas see.
Tumedasilmne tohter vaatas kord teda ja siis mind ega saanud enam millestki aru. Priit ja mina tegime kiiresti minekut.
„Ma nägin teda,“ sõnas ta mu kõrval rühkides.
„Keda?“ pärisin ise veel toimunust pooleldi segaduses olles.
„Seda naist, noh,“ lisas Priit ja me kihutasime trammipeatuse poole.
„Kus sa teda nägid?“
„Ta tuli koridori, kuid nägi mind ja läks kiiresti minema,“ seletas Priit ja me jäime trammi ootama.
„Ilmselt järgnes ta meile autoga,“ arvasin.
„Küllap vist,“ nõustus ka Priit.
Tramm tuli ja me läksime peale. Viru väljakul tulime jälle maha ja jalutasime vanalinna. Tänavad olid juba talvisest saastast peaaegu puhtad.
Kõndisime mööda kitsast Müürivahe tänavat. Meie ees kakerdasid üsna noored, aga purupurjus mees ja naine. Nad püüdsid teineteiselt tuge leida, kuid sellest polnud tulu. Mingil hetkel olid mõlemad sirakil maas. Üks ühel pool tänavat ja teine teisel pool sopaloigus. Jõudnud
