ettearvamatu käitumise tõttu kutsusid nad mind vanaks vurleks. Aga igatahes magasime rahulikult öö ära ja enne keskpäeva hakkasime Priiduga ennast sättima. Juba pool kaksteist olime Viru Keskuses ja kondasime seal ringi. Jõime kohvikus tassi kohvi ja Priit võttis rohtu.
„Kas sa pabistad?“ küsisin.
„Mitte eriti, aga natuke ikka,“ vastas Priit ja vaatas Madise, Rego, Synne ja Valli poole, kes teesklesid paarikesi ja lonkisid ükskõiksete nägudega meie läheduses ringi. Meil kõigil olid ka sidepidamisvahendid, mille abil saime üksteisega kiiresti ühendust võtta.
Langetasin pilgu ja vandusin omaette. Mul oli kinga nina täitsa kulunud ja ma polnud seda märganudki.
„Kuule, lähme ja ostame mulle uued kingad,“ ütlesin Priidule.
„Lähme,“ oli tema nõus. „Aega veel on.“
Käisime jalatsipoes ja ma sain korralikud uued kingad. Panin need kohe jalga ja ostsin veel Seppäläst musta kaabu. Vanad kingad ja vana mütsi viskasin minema. Priit võttis endale veidi tagasihoidlikuma lõikega kaabu. Nagu härrad jalutasime kahekesi lasteosakonda ja punkt kell kaksteist võtsime sealt 89 eurot maksva Lego kosmosesüstiku ja ma läksin kassajärjekorda lootuses, et keegi meiega ühendust võtab, aga esialgu polnud teda kusagil näha. Olime juba peaaegu kassa juures, kui minust tahtis mööduda rohekas kevadmantlis noor naisterahvas, kes ootamatult minu kõrval oma asjad põrandale pillas. Kummardusin, et teda aidata, kui naine sosistas kiiresti:
„Kas Anton või Vitali?“
„Anton,“ sosistasin vastu.
„Kas töö on tehtud?“
„Jah,“ vastasin vaikselt.
„Me kontrollime üle, aga olgu…“
Naine võttis põuest kiletatud paki ja viskas põrandale. Korjasin selle kiiresti üles ja panin endale põue. Teised meie ümber ei saanud arugi, mis oli toimunud, sest kõik käis nii kiiresti ja loomulikult. Aga vaevalt oli naine meie juurest eemaldunud, kui ma edastasin Regole ja Madisele tema tundemärgid ja naine saadi uste juures kätte. Märkamatult talutati ta politseiautosse ja viidi minema. Mis naisest edasi sai, polnud enam minu asi, vaid nende meeste rida, kes juurdlusega tegelesid.
„Mu jumal, sa näed selle kaabuga välja nagu hernehirmutis,“ tänitas Synne, kui me tagasi torni sõitsime. „Priidul pole vigagi, aga sina…“
„Mis mul siis nii viga on?“ küsisin natuke solvunult. Mulle igatahes kaabu meeldis. Kingad ka. Synne ohkas ainult ja kõõritas korraks minu poole. Siis sõitis ta edasi.
Õhtul sõitsime Kurrule. Ma mõtlesin, mida teha ostetud Legoga ja keerasin Vaimõisa poole. Sõitsin Vainule ja me läksime tuppa. Lilit polnudki eriti pahane, vaid tahtis meile lahkelt värskelt küpsetatud kooki pakkuda, aga meil polnud eriti aega, sest tahtsime koju saada. Kinkisin Lego Indrekule ja mõtlesin samas, et peaksime tihedamini käima neid ja Agne-Marit vaatamas. Synne oli sama meelt, kui ma tagasiteel talle oma mõttest rääkisin.
„Mida Oliver teeb?“ küsisin Priidu käest.
„Eks ta ema ja minu kodu vahet laseb. Täna õhtuks lubas koos Ritaga Kurrule tulla,“ vastas Priit.
„Väga tore ju,“ leidsin ma.
Kui me Kurrule jõudsime ja uksest sisse astusime, leidsime juba Rita ja Oliveri köögist eest. Nad vaidlesid millegi üle tuliselt ja ma tahtsin teada, milles asi.
„Me tegime kahekesi uue laulu, aga Rita paneb mööda,“ kurtis Olle.
„Ise sa paned mööda. Sa ei tohi niitude ja külmalillede juures alla minna, vaid pead jääma tooni,“ torises Rita.
Nad hakkasid jälle vaidlema.
„Olgu lapsed,“ rahustas Valli neid. „Lähme ateljeesse, te laulate seal meile ja me ütleme siis oma arvamuse.“
Kõik olid sellega nõus ja me läksime. Võtsime istet diivanil ja tugitoolides, Rita ja Oliver sättisid ennast valmis ning alustasid. See oli kahehäälne laul ilma saateta, sest ei Rita ega Oliver ei osanud kitarri mängida. Aga ilus oli. Mul tuli kuulates lausa kananahk ihule. Ka Gaili ja Maili ilmusid ukse vahele ja kuulasid laulu. Kui Rita ja Olle lõpetasid, hakkasin ma plaksutama.
„Minu arvates pole sellel laulul midagi viga,“ leidis Valli ja kiitis noori. Viimaks jäid nad rahule ega vaielnud enam.
Õhtul istusime kõik koos küünlavalgel teed juues ateljees. Priit jutustas meile jälle ühe loo oma ammendamatust jutuvarust ning me kõik kuulasime teda huviga. Teda kuulates kadusid probleemid kuhugi kaugele ja hinge saabus rahu.
7
Hommikul istusin alles unisena kohvitassi taga, kui kuulsin kedagi uksele kloppimas. Läksin avama ja loomulikult leidsin sealt Arturi, tossav piip hambus ja lahutamatu jahipüss käes nagu metsavennal.
„Seda et, ilus hommik on,“ tähendas ta piipu popsides. „Täna on Katrinil sünnipäev. Mis oleks, kui teie tuleks ka oma perega. Nagunii pole meil eriti külalisi, aga Katrin tegi hulga lambapraadi ja muud värki ja kuhu me selle paneme.“
Mõtlesin, et austusest selle toreda ja aruka naise ning Arturi vastu peaks ikka minema, ja ma ütlesin, et arutan teistega asja, ja lubasin pärast lõunat kohal olla.
„Väga tore. Me jääme teid ootama. Ütleme kell kaks,“ rõõmustas Artur.
„Kell kaks,“ kinnitasin omalt poolt.
Kui tagasi tuppa läksin, leidsin eest iga asja peale turtsuva Kady. Korraga tundsin, et ma ei suuda seda enam taluda. Kuigi olime suurema osa ajast linnas viibinud ega olnud temaga eriti koos olnud, aga niipea, kui koju tulime, olime silmitsi herilasena tigeda Kadyga. Mina pole ju süüdi, et ta ennast õnnelikuna ei tunne.
„Mis sul kogu aeg viga on? Lauris ja mina oleme sinu eest hoolitsenud, aga sina tujutsed ikka. Ise sa tahad siin olla ja roose kasvatada. Kui sulle ei meeldi, siis võid iga kell tagasi Pärnusse minna,“ sõnasin rahulikult.
„Ja lähengi!“ kriiskas Kady ja tormas asju pakkima. See võttis mind päris tummaks, sest olin ju tahtnud ainult temaga asja arutada, mitte teda minema kupatada, aga tema oli minust just nii aru saanud. Üsna varsti tormas ta õue oma Daewoo juurde ja lõi ukse selja taga mürtsudes kinni. Kuulsin, kuidas auto käivitus ja Kady sõitis minema. Tuppa tulnud Lauris küsis imestunult:
„Mis mutil viga on? Kihutas mulle sellise vaardiga vastu, et pidi mu peaaegu kraavi ajama.“
„Mina ka ei tea. Vingus siin hommikul ja kui ma sellele natukene tähelepanu juhtisin, sai vihaseks ja pani ajama,“ vastasin kohvi rüübates.
„Nojah,“ tähendas poeg, „mis ma oskan selle peale kosta.“
Kui Synne ärkas ja alla tuli, rääkisin tallegi Kady lahkumisest. Mu jutt tegi ta pisut murelikuks.
„Kes nüüd siis kaksikutel silma peal hoiab ja roose hooldab? Ei saa ju sellisel kasvuhoonel lasta hukka minna.“
Ma mõtlesin natuke ja pakkusin siis välja Arturit ja Katrinit. Rääkisin ka seda, et Artur kutsus meid täna Katrini sünnipäevale, mis pani Synne ehmunult hüüatama.
„Aga kingitus? Me peame Katrinile ju kingituse ostma. Oota, ma panen kohe riidesse
