silma jääb, selle ostame ära. Ka Oliver ja Rita olid meiega kaasa tulnud, aga Valli ja Priit jäid alles koju ärkama.
„Kingime talle pesumasina. Ma nägin ükspäev, kuidas Katrin õues vanni sees pesu pesi. Kõik auras ja…“ pakkus Oliver välja.
„Mis ta selle pesumasinaga peale hakkab, kui tal vett majas sees ei ole. Ainult kaev õues,“ vastasin.
„Nojah, siis jääb see ära,“ nõustus ka Oliver.
Alevis vaatasime poodides ringi ja otsustasime osta Katrinile kingiks praktilisi asju. Synne võttis uue mopi ja ämbri, mina korralikud toasussid nii Arturile kui ka Katrinile. Olle valis välja koos Ritaga ilusad käterätikud ja Priidu ning Valli eest võtsime omal algatusel hunniku korralikke toidunõusid, sest olin näinud, et Arturi ja Karini taldrikud ja noad-kahvlid olid juba ajast ja arust. Veel ostsime Edust kaks suurt torti ja Arturile pudeli kangemat, sest teadsin, et talle meeldib teinekord väike tsiribiribin teha.
Kurrul andsime Priidule ja Vallile Katrini kingitused üle. Rätikud ja nõud olime lasknud ära pakkida, aga mopp ja ämber jäid nii, nagu olid, ja me asusime veidi enne kahte rodus üle heinamaa Arturi kodu poole teele.
Katrinil oli väga hea meel, et me tulime, ja ta hakkas kiiresti ringi siblima. Kuigi ta sai juba seitsmekümneseks, tundus ta oma lõputu elurõõmu ja toimekusega vägagi nooruslik. Valli ja Synne läksid talle appi, aga Artur korkis salaja lahti pudeli, mille me olime toonud, ja rüüpas punnsuutäie. Olle oli juba ninapidi seenekausis, sest poiss armastas meeletult küüslaugu ja mustasõstralehtedega sisse tehtud puravikke. Rita istus tagasihoidlikult akna all ja uudistas kahte külainimest, kes olid samuti tulnud Katrinile õnne soovima. Rohkem külalisi polnud ja me mahtusime kõik lahedasti avarasse talukööki ära.
Meil oli Katrini sünnipäeval õdus ja hea olemine, sõime torti ja jõime kohvi. Ajasime juttu maast ja ilmast ning viskasime nalja. Õhtul koju jõudes tundsime, et päev oli läinud täie ette ja teinud meie kõigi meele rõõmsaks. Rahuliku südamega läksime magama ja ma kallistasin veel voodis oma armsamat. Ta naeratas mulle, silmad säramas, ja jäi siis hetkeks mõttesse.
„Võib-olla ongi parem, et Kady tagasi Pärnusse läks,“ arvas Synne.
„Võib-olla tõesti,“ olin ka mina nõus.
„Mida me küll tegema peame?“ pöördus ta korraga minu poole. „Kaua see jama seal tornis kestab? Ma tahaksin juba siin tagasi olla ja elada koos sinu… ja ka teistega. Ma olen siinse eluga nii harjunud, et linnas tunnen end mingi võõrkehana.“
„Küll kõik lõpuks laheneb, kallike,“ vastasin ja suudlesin Synnet.
Järgmisel hommikul tuli meile külla Kadakamari. Ta oli endist viisi salkus ja pesemata, aga täis elujõudu ja tegutsemislusti.
„Näh, kurat, tulin vaatama, kuidas teil siin läheb. Aega oli ja astusin läbi,“ ütles ta.
Palusin tal istet võtta ja ta räntsatas köögilaua taha. Pakkusin talle süüa ja vaatasin siis, kuidas Kadakamari toitu ründas, kõht tundus tal päris tühi olevat. Nõid küll, aga süüa vist ei osanud ta endale nõiduda.
„Rahaga on praegu veidi kehvasti,“ sõnas ta söömise vahepeal ja rüüpas teed. Kohvi Kadakamari ei joonud. Ainult teed või mahla. Ka piima ei põlanud ta ära.
Mõtlesin, kas pakkuda talle raha, kui korraga mulle sähvatas: Artur ja Katrin olid juba vanad ja neil olnuks tüütu iga päev üle põllu siia kõmpida. Pealegi veel need roosid. Aga Kadakamari…!
„Kuule, Kadakamari, kas sa ei tahaks mõneks ajaks siia elama jääda. Ma annan sulle majapidamiseks ja söögiks raha ja sa hoiaksid elamisel, kaksikutel ja roosidel silma peal,“ pakkusin ma välja ja ka Synne noogutas teisel pool lauda innukalt.
Kadakamari vaatas silmi kissitades kord minu, siis Synne otsa, lükkas käega juuksed silmilt ära ja lausus siis:
„Olgu. Mida mul ikka targemat teha on. Võin küll mõne aja siin olla ja kaksikuid peksta.“
„Kas neid just peksta vaja on, aga vahel natuke suunata küll,“ kahtles Synne tagasihoidlikult ja naeratas.
„Me oleme ise linnas tööl ja Kady läks ka minema. Koju ei jää peale kaksikute kedagi, kui muidugi Oliver ja Rita ehk siia ei tule,“ lisasin mina.
„No need tatised nagad panen ma ka paika,“ lubas Kadakamari ja naeratas avalalt. Sain aru, et tema ähvardused polnud tõsiselt mõeldud. Kadakamari oli lihtsalt selline veidi krõbeda ütlemise, kuid puhta ja ausa meelega. Algusest peale oli ta meis usaldust äratanud ja see tunne aina süvenes.
Üldjoontes oli Kadakamari meie elamisega juba tuttav sellest ajast, kui ta siin haigeid põetas. Tuli ainult kasvuhoones tehtavaid töid juhatada ja ma läksime koos Synnega, et näidata, kuidas rooside eest hoolt kanda. Suur oli minu imestus, kui nägin, missuguse hoole ja armastusega Kadakamari lilledesse suhtus. Ta hakkas isegi roosidega rääkima. Noor nõidnaine paitas roosinuppe ja tema silmi tulid pisarad.
„Nad on nagu lapsed, nad vajavad hellust nagu meiegi.“
Tundsime, et olime teinud õigesti, kui palusime Kadakamarjal siia jääda.
„Kuidas sa ainult alevisse saad?“ muretses Synne. „Juhiluba sul vist pole.“
Kadakamari vaatas meile üllatunult otsa.
„Alevisse,“ kordas ta. „Mida paganat sa sellega mõtled?“
„Noh, poodi on omajagu maad ja…“ kohmas Synne. „Üks auto jääb küll siia, aga…“
„Loll oled või!?“ põrkas Kadakamari. „Asi see kolm-neli kilti maha kõmpida pole. Sa teed nalja, eks ju.“
„Nojah.“ Synne ja mina kehitasime mõlemad nõutult õlgu. Kadakamari oli maanaine ja jalgsi käimine polnud talle võõras. Ta oli sellega harjunud ja tema arvates oli Märjamaa nii lähedal, et kondiauruga sinna minek polnud üldse probleem.
Õhtu möödus jälle ateljees ja Priit rääkis meile veel ühe kummalise loo. Ehkki lugu tundus pisut müstilisena, uskusime me teda. Priit pajatas kummitustest ja sellest, kuidas Oliver oli ühte näinud. Priit oli järjekordset raamatut kirjutades olnud ülepea sellesse süvenenud, kui Oliver oli tulnud tema juurde ülakorrusele ja küsinud, kes on see kaunis valges kleidis blond naine, kes ennast vannitoas peseb.
„Mis naine?“ polnud Priit aru saanud, kuid läinud siis asja uurima. Vannitoas polnud kedagi, kuid köögilaua taga istus tõepoolest võrratult ilus valges kleidis heledapäine naine. Priit küsis, kes ta on ja kuidas ta siia sai, aga kaunitar ei vastanud sõnakestki. Ühtäkki hakkasid tema piirjooned ähmastuma ning ta muutus justkui läbipaistvaks. Paarikümne sekundi pärast teda enam polnud. Toauksed olid kõik kinni, aga naine oli läinud. Priit tormas ukse juurde ja vaatas isegi õue, kuid sealgi polnud kedagi.
„Oleks ainult üks inimene teda näinud, oleksin ma seda meelepetteks pidanud, aga nii Oliver kui ka mina nägime teda,“ tähendas Priit veel. „Tegelikult kirjutasin ma raamatut, mille peategelane oli üsna tolle naise sarnane ja ma arvan, et…“
„See oli teispoolsuse energeetika visuaalne kehastus, mida sa nägid,“ sekkus Kadakamari. „Sünergeetiline ja mentaalne süvamõtlemine, mille keskel sa olid, suudab luua selliseid projektsioone. Üldiselt juhtub seda harva. Mitte iga inimene ei näe oma koduhaldjad, aga teil see õnnestus,“ seletas Kadakamari ja aevastas. Ta tõmbas endale selga villase räbaldunud kampsuni.
