joodikud on ikka jubedad küll,“ arvas ta meile mõne sammukese lähemale astudes.
„Eks ta ole,“ nõustusin ja Priit ning mina seadsime end minekule ning too umbes kolmekümnendates aastates naisterahvas, seljas punane mantel ja peas omapärane kõrvikmüts, kõndis koos meiega. Ta tegi meiega juttu ja ütles, et tal pole hetkel kuhugi kiiret, sest tal polevat meest ega lapsi, kes teda kodus ootaksid. Kuna proua, preili, daam… tundus üsna viisakas ja kena, siis leidsime meiegi, et võiks kusagil jalgu puhata, kui see just Hesburger või McDonald’s ei ole. Kuna olime juba Vabaduse väljakule üsna lähedal, siis läksime tunnelisse ja astusime sisse söögikohta, kus pakuti ka Iiri hagis’t. Margareta – nii oli naise nimi – tahtis veini ja me tellisime seda. Võtsime ka kolm portsu seda Iiri värki ja mahla. Pärast kolmandat veinipokaali hakkas Margareta juba kergelt vinti jääma. Ta uuris visalt, mis tööd me teeme, ja kui ütlesin, et oleme raamatupidajad, vibutas naine sõrme, milles säras suure kiviga kuldsõrmus.
„Valetate,“ sõnas ta ja rüüpas veini.
„Aga mis tööd sa ise teed?“ tundis Priit huvi.
„Mina,“ pomises naine. „Ütleme, et ma olen vabakutseline psühholoog. Aitan inimestel lahendada hingeprobleeme ja peremuresid.“
Mul tekkis kahtlus, et olime sattunud prostituudi otsa, kes meile ennast kaela määris. Kui muidugi oli… Siiski polnud ma päris kindel kuni hetkeni, kui Margareta tegi ettepaneku minna tema juurde ning seal korralik pidu püsti panna. Ta kinnitas, et tema juurde saab üsna lihtsalt, kui takso võtta. Muidugi lükkasime tema pakkumise tagasi. Margareta keelitas meid veel natuke, aga kuna me järele ei andnud, siis viimaks ta loobus.
Pärast söömist läksime välja ja panime üsna purjus Margareta takso peale. Kohvikus oli ta vahepeal kellelegi helistanud, aga me ei näinud selles midagi kahtlast.
Läksime Priiduga tagasi torni.
„Kus te käisite?“ küsis Synne. Hetkel oli neil kohvipaus.
„Arsti juures,“ vastasin ja panin analüüside saatekirja lauale. Synne libistas sellest silmadega üle ja küsis ehmunult:
„Mis sul viga on?“
„Mitte midagi,“ vastasin ja rääkisin talle meid jälitanud blondiinist. Mainisin ka joodikuid ja einetamist. Ainult Margareta jätsin välja.
8
Järgmisel päeval leidis Valli koridorist noore valge kassi. Suure loomaarmastajana tõi ta kassi oma korterisse. Õhtul näitas ta looma ka meile. Kiisuke oli vahva, lõi nurru ja mängis. Algul kippus ka mööblit kraapima, aga hiljem leppis talle toodud kassipuuga. Ostsime ka kassitoitu ja kassike tundis ennast väga mõnusalt. Kõik silitasid teda ja tundus, et kiisul polnudki kindlat kodu, sest ehkki panime üles kuulutuse leitud kassi kohta, ei tulnud keegi teda otsima. Loomake meeldis meile kõigile. Ta elas küll Valli juures, kuid käis ka meil külas, kui Valli ja Priit meie pool viibisid. Valli ettepanekul panime kiisule nimeks Taki. Vallil oli kunagi olnud sellenimeline kass, nime autor oli tegelikult olnud Rita. Igatahes väga omapärane nimi ühele kodutule kõutsihakatisele.
Paar päeva hiljem puhkes paanika. Igavlesime kontoris, kui Synne mulle korraks tigedalt otsa vaatas ja kutsus siis Valli enda juurde ning me nägime Synne juurde läinud Valli näol jahmatust, kui ta Priidu poole vaatas.
„Mis on?“ küsisin.
„Tule vaata ise, mis on,“ nähvas Synne.
Tõusin ja läksin laua juurde. Sinna tuli ka Priit. Nüüd oli meie kord ehmatada. Nägime Margaretat ja meid linnas jälitanud blondiini. Fotodel olime ka meie, aga puha alasti ja naised tegid meile sulaselget oraalseksi. Hiljem oli ka teisi fotosid, kus me… Ühesõnaga täielik jama, sest midagi sellist polnud ju olnud.
„Mis jama? Me pole nendega seksinud,“ ütlesin vihaselt.
„Aga fotod…“ vaidles Synne.
„Kuule, vaata teraselt. Need pole ju meie kehad,“ tähendasin. „See on fotomontaaž.“
Synne ja Valli uurisid pilte lähemalt ja tunnistasid, et nii see tõesti oli. Pildid olid meisterlikult kokku sobitatud ja me taipasime, kus meid oli pildistatud. Need oli üles võetud telefoniga, kui me Iiri toitu nautisime.
Nüüd ei jäänud meil muud üle kui kõik ausalt ära rääkida ja me tunnistasimegi üles, kuidas me olime linnas enda arvates juhuslikult kohtunud, söömas käinud ja kuidas Margareta oli meid enda poole kutsunud. Oma seiklustest rääkides me ei märganudki Oliveri ja Laurist, kes olid meie selja taha ilmunud ja silmitsesid fotosid, mida Synne veel uuris.
„Papsid on vasakule pannud,“ sõnas Lauris irvitades.
„Meeste värk,“ lisas Oliver.
„Vait, õnnetud jõnglased!“ käratasin. „Me pole midagi teinud. See on lihtsalt väljapressimine.“
„Miks sa koolis ei ole?“ küsis Priit Oliveri käest.
„Külmapüha,“ ühmas Olle ja Lauris itsitas.
„Mis kuradi külmapüha,“ vandus Priit ja vaatas mulle otsa. „Väljas on kuusteist kraadi sooja.“
„Ja koolimajas umbes sama palju, sest küttesüsteem läks rikki,“ lisas Oliver.
„Olle läks kooli, vanaisa kasuka seljas, karvamüts peas ja jalas vildid, mis ta laka pealt leidis. Õpetaja viskas ta lollitamise pärast tunnist välja, sest Olle sidus mütsi kõrvad alla kokku ega kuulnud muhvigi, mida õpetaja rääkis,“ seletas Lauris ja naeris. Ka Synne ja Valli muigasid.
„Ja siis tulite Tallinna,“ märkisin.
„Mis meil muud teha oli, sest Lilit ja Olle mutt läksid pööraseks ja meie panime kodust lõikama. Viisin Epu ja Agne-Mari Kurrule. Seal on rahulikum. Kadakamari toimetas just rooside kallal, kui me sinna jõudsime. Ja siis edasi linna, sest Ollel keelati ka homme kooli tulla,“ seletas Lauris ja vaatas veel kord pilte, kuid Synne pani kiiresti selle lehekülje kinni.
„Oh jah,“ ohkas Priit ega osanud midagi öelda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
