style="font-size:15px;"> „Millest?“ ei saanud ma aru.
„Sellest Kadakamarjast. Ja mis Kadyl viga võib olla?“ täpsustas ta.
„Kuidas mina oskan seda sulle öelda. Selles asjas olen ma niisama tark kui sina,“ vastasin ja heitsin tema kõrvale. Kallistasin teda ja me jäime magama. Mu uni oli rahutu ja ärkasin võpatades, sest Kady haigus painas mu alateadvust.
Hommikul olin juba varakult köögis, keetsin endale kohvi ja lugesin läpakast ajalehti. Mingil ajal tuli Kadakamari vaikselt Kady toast. Mind märganud, astus ta kassisammul laua juurde ning istus ja silmitses mind. Ta koputas mõtlikult sõrmega lauale ja sõnas:
„Ma tean, et sa oled Kady endine abikaasa. Kady ei öelnud seda, aga ma tunnetan mõningast sidet teie vahel. Tean ka, et te olete rikkad, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Kady vajab tervendust. Tal on raske haigus, kuid ma ei saa aru, mis see on. Ainus, kes võiks aidata, on mees nimega Kasepalu Mart. Ma ei tea, kus ta elab, aga tean, et ta suudaks Kady haigusest jagu saada. Tean ka, et sinu naabrimees tegi sinu ja Synne pulmade ajal pahateo, aga sellest olen ma vait. Igatahes otsige Mart üles ja kõik saab korda. Tegelikult suudaksin ma ka ta ise leida, aga ma ei tohi sinu endist naist üksinda jätta.“
Ma punastasin Kadakamarja jutu peale, kuid tegelikult polnud ju mina süüdi, et Artur sellise lollusega hakkama sai. Vaatasin Kadakamarja tumedaid silmi ja noogutasin.
„Ma otsin ta üles, aga kas ta tuleb?“ pärisin.
„Tuleb,“ oli Kadakamari veendunud.
Tõusin püsti, kui uksest astus sisse rõõmsameelne Lauris.
„Hommikust, paps!“ hõiskas ta. „Kas viin ema roosid müüki?“
„Ole vaiksemalt,“ keelasin poega, „ema on raskelt haige ja vajab rahu. Sa tead, kus roosid on. Pane peale ja vii ära. Mul on vaja korraks Arturi juures ära käia.“
Lauris nägi Kadakamarja, kuid ei öelnud sõnagi. Alles siis, kui juba õues olime, küsis Lauris naise kohta ja ma selgitasin.
Sõitsin seekord Arturi juurde autoga ja tal polnud midagi selle vastu, et Mardi juures ära käia ning tuli lahkesti teejuhiks. Koos asusime teele ja jõudsime peagi Mardi juurde, kes elas sügaval metsa sees, kuhu viis kitsuke sõidutee.
Mart oli noorepoolne mees ning ta oli soliidsema ja puhtama väljanägemisega kui Kadakamari. Ta kuulas meie jutu ära ja nõustus kaasa tulema. Koos Arturiga teda kaevu juures oodates lasin silmadel mööda hoovi ringi käia ja leidsin, et tegemist oli tõepoolest mõnusa elukohaga. Hoovis kasvasid suured pärnad, veidi kaugemal oli kuur ja täitsa uus välikemps. Kuuri seina ääres vedeles igivana looreha ja selle kõrval sajandivanune traktor. Hoov ise oli korras ja puhas. Puuriidad korralikult üles laotud ja keset õue ilutses isegi lilleklump, mis oli piiratud munakividega. Selle tegi Mart ilmselt ise, sest Artur oli öelnud, et Mardil naist ei ole.
Mart tuli ja istus koos meiega autosse. Sõitsime tagasi ja Mart läks Kadyt vaatama. Meie jäime õue halli ilma kätte ja ootasime tulemusi. Artur vajutas piibu näkku, toetas ennast vastu saunapuude riita ja vaatas silmi kissitades metsa poole.
„Kevad tuleb,“ mõmises ta.
„Tuleb,“ kinnitasin ja vaatasin samuti hallilt kumava metsa poole. „Huvitav, miks öökullid lõunamaale ei lenda?“ küsisin millegipärast.
Artur vaatas mulle imestunult otsa ja puhkes naerma.
„Lõunamaale jah. Nemad… Midagi peab ikka siia ka jääma,“ sõnas ta piipu popsutades.
Saime üsna kaua oodata, enne kui Mart uuesti õue tuli ja sõnatult mulle otsa vaatas.
„Kas midagi on väga halvasti?“ küsisin ehmunult.
„Ega kiita ole, aga õige suhtumise ja hoolitsusega saab ta terveks,“ tunnistas Mart ja ronis autosse. „Ma tulen teda veel vaatama, aga praegu viige mind koju tagasi,“ ütles ta, enne kui autoukse kinni tõmbas.
Seekord Artur enam kaasa ei tulnud. Läksin autosse ja viisin Mardi tagasi. Raha ma talle pakkuma ei hakanud, sest teadsin, et seda ta vastu ei võta.
2
Kadakamari jäi meile, sest ta võttis asja tõsiselt ja südamega. Tema ülesandeks oli Kady terveks teha ja sellest plaanist ta ei loobunud. Aga isevärki naine oli ta küll. Kui me laupäeval sauna kütsime ja tedagi pesema kutsusime, keeldus ta kategooriliselt, nagu oleks vesi ja puhtus mingisugune patt. Aga mis teha, kui ta tahab edasi haiseda, siis olgu nii. Meie läksime ja nautisime saunamõnusid. Pärast jõime köögis teed. Isegi Kadakamari tuli koos meiega teed jooma ja võileibu sööma. Eks temagi oli ometi inimene ja pidi kehakinnitust saama. Meie üllatuseks polnudki ta vegetaarlane, vaid sõi päris isukalt liha.
„Kas teid ei häiri meie kirju elu?“ küsisin ma Priidu ja Valli käest.
„Ei, miks? Igal inimesel on oma elu ja igaüks elab nii, nagu temale meeldib. Kui Synne ja sina rahul olete, siis miks peaks see meid häirima,“ vastas Priit ja Valli noogutas.
Synne toimetas pliidi juures ja ma vaatasin teda. Ta oli nii armas pehmes hommikumantlis, mida ta polnudki pärast sauna teiste riiete vastu vahetanud, ja ma naeratasin. Ta oli tõepoolest haruldane ja mõistev naine. Ma ei tea, kuidas mina oleksin tema asemel toiminud, aga ilmselt samamoodi. Kõik olenes ju olukorrast ja sellest, mis tunded sul oma partneri vastu on, kas sa usaldad ja austad teda.
Pärast läksime ateljeesse ja laulsime natuke, et mitte lasta häälel rooste minna ja näpud ikka soojas hoida. Ilusasti tuli välja. Oliveri küll polnud, sest ta oli läinud ema juurde, aga me saime kenasti hakkama, sest ka Rita oli meile tulnud ja aru oli saada, et ta tundis noormehest puudust.
Kadakamari oli terve õhtu vait ega öelnud sõnagi. Ta jõi teed, sõi ja istus siis poolsuletud silmadega laua ääres ning mulle näis, et meie juuresolek ei läinud talle üldse korda. Ta isegi ei ropendanud. Kui ta vahel harva suu lahti tegigi, siis oli tarvis midagi tuua või ära viia. Näiteks Kady ööpotti. Ta söötis ja potitas naist ja tegi seda vähimagi vastumeelsuseta.
Väljas oli veel valge, kui ühtäkki hiiglasest Rego uksest sisse astus.
„Õhtust,“ kõmistas ta. „Ma tahan sinuga, Synne, nelja silma all rääkida,“ pöördus ta mu naise poole.
„Lähme üles,“ kamandas Synne ja nad läksid trepist üles magamistuppa. Kui nad alla tagasi tulid, oli Synne juba riides.
„Ma lähen mõneks päevaks linna torni. Katsuge Kady roosidega hakkama saada. Ma helistan sulle,“ lubas ta mind korraks suudeldes. Läksin neid saatma ja nägin, et Synne läks oma autoga. Midagi oli lahti, aga ma ei hakanud täpsemalt uurima. Kui on õige aeg, küll siis Synne ise räägib.
Tulin tagasi ja istusin laua äärde.
„Kas midagi on juhtunud?“ päris Valli murelikul.
„Ei tea.“ Ma kehitasin õlgu ja rüüpasin teed. Suur kompanii ja pagan teab, mis seal kõik olla võis. Synne oli mulle rääkinud, et intriigid pole seal kaugeltki lõppenud, kuid ta ei osanud öelda ka, mis veel ette võib tulla.
Vaatasin vankriratast seinal ja meenutasin, kuidas Lauris oli ühe vankriratta Arturi naise Katrini juurest pihta pannud, selle seinale löönud ja kuidas see oli kolinal alla kukkunud. Meie õhtu möödus vaikselt, igaüks mõlgutas oma mõtteid, kellelgi
