oli tervitatav, kuid sellest jäi väheks, et teda meistriliigasse tõsta. Esimest korda kogu selle aja jooksul hakkas Michaeli otsusekindlus vankuma. Ta kaalus tõsiselt võimalust naasta Vancouverisse, et asuda õppima tele- ja raadioajakirjanduse diplomiõppesse Briti Columbia tehnoloogiainstituudis. „Ma olin väga lähedal allaandmisele, mitte sellepärast, et mul oleks endast kahju olnud, vaid sellepärast, et ma tahtsin ühel hetkel saada abikaasaks ja isaks. Ma teadsin, et kui samamoodi jätkan, siis on mul järjest raskem tagasi „päris ellu” tulla. Asi ei olnud selles, et mul ei oleks annet, ma lihtsalt ei saanud seda läbimurde võimalust … Kui mul oli tõsi taga sellega, et ma tahan normaalset elu elada ja raha teenida, siis ma teadsin, et pean tõenäoliselt kooli tagasi minema. Ma kaalusin meediasse minekut, võib-olla karjääri telereporterina või midagi sellesarnast. Ma naudin kaamerate ees olemist. Mul ei ole kaamerasilma ees mingit probleemi.”
Michaeli järgmiseks etteasteks kaamera ees oli üks lühike roll veel ühes roadmovie’s, kuid sellest oli väga vähe kasu tema murede leevendamisel. „Duets” oli komöödia, mis jutustas veidrast karaokemaailmast. Filmi peaosas mängis Gwyneth Paltrow liiget ansamblis, kuhu kuulusid veel kaheksakümnendatel edetabelite tipus olnud laulja Huey Lewis ja Angie „Police Woman” Dickinson. Suur osa filmist võeti üles Briti Columbias; üheks asukohaks oli ka Burnaby. Michaeli etteaste ekraanil piirdus episoodiga, kus ta esitas Frank Sinatra loo „Strangers In The Night”. See lugu ei jõudnud filmimuusika albumile, selle asemel demonstreeriti sellel Huey Lewise lauldud materjali, samuti tähistas album Paltrow’ debüüti lauljana. Michaeli nimi märgiti siiski ära filmi lõputiitrites kui üks paljudest „lõppvaatuse lauljatest”.
Film esilinastus 2000. aasta septembris ja selleks ajaks oli Michael valmis tunnistama, et tema karjäär oli omadega ummikusse jõudnud. „Mul oli raha otsas, mul olid variandid otsas ja see valgus, mis tunneli lõpus peaks olema, see oli just ära kustunud. Ma olen üheksa aastat rabanud tööd teha, aga ühel hetkel jõuab kätte hetk, kui sa endamisi mõtled: „Ma olen kõike proovinud ja ehkki potentsiaal on väga hea asi, siis peret sellega ära ei toida.””
Kuid Beverly Delich keeldus alla andmast. „Ma olin peaaegu et pisarais, kui talle helistasin ja ütlesin: „Bevy, me oleme mõlemad nii kaua nii palju pingutanud,” ja tema vastas: „Kullake, anna mulle veel üks aasta aega. Ma luban sulle, üks aasta veel. Sellest tuleb sinu aasta.””
Michael rääkis veelgi täpsemalt nendest hirmudest, mis teda sel ajal kummitasid. „Ma olin nii pikka aega üritanud edu saavutada, et ma kartsin, et olen liiga kaugele läinud. See oli selline tunne, et ma pean midagi tegema või lõpetama. Ma olin 26-aastane, mul ei olnud raha ja ma tahtsin ühel päeval isaks saada. Kui ma oleksin siis kooli tagasi läinud, oleksin kooli lõpetamise ajaks olnud 31-aastane. Ja selleks ajaks, kui ma oma võlad saaksin tagasi makstud, oleksin ma 34-aastane. Järsku lihtsalt tekib paanika.”
Konto oli juba miinuses. „Kõige selle juures oli vastik see, et ma teenisin nii vähe, et mul hakkasid võlad tekkima. Minu muusikud teenisid rohkem kui mina.” Rahaliste raskuste tõttu jõudis Michael vastu tahtmist otsapidi ärimaailma ja hakkas mängima üritustel, mida suurfirmad korraldasid uute toodete reklaamimiseks või lihtsalt erapidudena. Muusikud räägivad sellest omavahel kui enda mahamüümisest või muusika reetmisest, ometi võivad sellised tööotsad olla ahvatlevalt tulusad. Hiljem võttis Bublé firmapeod ja stripiklubides esinemised kokku ühe sõnaga: „kohutav”.
Sinna kutsutud artistidelt oodatakse, et nad pakuksid tuntud ja sobilikku muusikat, tavaliselt söömise ja joomise taustaks. Michael võttis seda võimalust külma kõhuga – oli tal ju lõppude lõpuks aastatepikkune kogemus sellest, kuidas enda poole võita publikut, kes pole otseselt teda kuulama tulnud. Siiski osutus ühe firma peol esinemine tema karjääris selleks kauaoodatud pöördepunktiks, mis lükkas käima terve rea sündmusi, mis pidid lõpuks rasked heitlusaastad lõpetama.
Igale tulevasele staarile, olenemata sellest, kui andekas ja töökas ta on, kulub vahel puhkus ära. Õigel ajal õiges kohas olemisest võib olla nii palju kasu, et see teeb ühe artisti tee tähtede poole paari kuu või isegi paari aasta jagu lühemaks – ja selles, millal see Michael Bubléga juhtus, ei ole mingit kahtlust.
Michaeli versioonis sellest loost oli ta juba varumängijate pingil. „Ma olin oma tüdruksõbraga Torontosse kolinud lootuses seal läbi lüüa, arvates, et see on suurem linn. Ma hakkasin ööklubides mängima ja ma lihtsalt ei teeninud mitte midagi. Minu tüdruksõber töötas teatris muusikalavastustega ja tema oli see, kes leiva peale või ostis, üüri maksis ja tegi kõike muud sellist. Ükskord, kui lõppes suur ringreis, ei olnud meil üldse raha. Mul ei olnud niigi palju raha, et koju minna. Seepärast võtsin ma vastu ühe firmapeo-otsa, sellise tõeliselt viletsa tööotsa paari-kolme tuhande dollari eest või mis see summa siis oli, ja sellest piisas, et ma koju saaksin.”
Bublé otsus esineda iga tööotsa puhul nii nagu ta oleks Las Vegase tõmbenumber, tasus ennast õige pea ära. Sellel üritusel oli kohal Michael McSweeney, endine Ottawa nõunik ja Kanada endise peaministri Brian Murloney kõnede kirjutaja ning usaldusisik. McSweeneyle kui andunud džässmuusika austajale avaldas Michaeli esinemine muljet ja ta pidas seda paremaks selliste ürituste tavalisest tasemest. Hiljem läks McSweeney Michaeli juurde, et teda õnnitleda ja edasised sündmused on nüüdseks osa Bublé legendist.
Bublé, kes McSweeney staatusest ja sidemetest midagi ei teadnud, pidas seda vanemat meest lihtsalt „kellekski, kellele meeldis minu hääl”. Hiljem jutustas Michael pisut üksikasjalikumalt: „Ta oli väga meeldiv ja ma ulatasin talle oma CD ja ütlesin umbes, et „kui see sulle meeldib, siis vii see koju ja kuula koos oma naise ja lastega. Aga kui ei meeldi, siis saab seda kasutada suurepärase klaasialusena”. Järgmisel päeval helistas ta mulle ja ütles: „Ma olen austatud Brian Mulroney parem käsi ja ta on teie talendi austaja.””
Bublé oli McSweeneyle andnud oma viimase ekseplari albumist „First Dance”. McSweeney mängis seda plaati otsekohe Brian Mulroneyle ja Milale, tema Serbias sündinud abikaasale, ning neile mõlemale avaldas Michaeli hääl muljet. Mila Mulroney kutsus laulja Montreali perega õhtust sööma ja ühele peole nende kodus Palm Beachil Floridas. „Ta lihtsalt võttis mu oma tiiva alla,” meenutab laulja. „Ta kuulis minu elulugu ja me saime kohe ühele lainele.”
Great American Songbooki asjatundja Brian Mulroney juhtis 26 aastat Kanada esimest edumeelset konservatiivset valitsust ja 1984. aastal sai temast suure häälteenamusega peaminister. Vabakaubanduse tulihingelise toetajana oli ta eesistujaks kaks ametiaega, kuid tema poliitika muutus järjest vastuolulisemaks. Oma teise ametiaja lõpupoole, 1993. aasta veebruaris, kui tema populaarsus oli kõigi aegade madalaim, astus ta poliitikast tagasi, jättes Kanada konservatiivse partei seisu, mis järgmistel üldvalimistel, viis kuud hiljem, sisuliselt lüüa sai.
Pöördudes tagasi algse juurahariduse juurde, jätkas ta rahvusvahelise ärinõustajana, istudes mitmete korporatsioonide nõukogudes, kus ta tutvus mõnede maailma rikkaimate ja mõjuvõimsaimate inimestega. Bublé märkis, et ei tema ega tema perekond, nagu ka paljud teised tavalised kanadalased, ei olnud Mulroney poliitika fännid ja et ta „ei olnud ilmtingimata kõige populaarsem peaminister, kes meil kunagi olnud on”. Sellest ajast, kui ta Michaeli karjääri toetama hakkas, on Bublé oma arvamust siiski mõnevõrra kohendanud, öeldes, et tema pere ja sõbrad näevad Mulroneyt nüüd kui „kõige paremat peaministrit, kes meil kunagi olnud on”. (Mulroneyd olid aastaid varem toetanud lootustandva prantsuse-kanada laulja Celine Dioni püüet läbi lüüa ja see kokkupuude oli viinud tema läbimurdeni rahvusvahelistele lavadele.)
Paari tütar Caroline, New Yorgi Ülikooli juuratudeng, pidi peatselt abielluma Andrew Laphamiga, Princetoni Ülikooli lõpetanu ja Interneti-ärimehega. Tema isa, Lewis H. Lapham, oli vasakpoolsusesse kalduva intellektuaalse Ameerika ajakirja Harper kirjutaja ja toimetaja. Pulmad olid suurejooneliselt pillavad ja koosnesid tervest reast üritustest, kuhu oli kohale tulnud enam kui 450 külalist. Külaliste hulgas oli endine Ameerika president George
