jutustas Michael, kuidas see alguse sai. „Viieteistkümneaastasena, kui ma perele teatasin, et laulmine oli see, mida ma teha tahan, viis ta mu ühte Vancouveri hotelli, kus toimus üks firmaüritus. Laval oli üks väike bänd ja ta küsis neilt, kas ma võiksin nendega koos lavale minna, nende laulja vastas, et kindlasti mitte. Minu vanaisa ütles: „Hästi, kuule, kui sa mu lapselapse lavale lased, siis ma paigaldan ühe WC-poti sulle tasuta.” Kui ta taipas, et see toimis, viis ta mind igale poole – ööklubidesse, laulutundidesse, džässiklubidesse. Ta tavatses mind viia ka talendikonkurssidele. Ta tegi minu pärast kõike; ta armastas mind. Ta armastas head muusikat, häid lugusid. Ma julgen öelda, et tänase päevani saab tema sellest kõigest suurema naudingu kui mina ise.”
Isegi Mitch ei suutnud ette näha neid kõrgusi, kuhu Michaeli karjäär lõpuks tõusma pidi. „Ma küsisin oma vanaisalt: „Kuule, vanaisa, kas sa arvasid kunagi, et see kõik võiks nii minna?” Ja tema vastas: „Ei, ma arvasin, et sinust saab Las Vegases kellegi soojendusetteaste.” Ja ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja ütlesin: „Ei noh, suur tänu, vanaisa!”” Kui see perekonnasisene aasimine kõrvale jätta, on Michael öelnud, et „vanaisa arvas alati, et minus oli olemas see, mida vaja, isegi siis, kui see ilmselgelt nii ei olnud.”
2008. aastal ilmunud raamatus „Outliers”, mis räägib üliedukatest inimestest, teoretiseerib autor Malcolm Gladwell selle üle, et enamik inimesi, kes on oma valdkonnas silmapaistva edu saavutanud, jõuavad selleni siis, kui on harjutanud keskmiselt 10 000 tundi, näidetena viitab ta Biitlitele ja Bill Gates’ile. Michael Bublé oli kindlasti need tunnid investeerinud kuulates, õppides ja harjutades juba enne oma pikka praktikat Vancouveris, Torontos ja Los Angeleses. „Ma ei oska teile öelda, kui mitu tundi ma Frank Sinatrat uurisin või Mel Torméd kuulasin ja kujutlesin iseennast laulmas ja esinemas nii, nagu nemad seda tegid. Ma mõtlesin isegi, et mida ma ütleksin, kuidas ma liiguksin või milliseid nalju teeksin.”
Nagu vanaisa Mitch oli taibanud, oli Bublé loomupärane esineja, olenemata sellest, kas tegu oli lavadega väikestes klubides, koolisöökla, kaubanduskeskuse, laulva telegrammiga Valentinipäeval või pulmalauliku rolliga. Oma kogemusest laulvate telegrammide esitajana meenutas ta naljatledes: „Kümnel korral üheteistkümnest ei andnud nad jootraha. Ja nad ütlesid asju nagu: „Ma tahan, et sa seda kõvemini laulaksid.” Ja mina vastasin: „Aga see on ju ballaad.””
Mis esinemistesse puutub, siis meenutab ta: „Ma teadsin juba varajases eas, et tahan seda teha. Ma tundsin end laval alati üsna mugavalt. Tegelikult tunnen ma ennast palju mugavamalt laval 10 000 inimese ees, kui kellegagi neljasilmavestlust pidades. Mul tekib väiksemates seltskondades palju suurem ärevus.” Kontsertesinemine pole kunagi mingit hirmu tekitanud ja tal ei ole ühtegi esinemiseelset rituaali või ebausku. „Ma käin enne pissil … ja ongi kõik!” naerab ta.
Tema esinemiskunst oli kiire arenema. „Ma esinesin tõeliselt rasketes, tiirastes kohtades. Kui ma 16-aastaselt laulma hakkasin, astusin üles armetutes ööklubides ja stripiklubides; olin siis alles laps. Kuid ma tundsin end liigagi mugavalt. Ma lihtsalt nautisin iga hetke, lausa neelasin neid. Ja mõnel õhtul, kui ma selle nimel vaeva nägin, võisin teha päris metsiku etteaste kuni selleni välja, et seal olid mõned alasti tüdrukud ja inimesed seksisid sealsamas. See oli täitsa metsik. Ma suutsin peost peo teha. Ja need klubid palkasid minu, sest esmaspäeva õhtuti oli neil järjekord ukse taga tänaval, sest ma oli energiline ja tiirane ja mul oli väga lõbus.”
2009. aastal Austraalia televisioonile antud intervjuus avalikustas ta, kuidas ta oli hakkama saanud, esinedes stripiklubis inimeste ees, kes ei olnud kindlasti sinna tulnud teda kuulama, öeldes lihtsalt: „Huumoriga. Ma arvan, et sellele on lihtne vastus – huumoriga. Umbes niisama lihtsalt, et kui ma stripiklubis esinedes mikrofoni juurde tulin, ütlesin ma, „Okei, kutid, vaadake vaid, kui erutatud te minu nägemisest olete! Te ei tahagi, et tüdrukud teie juurde tuleksid, te tahate hoopis mind!””
18-aastaselt oli Michaeli elu teelahkmel. Ta oli kooli lõpetanud ja töötas suviti endiselt Lewise kalalaeval, et raha teenida, kuid esines samal ajal ka lauljana, kus ja millal aga sai. „Ma töötasin igas võimalikus baaris, klubis, lõbusõidulaeval ja kaubanduskeskuses.”
Tal läks tarvis kogu oma märkimisväärset sihikindlust, et oma teel edasi rühkida. Amber meenutas, et poeg näitas alati üles „naeruväärselt vankumatut usku sellesse, et see juhtub; mitte miski ei peatanud teda”. Vanaisa Mitchi usk Michaeli andesse oli samuti kõigutamatu, kuid ta oli hüüdja hääl kõrbes. „Kõik inimesed, sealhulgas kõik need, kes mind armastavad, ütlesid, et see ei saa teoks. Nad ütlesid, et ärgu ma oodaku, et see minuga juhtub – ei juhtu. Sest sellel muusikal, mida sa teed, oleks piiratud kuulajaskond, kellele see meeldiks, sellel oleks piiratud raadiohuvi ja nii edasi …”
Tema järjekindlus tasus end ära, kui ta võitis kaks kohalikku talendikonkurssi, millest teine tutvustas Michaelit esimesele inimesele meelelahutusäris, kes oli meie teismelise juures midagi erilist märganud. See oli Beverly Delich, kohalik otsese ütlemisega ettevõtja, kes oli 1989. aastal asutanud Silver Lining Managementi nimelise ettevõtte. Tema missiooni üks osa oli leida uusi talente piirkonnas, mida tunti Greater Vancouverina, ja korraldada talendikonkursse. Üks selline toimus Big Bamboo nimelises ööklubis Vancouveris, kus ka Michael võistles, esitades laulu džässiklassikast: „All Of Me”. Hiljem ütles Delich talle, et ta oli konkursi võitnud ja küsis tema vanust. Kartes, et mäng on läbi, tunnistas Michael ausalt, et on 18-aastane, mis ei jätnud Delichile muud võimalust, kui Michael diskvalifitseerida, kuna Kanada seaduste järgi lubatakse ööklubisse alates 19 eluaastast.
Nagu hea jutuvestja ikka, utreeris Bublé hiljem seda intsidenti, et koomilisemalt mõjuda, väites, et ta oli sel ajal 16-aastane ja et ta „joonistas endale vuntsid ja põskhabeme ette, lipsas sisse ja võitis konkursi. Järgmisel päeval, kui ta rääkis Beverly Delichiga, kes seda kohta juhtis, öeldi talle, et ta on diskvalifitseeritud, kuna ta on alaealine.”
Igal aastal augusti lõpus ja septembri alguses korraldatakse Vancouveri Hastings Parkis Pacific National Exhibitioni näituste raames laat. See 17-päevane sündmus on suurim omasuguste seas terves Põhja-Ameerikas, hilissuvine pidu on populaarne nii täiskasvanute kui ka laste hulgas ja 2010. aastal tähistati selle sajandat aastapäeva. Lisaks tavapärastele laadaplatsi atraktsioonidele toimub seal sigade võiduajamisi, koertenäituseid ja demonstratsioonesinemisi Shaolini munkadelt. Selle ürituse oluliseks osaks on kolm talendikonkurssi erinevatele vanusegruppidele: lapsed (6–12), noored (13–21) ja särtsu täis „teine” noorus (vanusele 55 ja enam).
Beverly oli vastutav kogu laada meelelahutusprogrammi eest, lisaks sellele oli tema õlul talendikonkursside korraldamine ja juhtimine. Need olid tõsiseltvõetavad üritused, mis kestsid kogu laada aja ja Delich kutsus kohtunikeks kohaliku meelelahutusäri lugupeetud tegelasi. Neid konkursse armastasid kõik laadakülalised ja sinna pürgis alati liiga palju isehakanud võistlejaid. Osalejaid valiti muusikalise spektri igast nurgast, sealhulgas popi-, roki-, kantri-, klassikalise muusika ja džässilauljad. Beverly Delichi silmapiiri ei piiranud ükski kindel žanr eraldi.
Noorte kategoorias oli kõige suurem auhind ja kõige rohkem võistlejaid ning Delich korraldas nii, et Bublé sai 1995. aasta konkursist osa võtta. Michaeli jaoks ei olnud see mitte ainult võimalus suure publiku ees esineda, vaid ka võimalus laulda koos bigbändiga, mida juhtis legendaarne Vancouveri elanik Dal Richards. Kanada svingikuningas Richards oli koostööd teinud selliste nimedega nagu Frank Sinatra, Bing Crosby, Sammy Davis Jr ja Dean Martin, kui nad Vancouveris kontserte olid andnud, ja oli endale nime teinud neljakümnendatel, kui Vancouveri ööelu oli kuulu järgi sama vilgas kui San Fransiscos. PNE laada ustava ja usaldusväärse osalejana oli ta Dal Richards Orchestra nimelist orkestrit juhtinud sellel üritusel juba üle seitsmekümne aasta.
Bublé mäletas seda konkurssi väga hästi mitmel põhjusel. „Vanaisa oli alati lootnud, et ühel päeval õnnestub mul Daliga kohtuda – minu vanaisa! Siis ma osalesin PNE noorte talendikonkursil ja seal ta oli, elusuuruses.
