orbiidile ilmus. Mila oli see, kes tuli välja ideega, et Michael peaks pulmas laulma, kuid kuna selle tarvis oli valitud juba terve rida esinejaid, tekkis kahtlus, kas talle jätkub üldse esinemisaega. Järeleandmatu Mila veenis oma abikaasat selles, et noorele džässilauljale tuleks kõigele vaatamata anda võimalus esineda. Nendele sündmustele tagasi vaadates võtab Michael endale omaselt seda kõike huumoriga. „Ma ei olnud kunagi varem pulmas laulnud. Ja ma ei tahtnud, et mind pulmalaulikuna tuntaks. Ma laulsin ühes tobedas pulmas ja nüüd olen ma mees, kes laulis pulmas, kui ta avastati.” Kuid need ei olnud mingid tavalised pulmad ja Michael Bublé oli midagi enamat kui tavaline pulmalaulik.
Tseremoonia toimus laupäeval, 16. septembril 2000. aastal Westmountis Quebecis. Headsoovijate massid kogunesid ümber kiriku ja ka kõmufotograafide vältimatu parv, mille oli ligi meelitanud see uudistevääriline kombinatsioon finantsoligarhiast, poliitikast, meelelahutusärist ja kuninglikest perekondadest. Michaeli esinemine tõi ajakirjanduselt heatahtliku kommentaari, kuid see ei olnud peamine põhjus, miks ta on hiljem sellest sündmusest rääkinud kui „õhtust, mil mu elu muutus”.
Pulmad, mida kirjeldati kui Montreali seltskonnaelu aasta tippsündmust, olid alanud eelmisel õhtul õhtusöögiga, mille võõrustajaks oli peigmehe perekond. Teenistusele eelnes eriti pidulik eine viiekümnele inimesele muinasjutuliselt luksuslikes Paul Desmarais’ Montreali eluruumides, mille omanik on Kanada miljardär ja Mulroneyde sõber. (Nad elasid Palm Beachil kõrvutiasetsevates majades.) Hiljem toimus ball külluslikus Le Windsori ballisaalis ja seal Michael esineski. „Ta on minu vastu väga lahke olnud,” ütles ta pruudi isast rääkides, „ja tema pere oli suurepärane ja see oli mulle suur au, nii et loomulikult olin ma nõus.”
Koidikul oli sadakond inimest veel peohoos. Pühapäeval korraldasid Mulroneyd hilise hommikueine, mille ajal läks pruudi uhke isa lavale, et laulda lugu „Thank Heaven For Little Girls”. Kõiki neid toiminguid jälgis ja turvas salateenistus ja Kanada kuninglik ratsapolitsei. Kõikidel asjaosalistel tuli allkirjastada konfidentsiaalsusleping, et perekondade privaatsust kaitsta.
See mees, kellele Michael pidi muljet avaldama, oli üks David Foster. See ei ole ehk nimi, mis tavalisele muusikafännile väga palju ütleks, kuid ta oli heade sidemetega mees, kelle maine talendimärkajana oli meelelahutusäris ületamatu. See mees, kelle hüüdnimeks oli Hit Man (palgamõrvar), oli Mulroneyde hea sõber.
Sündinud 1949. aastal Victorias, Briti Columbia provintsipealinnas, oli Foster teinud karjääri klahvpillimängijana ühe-hiti imele Skylark, kelle lugu „Wallflower” jõudis 1973. aastal USA-s tippkümnesse. Kuigi järg osutus tabamatuks, oli Foster Los Angelesse saabunud ja kui Skylark laiali läks, seadis ta end sisse stuudiosessioonide klahvpillimängija, kirjutaja ning produtsendina. Tema edu oli säärane, et 1985. aastal pöörduti tema poole palvega olla loo „Tears Are Not Enough” kaasautor ja aidata ka selle produtseerimisel; Band Aidi kiiluvees oli see Kanada panus Aafrika näljahäda leevendamiseks.
Fosterit teatakse kõige enam tänu tööle teiste artistidega, tema teenuseid on taga nõudnud terve rida suuri nimesid. Aga tal oli ka sellise mehe maine, kes oli võimeline uusi karjääre käivitama üsna silmapaistval moel. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oli tal ideaalne positsioon, et lisada Michael oma lootustandvate artistide hulka … kui noormees suudaks sellest võimalusest kinni haarata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
