usk tema võimetesse tasus ennast ära, kui ta väljus konkursilt vokaaletteaste kategooria võitjana. Osa konkursi auhinnast hõlmas osalemist rahvusvahelisel talendikonkursil Memphises, kuhu Michael sügisel koos Beverlyga läks, sinna juurde kuulus ringreis Tennessee osariigis, kus Elvis üles kasvas. Tema PNE võit võimaldas tal osaleda ka 1996. aasta Kanada noorte talendikonkursil. Seda mainekat konkurssi peetakse ringiratast igas Kanada kümnes maakonnas ja kolmes osariigiõigusteta piirkonnas. 1996. aasta veebruaris läks Michael koos Beverlyga, et võistelda, kuid teda ei paigutatud ühtegi kolmest auhinnatavast kategooriast.
See suhe laulja ja salakavala juhendaja vahel oli peagi uude etappi jõudmas. „Ma olin koos temaga lennukis, tagasiteel ühelt talendikonkursilt, kuhu ta oli mu viinud, ja palusin teda sealsamas minu mänedžeriks hakata. Ma ütlesin, et annan talle 15 protsenti. Seejärel vaatas Beverly mind ja küsis: „Kas sa tead, kui palju on 15 protsenti mitte millestki?”” Vaatamata sellele, et ta oli Michaelilt teravalt küsinud: „Miks sa arvad, et sul mänedžeri vaja on?” nõustus Delich selle rolliga ja tema abiga hakkasid asjad kiiresti liikuma.
Iga teekonna kõige olulisem samm on alati esimene samm ja Michael oli oma muusikalise ühemehemissiooniga algust teinud. Oleks ta teadnud, kui kaugele tal veel minna tuleb, oleks see ehk tema optimismi vähendanud. Kuid kui ta jõudis kahekümnendatesse aastatesse ja mõtles tulevikule, oli tol laulval kaluril kindlasti põhjust naeratada.
Teine peatükk
Keerulised aastad
Delichi-Bublé partnerluse üks esimesi vilju oli Michaeli helisalvestusdebüüt „First Dance”. Plaat valmis Beverly juhendamisel ja toetusel. Sellel 1996. aastal ilmunud minialbumil oli vaid kuus lugu: „Learnin’ The Blues”, „I’ve Got You Under My Skin”, „Just One More Dance”, „All Of Me”, „One Step At A Time” ja „I’ll Be Seeing You”.
Nelja neist lugudest ongi Bublé salvestanud vaid albumil „First Dance”. Kahest ülejäänud loost oli „All Of Me” esimene lugu üldse, mida Michael kunagi laval laulis ja mis salvestati lõpuks aastal 2010 albumil „Crazy Love”. Ja lugu „I’ve Got You Under My Skin”, mis oli samuti Bublé repertuaari kauaaegne osa, töödeldi aastal 2005 ümber albumi „It’s Time” jaoks.
„Learnin’ The Blues” oli viiekümnendate aastate laul, mille Frank Sinatra laulis tabelites teisele kohale ja mille hiljem salvestasid duetina Ella Fitzgerald ja Louis Armstrong. Viimastel aastatel on see lugu äratanud ka grusiinist Briti lauljatari Katie Melua tähelepanu. Lugu „Just One More Dance” oli vähem tuntud.
„One Step At A Time” esitati akustilise kitarri ja sõrmenipsu tagasihoidlikul saatel, samas kui lugu „I’ll Be Seeing You”, mille kirjutasid 1938. aastal Irving Kahal ja Sammy Fain ja mis osutus Teise maailmasõja ajal sõjaväelaste ja nende kallimate suureks lemmikuks, läks täiesti teist teed. Selle loo metsasarve ja viiuli mõjus seade meenutas sobivalt neljakümnendaid.
„First Dance” salvestati kaheksa päevaga ja see oli osalt demonstreerimaks tema häält, osalt visiitkaart ja osalt kingitus perele ja sõpradele, aga eriti just vanaisa Mitchile. Selle albumi salvestamiseks vajalik raha, 6000 naela, tuli vanaisalt. Neli aastat hiljem selgus, et plaadi salvestamine oli olnud hea investeering, kui CD tema läbimurdes üliolulist rolli mängis.
„First Dance” ei olnud kunagi mõeldud levitamiseks laiemale publikule. 2003. aasta detsembris, natuke aega pärast esimene pärisalbumi edu, rääkis Bublé Michael Parkinsonile, tema töö varajasele toetajale BBC raadiojaamast Radio 2, et album „First Dance” koos sellele järgnenud sõltumatult välja lastud albumitega „BaBalu” (2001) ja „Dream” (2002), olid müügist kõrvaldatud, kuna tema arvates ei olnud need piisavalt kvaliteetsed. Seda meelemuutust arvesse võtmata on kõik kolm albumit jätkuvalt kõrgelt hinnatud esemed Bublé helisalvestiste kogujate hulgas.
Samal, 1996. aastal tegi Michael ettevaatliku katse alustada näitlejakarjääri, tehes kaks väikest kui-silmi-pilgutad-ei-märkagi statistirolli. Michael oli näitlemisest huvitatud olnud juba keskkooliajast alates ja mitmed tema muusikalised kangelased – Frank Sinatra, Bing Crosby ja Dean Martin nende hulgas – olid filmides erinevat edu saavutanud; otse loomulikult võttis ta rõõmuga vastu iga võimaluse, et nende jälgedes käia. Vancouver on suur filmi- ja teletoodangu keskus ja seejuures asukohana teisikuks teistele Põhja-Ameerika linnadele selle eelisega, et selle läheduses on ka tähelepanuväärseid loodusobjekte. See tõsiasi koos sidemetega, mida Beverly Delich kohalikus meelelahutusäris omas, andis Bubléle hea võimaluse omandada kogemusi kaamerate ees.
Tema esimene ülesastumine oli telefilmis nimega „Death Game”, mis lasti videol ja DVD-l välja uue pealkirjaga „Mortal Challenge”. Filmi produtsent oli viljakas kultusfilmide tegija Roger Corman, keda tuntakse põhjendatult ka B-klassi filmide kuningana, ja see käsitles laastava maavärina järelmõjusid, mis oli Los Angelese jaganud rikaste ja vaeste kogukonnaks. Noort Michaelit, kes filmi lõputiitrites on märgitud kui Mike Bublé, võib mõne sekundi jooksul tagaplaanil näha ühena kaheteistkümnest Drome Groupie’st, kuid tema olemasolu varjutab suuresti meelas, ent nurjatu naiskelm Felicia, keda kehastab Korrine St Onge. Praeguseks on film suuresti unustatud, Michaeli põgus ilmumine on ainus asi, mis päästab selle täielikust tundmatusest.
„Salatoimikud”, mille esimesed viis hooaega filmiti Vancouveris, oli üheksakümnendate kultusseriaal. Selle vaimne juht oli Chris Carter ja film jälgis kahte FBI eriagenti, kui nad lahendasid eelnevalt lahenduseta jäänud paranormaalsete nähtuste juhtumeid, röövimisi tulnukate poolt ja vandenõuteooriaid. Michael esines ühena kolmest anonüümsest allveelaeva madrusest, keda näidati must-valges tagasivaates Teise maailmasõja aegsetele sündmustele. Sel korral nautis ta eelmisest rollist pisut pikemat ekraanilolekut, mille juurde kuulus ka põgus lähivõte, samas kui tema näitlemine sisaldas grimasside tegemist, mis väljendavad õudust ja üllatust allveelaeval toimuvate kummaliste sündmuste üle. Tema panus hõlmas ka kahte 1996. aastal produtseeritud „Salatoimikute” kolmanda hooaja episoodi: „Piper Marut” ja sisuliini lõppu „Apocrypha’s”. Ometi ei mainitud tema osalust lõputiitrites.
Bublé jätkas töö rügamist Beverly Delichi juhendusel samamoodi nagu varem, ühtegi tööotsa kunagi tagasi lükkamata, isegi siis, kui see nõudis kehastumist punase-valgekirjut kostüümi ja valehabet kandvaks laulvaks jõuluvanaks, mille eest ta sai 80 dollarit. Palju enam pakkusid talle huvi esinemised sellistes Vancouveri kohtumispaikades nagu Purple Onion (kabareeklubi), Cecil Hotel, Vogue Theatre ja Commodore Ballroom.
„Ma töötasin igas võimalikus baaris, klubis, lõbusõidulaeval ja kaubanduskeskuses,” meenutab Bublé. Eriti just baarides esinemine osutus katsumuseks, kuna talle tundus, et talle ei pöörata piisavalt tähelepanu. Ta rääkis, kuidas mängis kord käputäiele inimestele, kes keeldusid oma vestlust lõpetamast, et teda kuulata. „Nende suhtumine oli umbes selline, et jää, kurat, parem vait, me üritame siin juttu ajada. Nad ei taibanud, kui valus võiks olla mikrofoniga pihta saada …”
Mõned kuulajad võisid olla veelgi ebasõbralikumad. 2007. aastal rääkis ta Michael Parkinsonile oma kogemusest, kus „inimesed loopisid minu pihta sigarette: „Laula [Lynyrd Skynyrdi rokihümni] „Freebirdi”!” ja muud sellist.” Järjekindel, nagu ta oli, sai ta endale peagi regulaarse esinemiskoha baaris nimega Georgia Street Bar and Grill, West Georgia tänaval. Sealt liikus ta sammu võrra edasi ja hakkas kahel korral nädalas esinema BaBalu-nimelises salongis.
Kuuba-teemaline salong BaBalu asus Nelson-at-Granville Comfort Inni hotelli esimesel korrusel Vancouveri kesklinnas, Yaletowni linnaosas, aadressil 654 Nelson Street. BaBalu oli oma nime saanud laulu järgi, mille kirjutas Margarita Lecuona ja mille tegid kuulsaks kuuba laulja Miguelito Valdés ja bigbändi dirigent Desi Arnaz, mees, keda teati rohkem tänu tema teleesinemistele koos Lucille Balliga. Ometi ei ole tõenäoline siin näha plaadikest, mis tähistaks selle koha
