Smokin’ Section. Michaeli jaoks oli igaõhtuseks väljakutseks minna silm silma vastu tulutoovate kundedega, keda huvitas tõenäoliselt palju enam baaris pakutav ulatuslik kokteilivalik kui mingi laulja kuulamine. Ometigi ei olnud selline esinemine püsikundedele, kes olid parimal juhul ükskõiksed, tema jaoks ilmtingimata ebasoodus olukord, nagu Michael selgitas. „Nemad tulid sinna selleks, et tüdrukuga kohtuda või ennast täis juua, aga mina õppisin samal ajal oma tööd paremini tegema. See kogemus õpetas mulle seda, kuidas mitte meeleheite järele lehata, vaid selle asemel tagasi tõmbuda, püüda olla karismaatiline ja lasta neil endasse armuda.”
Buzz Bishop, kohaliku raadiojaama diktor ja Michaeli sõber, kelle raadiojaam sponsoreeris üritusi BaBalus, meenutas noore mehe pühendumust sellele, et endast kõik anda. „Michael pani alati kogu energia ja kire oma esinemisse. Ta suhtus igasse üksikusse esinemisse nii, nagu oleks ta Las Vegase tõmbenumber.” Ta arenes selle klubi intiimses õhkonnas jõudsalt edasi ja hakkas peagi enda fänne ligi meelitama.
1997. aasta lõpuks oli Michaelist saanud nimi, mis kuulajaid ligi tõmbas; lendlehed teatasid „Michael Bublé – pühapäeviti ja esmaspäeviti – lahe õhkkond, svingiv saund, stiilne rahvas”. Jason Manning, veel üks DJ, salongimuusika spetsialist Vancouveri CKST-st, tegutses seal sageli tseremooniameistrina. Bublé koostöö selle klubiga kestis kaks aastat ja sealt saadud õppetunde ei unusta ta iial.
BaBalust põhja pool, lühikese autosõidu kaugusel mööda kiirteed 99, asub Granville Island (Granville oli Vancouveri algupärane nimi). Vancouveri False Creeki kahe leetseljaku lähedusse täitematerjalist moodustunud saar oli kunagi rasketööstuse keskus. Nüüdseks on sellest saanud vaba aja keskus, mis on koduks paarile-kolmele lavale, kus tegutsevad Arts Club Theatre Company, Granville Island Stage ja Revue Stage. See nimi, Arts Club, on pisut eksitav; see ettevõte on tähtis tegija, suurim omataoline organisatsioon Lääne-Kanadas, millel on muljetavaldav maine Kanada uue draama teerajajana.
1996. aastal hakkas autor ja näitejuht Dean Regan kokku panema muusikalist revüüetendust nimega „Red Rock Diner”. Vancouveri kohaliku elanikuna oli Regan Arts Clubile juba kirjutanud ja lavastanud revüü „A Closer Walk with Patsy Cline” ning sellega USA-s ka ringreisil käinud. Kuid „Red Rock Diner” oli enamat kui lihtsalt veel üks plaadiautomaadi muusikal; nii nagu ka Patsy Cline’i etenduse puhul, oli selle eesmärk žanri ehe taasesitus.
See etendus pidi olema austusavaldus nii varasele rokile kui ka legendaarsele Briti Columbia diskorile Red Robinsonile. Ta oli olnud esimene mees Kanadas, kes mängis niinimetatud rassiplaate, millel esinesid mustanahalised artistid, Robinson oli määrava tähtsusega tegelane, kes tutvustas rokki Kanadale üldiselt ja eriti just Vancouverile. Ta oli aega veetnud koos Elvis Presleyga ja tutvustanud laval ansamblit the Beatles, kes 1964. aastal Vancouveris esines. „Red Rock Diner” oli Kanada nägemus Ameerika Ühendriikidest.
Bill Millerd, Arts Club Theatre Company kõrgesti austatud kunstiline juht, oli seotud selle revüüetenduse lavastamise ja osatäitjate rollidesse määramisega. Ta kuulis Beverly Delichi käest ühest noorest lauljast, kes oli võimeline Elvise teisiku rolli täitma. Michaeli meenutuste kohaselt oli Millerdi vaja mõnevõrra veenda. „Ma mäletan, et laulsin siis Georgia Bar and Grillis ja kui nad mu BaBalu jaoks palkasid, olin ma sellest niivõrd elevil. Bill Millerd Arts Club Theatre’ist oli sinna palutud, et minu esinemist näha, ta oli siis just alustamas muusikaliga „Red Rock Diner”. Ma käisin talle peale, et ta laseks mul selles muusikalis esineda. Tema arvas aga tõepoolest, et ma ei olnud selle etenduse jaoks sobilik. Ta tuli siiski minu esinemist vaatama ja mitte ühel, vaid koguni neljal korral, sest ta ei olnud kindel. Mul on hea meel, et suutsin ta meelt muuta.”
Millerdi ettevaatlikus oli mõistetav; Bublél ei olnud mingit eelnevat teatrikogemust ja ta ei olnud ka peamiselt rokivokalist. Muusikal eeldas nii laulu- kui ka tantsuoskust. Tema kasuks rääkis see, et ta oli meisterlik järeleaimaja ja võimeline imiteerima nii Presley laulmisstiili kui ka kõnelemishäält, ja nagu eraviisiliselt ilmunud albumi „First Dance” ümbriselt näha, meenutas ta noort laubale kammitud juuksetutiga Elvist. Muusikalide tegemine teatrilaval oli Michaeli jaoks uus kogemus: tema identiteedi sulandamine ansamblisse oli midagi, mis on väga erinev tema ambitsioonidest sooloartistina. Sellest hoolimata oli tal elav huvi sellises mainekas lavastuses osaleda.
Ülejäänud osatäitjate hulgast paistis silma rabav pikajalgne brünett, kelle nimeks oli Debbie Timuss, Arts Clubi lavastuste koosseisuline näitlejanna ja tantsijanna. Ta oli Michaelist noorem, kuid tal oli teatrimuusikalidelt palju enam kogemusi. Debbie, kes oli endine kisakoori liige lühiealise Vancouver Grizzliese nimelise korvpallimeeskonna juures, aitas Michaelit tantsimisega ja õpetas talle selgeks „Red Rock Dineri” koreograafia. Kuigi Michaelist ja Debbiest ei saanud romantilises mõttes paari enne kui alles kaks aastat hiljem, algas siit suhe, mis kestis kokku kaheksa aastat.
Muusikali esimese vaatuse tegevus toimus „Red Rock Dineri” nimega väikeses odavas sööklas ja teine vaatus keskkooli spordisaalis. Kiire süžeega kahetunnine etendus sisaldas enam kui 20 laulu. Selle esitamine nõudis esinejatelt palju energiat ja vastupidavust, kusjuures igapäevases kavas oli nii pärastlõunane kui ka õhtune etendus. Muusikali esimeses pooles kehastas Michael noort Elvist, lauldes loo „Blue Suede Shoes” koos taustaks mängiva viieliikmelise tipptasemel rokkbändiga, mis oli spetsiaalselt selleks lavastuseks kokku pandud. Tema teised üksikesitused tulid Marilyn Monroe ja Johnnie Ray austusavaldustena.
Üks kriitik valis Debbie Timussi teiste hulgast välja tema „ilmselt parima sooloesinemise eest terve õhtu jooksul”, mis oli „silmapaistvalt naljakas ja akrobaatiline”. Sama arvustus kiitis Michaelit ja tema kolleege, öeldes, et nad oli „oma rollides äärmiselt andekad”. Teises vaatuses muutus ta lihavaks seitsmekümnendate aastate Elviseks ja etendus lõppes Roy Orbisoni kangelasliku ballaadi „Crying” ühisesitusega.
Muusikali mängiti Granville Islandil terve 1997. aasta suve ja kuna publiku vastukaja oli niivõrd entusiastlik, siis pikendati mänguhooaega septembri lõpuni. Pärast seda läks lavastus veel ringreisile Kanadasse ja USA-sse. Michael meenutab seda kogemust hellusega. „See oli kahtlemata üks parimaid, nauditavamaid aegu minu karjääri jooksul. Selle ansambli osaks olemine muutis meie kõigi elusid.” Hoolimata kõigest positiivsest, mida ta sellest etendusest sai, ei olnud rokkmuusika tema jaoks see tee, mida mööda ta soovinuks jätkata. Elvise jäljendajaid on USA-s terve hulk ja Michael Bublé oli kindlalt otsustanud olla iseenda peremees, mitte austusavaldus kellelegi teisele, kuigi ta oli ka alati kärme tunnistama, millist mõju suurmeistrid, teiste hulgas Elvis Presley, olid talle avaldanud. „Ma virutasin nendelt suurepärastelt lauljatelt kõik, mis sain,” tunnistas ta.
1997. aastal läks Michael esimest korda televisiooni, sel korral siiski lauljana ja mitte statistina mõnes draamasarjas. Tema esimene riiklik esinemine Kanadas oli dokumentaalfilmis „Big Band Boom!”, mis rääkis kolmekümnendate ja neljakümnendate aastate svingiajastust; filmi näidati Kanada kaabeltelevisiooni kunstikanalis Bravo. Michael kehastas seal džässilauljat. Režissöör Mark Glover Masterson sai 1998. aastal USA filmi- ja videofestivalil Chicagos oma loomingu eest Silver Screen Awardi nimelise auhinna. Samuti pälvis ta nominatsiooni 1998. aastal festivalil Hot Docs! Festival Torontos.
Beverly Delichi visa töö tulemusena sai Michael endale regulaarse tele-esinemise pealõunasesse jutu- ja varieteesaatesse „Gabereau Live”, millest sai tema senise karjääri suurim läbimurre: saadet näidati üleriigiliselt kanalis CTV. Samanimeline saatejuht Vicki Gabereau oli pärast kahtteist aastat raadios CBC töötamist telesse üle minemas. Alates 1997. aasta septembrist tehti seda saadet Vancouveris iga päev ja esimesel hooajal läks see otse-eetrisse. Kohalik poiss Bublé oli ideaalsel positsioonil, et vastata produtsent David Fulleri kõnedele ja tulla asendama, kui mõni teine saatekülaline viimasel minutil alt ära hüppas. Siin kohtas Michael esmakordselt ka britikolumbialast Diana Kralli, kellele noormees muljet avaldas. Krall, kellest hiljem sai Elvis Costello abikaasa, oli endale džässilauljana juba nime teinud. Nad jäid sellest ajast peale headeks sõpradeks ja üritasid sageli üksteisele
