sajust kerkiv tume müür hakkas ilmet võtma. Veel üks lainehari murdus kobrutades ja pahinal pakile, mattes vanemtüürimehe hetkeks enda alla.
Ehkki sügav lainetus laeva endiselt vintsutas ja rapeldas, oli ahtriteki tuulealuses poordis suhteliselt rahulik. Vihmapiisad, mis undava tuule toel avatud tekil vihaste herilastena nõelasid, pealisehituse ja roolimaja varju ei ulatunud. Kogu see laev on üks lollakate punt ja turakate kari, mõtles Fredi lõdisedes. Vaatamata õliriietele oskas meri leida tee alumiste hilpudeni. Siin, roolimaja nurga varjus, kaitstuna tuule ja laine eest andis hirm pisut järele ja temas tõstis pead trots.
„Las olla… las olla pealegi, kui nad nii lollid on ja seda ise tahavad,” mõtles ta endamisi, otsides midagi pilguga pimedusest. „Mina igastahes seda enesetappu kaasa ei tee. Las lähevad, kui tahavad, koos oma „Maria” ja kotermanniga.” Järsu kreeni ajal klammerdus noor madrus reelingusse ning tal hakkas endast nii kahju, et vägisi tikkus nutt kallale:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
