masinaruumis müristas töötada diiselgeneraator, kusagil undasid pumbad, kõlksusid mutrivõtmed ja õliste masinaosade kohale kummardusid kaks määrdunud töötunkedes kogu, kelle tähtsaimaks ülesandeks oli võidujooks ajaga.
„Ikka Avo ees ja Avo taga, paranda seda ja putita teist…” Teine mehaanik oli vihane kogu maailma peale. „Oleks pidanud samuti ninali süldikaussi kukkuma, magaks praegu rahulikku und,” porises Vändake ähkides ja mutreid pingutades. Kivid, mis olid lendu lastud, pidid ilmselt tabama vanemmehaaniku kapsamaad.
„Seda et, jutt jumala õige. Sinu boss Vänt näeb praegu järjekorras juba kolmandat unenägu ning abi meil sealt niipea loota ei ole,” õrritas koka-Jüri mehaanikut. Raske silindripea paigalhoidmine nõudis jõudu ja visadust, pealegi sundis laeva kõikumine mehi pidevalt tantsusamme seadma.
„No kurat,” katkes Vändakese kannatus ning kõlksatusega virutas ta selga sirutades mutrivõtme tekile, „mis töö see selline on? Riistad muudkui sõidavad kõikumise taktis poordist poordi.”
„Kuss, kuss, nõginina,” pressis kokk pingutusega läbi hammaste, raske metalli õige koha peal hoidmisega oli tükk tegu, „ära virise midagi. Minu koht, nagu tead, on hoopis kaks korrust kõrgemal pottide ja pannide juures, võin ka sinna minna.” Ohates kummardus teine mehaanik tekilt võtit otsima.
„Seda minagi,” virises ta, „mis häda oli Vanal meid praegu masinasse ajada. Tuleb väike tuulenohin, noh, on hommikuks jälle möödas, paneme peamasina kokku ja asi mutt.” Oma tarkade mõtete kinnituseks tõmbas Vändake õlise käega üle vesise nina, jättes põsele musta läikiva triibu. Cuprumi kannatus oli tavaliselt üsna venivast materjalist, kuid selliste padulolluste puhul, nagu Vändake praegu suust välja ajas, sai ka tema mõõt täis:
„Mida, kurat, sa halised?” põrutas ta vihaselt mehaanikule. „Kas sa siis aru ei saa, et ilma peamasinata ei tarvitse seda sinu igatsetud rahulikku hommikut meile saabuda. Lase kätel käia ja ära virise.” Läbi diiselgeneraatori undamise kostis telefonihelin. „Masin kuuleb,” tõstis Avo toru kõrva äärde, sulgedes müra eest teise käega vaba kuulme. Kapteni hääl jõudis hädavaevu läbi mürina kohale:
„Kuidas masinaga lood on, hakkate jõudma ka?”
„Teeme tasapisi, aga…” karjus mehaanik hädiselt torusse, „aga lainega jooksevad tööriistad minema ja… ja…”
„Tasapisi, tasapisi,” korrutati torus ärritatult, „aega ei ole. Kohekohe on meil torm kukil ja peamasinat hädasti tarvis. Andke tööle pihta ja laske kätel käia.” Vändakese hääles oli kõhklus: „Selge… selge…” kokutas ta torusse, „aga ma… ma…”
„Kui on selge, siis vajutage aga tempole!” Kapteni hääl oli resoluutne ja sillas pandi toru ära. Segaduses keerutas Vändake telefoni käes, nagu lootes sealt veel mingeid hinnalisi juhtnööre saada. Poolelioleva töö lõpetamiseks jäi tema oskustest väheks. Seda, mida vanemmehaanik teadis peast, oleks pidanud teine mehaanik dokumentidest otsima hakkama ja kõigeks selleks ei olnud lihtsalt aega. Seal ta nüüd seisis, telefonitoru õnnetult käes, ja tema tuju ei teinud paremaks ka koka-Jüri esitatud küsimus: „Seda et, kas loodetorm jõudis juba telefonitraate pidi kohale?”
„4,5–5 meetrit,” hindas vanemtüürimees laine kõrguseks, kui järjekordne ulgumere külaline laevavööri ankruketi rapsakuga sügavasse orgu paiskas, osa oma vahusest harjast pakile puistas ja kalda poole edasi tuhises. Tuul, mis oli algul otsekui vilistava naabrimehena sõbralikult koera kutsunud, vihises nüüd juba ebameeldivalt ja piitsutas tagant vihma, mille piisad katmata nahka tabades nõelatorgetena tundusid. Seni pidas ankrukett veel vastu, kuid tuul, laine ja meri ei olnud sugugi oma viimast sõna öelnud.
„Fredi, ära roni poordi tagant välja,” karjus Kalju üle tuule noorele madrusele, rabades meest vihmakuuest ja sundides teda tekile kükitama. „Sa näed,” röökis ta üle lainemüha, „meri jalutab tekis, nii kui nina pistad, viib kaasa. Hoia vagusi varju ja pole siin häda midagi,” rahustas ta puristavat ja rabelevat noormeest. Fredi kartis. See, kuidas vesi sind toore jõuga väntsutab ja nagu väikese mängukanni viskab sinna, kuhu heaks arvab, vaatamata sellele, et sa oma arust kõigest väest kusagilt kinni hoiad, oli noorele madrusele hirmutav kogemus. Kõigele lisaks rapsis ja paukus läheduses ankrukett ja laev viskles veemägede vahel, all ja peal nagu haige loom. Vahutordid lendasid mööda laineharju ning Chief, kes oli noormehe poordi varju tirinud, karjus talle kõrva: „Ära tripelda, ole tähelepanelik – ta alles paneb tuult juurde.” Madruse meelest oli juba kõike eelnevatki ülearu, ja nüüd veel Chief oma jutuga…
„Paneb juurde, paneb juurde,” virises ta, „meri varsti juba roolimajas, mida siin enam juurde panna ja… ja… ja mida see Vana õige mõtleb, oleks võinud sadamast abi tellida ja meid varju alla tirida.”
Selline jutt tegi vanemal mehel hinge täis.
„Eks noored ja rohelised ole ikka kõige targemad,” käratas ta, krae vahele rabisenud vett välja raputades, „kuradi kakand, arvad, et Vana unustas sinu käest küsimata. Kas sa, jospel, üldse tead, palju puksiiri tellimine pühade ajal maksab? Reederi püksid löövad niigi iga kulutatud sendi pärast lohvat-lohvat…” See jutt Fredit ei rahuldanud – reederid ja rahad olid tema jaoks mingid kauged ja abstraktsed mõisted, aga hirm elu pärast oli väga lähedane ja isiklik.
„Ise… ise muudkui kirjutavad igal pool, et safety first, safety first…” Noormehe hääles kuuldus abituse ja lootusetuse märke.
„Safety first, safety first,” torises vanemtüürimees, kellel hakkas lapseohtu madrusest kahju. „Oled ikka roheline küll. Kas sa siis ei tea, et reederi suust kõlab see lause pisut teisiti – safety first after money, mis maakeelde ümberpandult tähendab, et ohutus ennekõike küll, aga alles pärast rahaasju.”
Jälle viskus laevavöör pilvedesse, et samas rapsakuga alla sukelduda. Mehed klammerdusid reelingusse, kui veel üks lainehiiglane oma vahuse ja kihiseva sisu pakile puistas, ise edasi pimedusse mühisedes. Tuule vilepartiid olid selleks korraks lõppenud. Nüüd undas ta juba tõusvas joones nagu turbiin ning ankruketi rapsakud olid muutunud tihedaks ja korrapäratuks. Fredi oli end tugevasti poordi nurka surunud ja halises valjult: „Anne… Anne ütles ka… Anne ütles ka…” Istuma ei tohi seda poissi jätta, mõtles vanemtüürimees nurgas kükitavat kurba kuju silmitsedes, tööteraapia on merel nii mõnegi mehe päästnud.
„Fredi,” röögatas ta üle undamise ja müha, „korja koivad kõhu alt kokku ja kontrolli ankrupeli pidurid üle.”
Kapten Kukk oli kaardikambris laua kohal kummargil ning uuris omaette pomisedes Casablanca reidi suuremõõtmelist kaarti.
„Peaaegu kolm miili,” mühatas ta, sirkliga paberit torkides, „…põhjakaare tuul… noh, nii… see peaks triivima sedaviisi…” Jälle mõõtis sirkel kaarti ja peatus.
„Kalda all on hoovus… mhm… see töötab jälle piki randa, aga kui triivib hoopis nii…” Sirkel, mis oli vahepeal peatunud, kiirustas üle kaardi teise punkti. Kahtlused kapteni hinges kuhjusid. Toomas ajas end sirgu. „Küll oleks praegu peamasinat tarvis.” Ta hääles oli sügav kahetsus. Oma kinnismõtte ajel küsis ta teiselt tüürimehelt: „Juhan, sa käisid all, kuidas neil masinas asjad edenevad?” Lootusrikkalt ootas ta vastust. Süvenenud lokaatorisse, klõbistas tüürimees nuppudega: „Teine mehaanik ja kokk seal midagi pusisid.” Kapten Kukk ei uskunud oma kõrvu. „Teine mehaanik ja kokk?” Toomase hääles kõlasid ärevad üllatusnoodid. Teisel tüürimehel oli tunne, nagu oleks tema mingi prohmakaga hakkama saanud:
„Nojah noh,”
