endamisi, üle silla kaardikambrisse kõndides. „Sa, Chief, mine õige alla poiste juurde – vana-aasta õhtu ikkagi.”
„Noh, aga minu vaht ju…” Tüürimehe ilmes võitlesid kohusetunne ja tahtmine peost osa saada. „Mine, mine, Kalju,” viipas kapten rahustavalt, „ma jään ise silda ja ega mul olegi mingit peotuju.” Vanemtüürimees kehitas õlgu, võttis prillid eest, surus need taskusse ja roolimaja ukse vaikne klõpsatus andis märku mehe lahkumisest.
Kaardilaua hämaras valguses astus Toomas raadiojaama juurde ja klõpsutas selle mängima. Vaikselt nuppe sättides jõudis ta mingi Saksa raadiojaamani, kust tuli päevateemalisi laule. Ohates viskas mees end kaardikambri sohvale, seades tuulejakki paremini pea alla. Sellel diivanil oli ta varemgi öid maha tukkunud, kui navigatsiooniline olukord seda nõudis, ja mitte sellepärast, et kapten poleks oma tüürimehi usaldanud – ei.
Põhjus oli teine – tüürimehed teadsid, et Vana on siinsamas, teisel pool seina kaardikambris, kui vaja peaks minema, ja see andis rasketes olukordades inimestele kindlust õigeid otsuseid teha.
„Aisakell, aisakell…” laulis raadio, viies mõtted kodustele radadele. Gürokompass ketras hämaruses oma lõputut vurramist ning raadiotelefonist kostis aeg-ajalt uniseid jutukatkeid. Toomas tõstis käed pea alla, jäädes sügavalt mõttesse.
„Aisakell, aisakell…” leelutas raadio omasoodu. Kodus, seal on praegu kindlasti paks lumi maas ja parajad külmakraadid… mets ilusas külmahärmast ehtes ja kuused, need kodukopli kõrged kuused paksu valge koorma all… Uus aasta on tulnud, käiakse perest peresse, soovitakse tervist, õnne, pikka iga… ja järsku näeb kapten Kukk oma abikaasat koos lastega kuusepuu all istumas ja kingitusi paberist harutamas. Ootavalt vaatavad nad temale, kes ta uksel seisab. „Tule, tule tuppa, Toomas,” viipab Liisi, heites tuttava pealiigutusega silmile langevaid pikki blonde juukseid kõrva taha. Kapten Kukk on minemas, kõigest hingest soovib ta oma pere seltsi kuusepuu alla, kuid miski takistab seda…
Salongi sisenenud vanemtüürimeest võttis vastu lõbus jutujoru ja sumin, vürtsitatud naeru ja makimuusikaga. Mehed olid ülemeelikus tuuris ja rõõmsate hõisetega tervitati uut nägu. „Chief, kuhu sa Vana jätsid? Meitel oo sii plaan üks otsatu vägev meestekoor kogu ajada, aga näe, löötsatömbajat netu.”
„Mis sul siis omal viga,” kohendas Rocca al Mare end laua taha istuma, „kas näpud on haiged või?” – „Haiged, haiged…” porises pootsman pahurat teeseldes, „aga kes siis teite meelest koori tirrigeerib, kui ma löötsa vädama hakka. Ma’p jöva üksi ka köiki töösi teite eest ää tehja.” Meeste ülemeelik naer oli talle vastuseks.
„Ei tea, mis Vanal täna õige viga on?” lausus Chief arutlevalt, tõstes ette kartuleid, hapukapsast ja hane. Mehed laua taga jäid kuulatama. „Esialgu sõimas näo täis agendil, kes teda uue aasta puhul õnnitles,” jätkas vanemtüürimees, ise silmadega taldrikus, „siis torises ilma üle ning lõpuks vandus marokolasi, kes olla valet värvi kuu üles tõmmanud.” See jutt tekitas lõbusat elevust.
„Korrat, mehed, Tibu oo öige mees!” Pootsman oli püsti tõusnud, klaas käes. „Ise teate, kui tema korra kikeriitab ja tiibu sopsutab, siis oo see asja eest ning korra pärast. Selle pääle korjab iga kuli jalad köhuotsa alt välja ja teeb imesiva, mis tarist oo. Vötame selle napsi Tibu sabasulgede teriseks.” Heakskiitva suminaga kõlksatasid klaasid. Cuprum, kes oli kõikumise vastu mõlemad küünarnukid lauale toetanud ning silmi kissitades hanekonti järas, lausus meenutades: „Noh, mäletate, viimati kuu aega tagasi, kui siin Casablancas olime, otsustas Vana kohaliku shipchandleri käest nassvärki tellida.” Koka-Jüri viskas näritud kondi käest ja muigas kavalalt. „Seda et, tuli üks kõhnavõitu araabia-vend, mape kaenlas, ja kohe padavai üles otse Vana kantseleisse, ja seda et, sama kiiresti kui ta üles läks, ta sealt ka alla tuli. Trepiotsal tegi veel kummarduse ja karjus …” Cuprum keeras kaela kõveraks, ajas silmad pungi pähe ja niiviisi lakke kõõritades hüüdis peene häälega: „I am only soffer, I am calling my boss...” Meeste naeru saatel kiilus jutusse pootsman: „Jutt jumala öige. Ma oli tekkis stand by pääl valmis, noh ise teate – ootsi ülevalt poolt kamandut, millal provianti laeva tassida.” Draakon silus vuntse: „Siis kuulen, kuskis teise korra pääl käis üks mehine röögatus ja miskit pani moost tekkis söukse fingaaliga mööda, et sabatuul sundis mind üsna tükk aiga kohapääl vurrkanni lööma. Kui ma ennast löpuks pidama sai, olli shipchandler juba kai pääl, poole teest läks mees hüpates, teise poole karates ning pea olli sedati kartlikult ölgade peetsis.” Pootsman tõmbas meeste valju naeru saatel põgenikku matkides ka oma sagris kukla õlgade vahele.
„Iga kord ei pruugi see ka nii olla…” sõnas vanemtüürimees taldrikut kõrvale lükates. Lauasolijad vahetasid muheldes pilke. „Mina olin parajasti kantseleis, kui see araablane arvetega sisse sadas.” Tunnetades oma tähtsust, torkis Chief orgiga hammast ja jätkas siis: „Tibu luges arveid, vaatas siis shipchandlerit kuidagi eriliselt ja uuris jälle arveid,” matkis Kalju kujukalt kaptenit. „Küllap selles vaatamises ikka midagi niisugust oli, et mehike hakkas tooli peal nihelema ja kartlikult ukse poole piiluma. Kui Vana aga laua tagant püsti tõusis ja pabereid käes kägrutades röögatas: „Sulid, vargad, kus teemandid ja kuld on?”, vupsas võõras istmelt, nihutas end, külg ees, ukseni ning pani punuma. Trepilt karjus veel üle õla tagasi vahtides, et tema on ainult sohver ja ei tea mitte midagi.” Naer ja asjakohased märkused ei tahtnud lõppeda. „Vana oli veel tükk aega tuules,” jätkas Chief, taldrikut uuesti täis tõstes, „kirus araablasi, kes paari kasti apelsinide eest küsivad juveelide hinda.”
„Mis te, pimevaimud, röösite,” püüdis pootsman kavalalt muiates kolleegide naeru taltsutada, „see lugu äi löppend veel sellega.”
„Kuss, poisid, Draakonil tuli vaim peale,” kutsus teine tüürimees seltskonda vaikusele.
„Noh, saand natukse aiga mööda läind, seisan mina trepiotsa pääl ja vuatan, söuke tumedate akendega must limusiin, nagu neid sii filmides ühtevalu näidatakse, ise pitk kut söömavahe, venib meite paraadtreppi. Limu esimene ots olli juba kohal, tagumine polnd veel nuki tagant väljaskid.” – „Tohooh, ohhoo,” kostis meeste hulgast imestunult, vastastikku aga pilgutati silma – pootsman oli jutuhoos.
„Noh, luhtaken lasti mo kohtas nönda sirinal alla,” matkis pootsman ilmekalt elektrilise ajami häält, „ning üks tumedas ülikondas fraier küsis mo käest viisakalt ja Oxfordi aktsendiga: „It is motorvessel „Maria”?” Mina mudugi vastu, et yes sir, I can boogy ja see on ikka „Maria” küll.”
Pootsman oli end tõesti soojaks rääkinud.
„Selle aja pääle jöudis limusiini ahter ka nuki tagant kohale. Pidurid pandi pääle ja ankur lasti lärtsti alla…” Naer, mis enne laastutulena vindus, kippus nüüd lage pealt upitama. „Ankur lasti alla…” soigus teine mehaanik, tooli peal kõveras, „no küll, kurat, ikka valetab.” Pootsmanil oli solvunud ilme, kui ta kaaslaste rahustamiseks käed tõstis: „Mis asja te karjute, las ma räägi…” – „Kuss, kuss,” vaigistati vastastikku. Draakon, kes vahepeal oli suud kastnud, jätkas: „Noh, nagu ma sii ennesti ütli, jähi massin mo kohtas seisma ja sohvriuksest kargas sihuke mustades prillides, miniseelikus ja tikk-kontsadega blondiin välja.” Pootsman pungitas silmi ja laksutas keelt: „Aga jalad, mehed, jalad olid kohe nii pitkad…” ning Draakon ajas vahepeal käed laiali, demonstreerides seda õiget pikkust, „…et pärast jalgu tuli kohe kael, vahepääl polnd mitte midagist.” Teine tüürimees Juhan Kelder pühkis naeru käes luksudes silmi: „Draakon, kuule Draakon, „Tuhat ja üks ööd” pole selle kõrval midagi.” Kuid pootsmanil ei olnud praegu aega teisi kuulata, tal oli jutt rääkida.
„Ma esti arvasi,” jätkas ta õhinal, „et ehk leedi
