haaras juba toru järele ja lõi siis kahtlema. Mida selline puksiiritellimine võib pühade ajal maksta, esitas ta endale küsimuse, vastates samas – raha, ränka raha. Kuidas sa, mees, suudad selgitada reederile sellise tohutu kulutuse mõtet, mis tõele au andes, kapten Kukk, on tehtud ikkagi sinu hooletuse ja heasüdamlikkuse tõttu – lihtsalt tundsid mehaanikutele kaasa. Keda kuradit see enam huvitab, et selline remont oli mõeldud asjade käigu parandamiseks ning lõppkokkuvõttes igati kasulik ka reederile. Toomas pani telefonitoru käest. Resultaat oleks sulle, kapten Kukk, ikka üks – võta kepp ja kott ning kõnni, hüvasti, „Maria”. Nagu rõhutades oma otsuse lõplikkust, surus kapten telefonitoru teist korda veel tugevamini hargile. „Ei, nii see ei lähe,” mõtles ta otsustunult, „tuleb oma jõududega hakkama saada. Mehaanikutele tuli ahtri alla, ja küllap saab ka peamasina kiiremini kokku.”
Unesegane ja joomalõbus jorin vaibus kapteni salongi saabumisega. Toomas heitis kiire pilgu oma meeskonnale. Suurem osa neist olid kindlasti juba näinud und oma peredest ning järsult koist välja kistutena ei taibanud veel, mis neid ees ootab. Aga reaalsus, see salakaval ja ootamatu, murdis sisse nii ustest kui akendest. „Ei, ei ole merel ikka pidude ega pillerkaari koht,” vilksatasid Toomasel veel korraks läbi pea kapten Põllu sõnad.
„Mehed,” pöördus ta tõsiselt oma laevapere poole, „pidu on läbi. Teen lühidalt. Loodekaarest on tulemas torm – 35 m/s.” Ta vaikis, lastes öeldul settida. Unistelt nägudelt paistis segadus ja uskmatus, kuid tasahaaval hakkas üht-teist kapteni jutust kohale jõudma:
„Mis… kus… kuidas nii äkki, ja siin rajoonis?” pudenes läbisegi küsimusi. Kapten Kukk nõudis näpuga lauale koputades vaikust: „Tasa, mehed, tasa, laata pidada ei ole aega. Arvan, et kõigi jaoks on selge – kui ankruga peaks sellise tuulega midagi juhtuma, ootavad meid kaldal paarikümne minuti pärast Allah ja kaljud.” Meeste lõbusad unerähmas näod muutusid tõsisteks ja murelikeks. „Palju meile enne tormi saabumist on aega antud, ei tea keegi,” jätkas kapten, „üks aga on kindel, üsna varsti on see siin. Seepärast,” Toomas otsis silmadega mehaanikuid, ja leides noorema neist, lisas, „sina, Avo, tõstad vanemmehaaniku koist, ja kiiresti masinasse. Peamasina peab korda saama, kiiremini veel, kui võimalik.” Vändakesel oli ehmunud nägu peas, kui ta tooli kolistades tõusis. Segaduses püüdis ta midagi öelda: „Ma… ma arvan…”
„Ma ütlesin, masinasse, ja kiiresti,” lõikas kapten tal sõnad suust. Teine mehaanik kehitas süüdlaslikult õlgu, ja põrgates lävel kokku saabuva vanemtüürimehega, kiirustas lahkuma.
„Kuus laeva on juba läinud, ülejäänud paistavad auru all olevat, tuule kantis loodesse ja lainet on juurde pannud,” oli vanemtüürimehe teade kaptenile. Tormil tundub tulekuga tuli takus olevat, vilksatas mõtteviirg läbi kapten Kuke pea, enne kui ta käsklusi jagama asus: „Teine tüürimees, kohe silda – jälgi ümbritsevat olukorda, hoia mind asjaga kursis. Chief, võta üks madrus, ja kiiresti pakile – ankur ja selle kett jäävad sinu mureks. Pootsman, kontrolli laev üle – illuminaatorid, veekindlad uksed ja nõnda edasi, küllap tead, pole esimest päeva merel.” Toolidega kolistades tõusid mehed ja kiirustasid lahkuma. Nüüd, kus iga mees oli ülesande kätte saanud, polnud enam aega mõelda ees ootavale.
„Arno,” peatas kapten pootsmani, kes Chiefiga millegi üle žestikuleerides oli juba ukseni jõudnud, „jää veel momendiks.” – „Kuulen, kaptenihärra,” astus hülgevuntsiline turd kuju paar sammu lähemale. Nad olid kahekesi. „Asi on tõsine,” lausus Toomas, sügav murekurd silmade vahel, „vaata igaks juhuks ka päästeparvede kinnitused üle, et…” – „Et saaks jutilt lahti ja merre, kui taarist peaks olama,” jätkas pootsman kapteni pooleli jäänud mõtet.
„Just, Arno, lase käia,” kopsas Toomas käe toetavalt Laevahirmu õlale „Teenin liitu,” heitis Draakon naljatamisi ja kiirustas lahkuma. Kapten Kukk aga tundis sel hetkel, et just selliste meeste peale võib kindel olla.
Roolimajas oli hämar, kuid endist vaikust ja rahu enam ei olnud. Väljast kostev summutatud tuulevihin laulis duetti gürokompassi undamisega. Casablanca reid oli peaaegu lage. Lahkuvate laevade tuled sirasid silmapiiril ning hinge puges nukker mahajäetusetunne. „Teine tüürimees, kuidas asjalood arenevad?” küsis kapten Kukk raskete mõtete peletamiseks.
„Laineummik on ookeani pealt, rapsib ja vänderdab mehesti, kuid senini triivi ei ole. Tuule kiirus 14 m/s,” raporteeris tüürimees Kelder, läbi binokli eemalduvaid laevu silmitsedes. „Kõik lasevad muudkui jalga,” mühatas kapten.Ta hääletoonist ei olnud võimalik lugeda, on tal lahkujate üle hea meel või kadestab ta neid hoopis.
„Peaaegu,” suunas tüürimees binokli parema tiiva illuminaatorisse, „meie ja see 25 000-tonnine – kahekesi olemegi jäänud. Iirlast on sadam mitu korda välja kutsunud, aga kõik nagu kaevu, ei vasta seal keegi. Küllap on poistel grande fiesta.” Irooniline muie tüürimehe suunurgas andis hinnangu iirlaste vahiteenistusele. „Küllap jah, küllap jah…” pomises kapten hajameelselt, olles ise mõtetega mujal. Mõtlikult silmitses ta tuledes säravat suurt laeva paremas poordis.
„Torm ja meri pidudest ei hooli,” ühmas ta endale nina alla, „Juhan, mõõda korra veel tuul üle.” Ukse avanedes kuuldus tuulevihinat ja lainetemüha, mis Toomase arvates oli muutunud veelgi tugevamaks. Uuesti mürtsatas roolimaja uks ja teine tüürimees, vihmast märg ja tuulest räsitud, oleks nagu silda tagasi visatud.
„Prr… prr,” väristas mees õlgu, „nüüd, raisk, hakkas sadama ka veel.” Nõrgas valguses uuris mees tuulemõõtja näitu. „Tohoh tonti, juba 19 m/s… kiirelt tõuseb,” lausus ta kõhevil häälega. „Minu meelest oleks nagu tuult rohkem põhja poole keeranud.”
„Ah et põhja poole,” vaatas kapten lootusrikkalt aknast välja. See võis tähendada, et tsükloni kese möödub kaugemalt põhjakaarest, kui lubatud. Sel juhul oleks lootust, et tuule kiirus ei tõusekski ehk 35 m/s, olgugi et juba praegunegi iil oli vanadele roostetanud ankrukettidele liiast. Ta haaras walkie-talkie.
„Vöör, vasta sillale, kuuldel!”
„Vöör kuuleb,” kostis läbi tuule vihina ja ragina aparaadist.
„Kuidas pakil olukord on?”
„Ankur peab, triivi ei ole,” rögises telefon vastuseks. „Ketti rapsib tugevalt, vasaku ankru panime samuti allalaskmiseks valmis.” Illuminaatorisse vaadates nägi Toomas, kuidas suur järsu harjaga laine prožektorite valguses üle reelingu kummardus, pooleks murdus ning oma roheka, külma ja märja tervituse pakil olevatele meestele mühinal kaela saatis.
„Ettevaatust pakil,” hüüdis ta murelikult telefoni, „hoidke poordi ja reelingu varju, muidu viib kaasa.” Samas oli tal hea meel, et ankur vaatamata kõigele suutis laeva paigal hoida, see oli praeguses olukorras peamine.
Laeva masinaruum on tema süda ja nagu inimesel, nii ka laeval asub ta sügaval organismis, kust välja vaatama ei ulata. Iga kõikumine, rappumine, küljelt küljele rummamine ja kõik muud tavapärased liikumised, mis tekilt vaadatuna, kui meri ja lained silme ees, nii harilikud tunduvad, on masinaruumis tunnetatavad salapäraste, ohtlike ja mõistmatutena. Harjumatule isikule võib masinaruumis jääda silmaklappidega voorimehehobuse tunne – näha ei midagi, aga tunnetada ja kuulda kui palju. Järsk ja terav kreen paneb tahtmatult päästerõngast otsima ning vastu poordi põrutavad lained, mille hääl võimendudes edasi kandub, sunnib küsima, mis seal väljas küll toimub. Peale salapära ja teadmatuse valitseb masinaruumis kindlasti ka saunalava leitsak ning kõrbenud õli ja määrete ving, mida tormise ilmaga mitte iga mehe organism taluda ei suuda. Hoidku jumal aga tormisel merel mingi remonditöö sooritamise eest, siis on see ruum üksainus hullumaja – liikuv, hüppav, mürisev ja palav. Keerad poldid-mutrid lahti, asetad teovalmilt enda kõrvale tekile, kummardud võtit võtma, ja
