style="font-size:15px;"> „Kuule… kuule… see… see iirlane,” äratas teise tüürimehe ehmunud kogelev hääl kapteni tardumusest, „see 25 000-tonnine iirlane…”
„Mis selle iirlasega lahti on?” päris Toomas ärritatult, radari juurde astudes.
„Te… te… temani oli 6 kaabeltaud, ise mõõtsin,” kogeles Juhan, „nüüd… nüüd ainult 4,5.” Vaadanud lokaatorisse, veendus Toomas, et vahemaa paremas poordis lossutava kolossini oli tõepoolest vähenenud, nad olid juba poolteist kaabeltaud lähemale triivinud. Kui sitt, siis kõik ikka korraga, sähvatas läbi kapten Kuke ajude, mis palavikuliselt väljapääsu otsisid. Ei olnud tarvis teab mis erku kujutlusvõimet, et arvata, mis juhtuks „Mariaga”, kui selline mass peale vajub.
Siis… siis poleks peamasina remondilgi enam mõtet – kihutas mõtteuid läbi pea. Kiirelt astus Toomas raadiotelefoni juurde ja tõstis toru: „”Irish Flag”, „Irish Flag”, this is motorvessel „ Maria”, „Maria” is calling, come in please, over!”
Keegi ei vastanud.
Veel kord katsetas kapten, kuid resultaat jäi samaks. Kapten Kuke pea töötas topelttuuridel. Olukord oli lollimatest lollim – ankrut, seda ainukest pidet, hiivata ei saanud, peamasina puudumisel oleksid laeva mõne minuti pärast pärinud kivid ja kaljud. Ka ankrusse jääda ei olnud võimalik – 25 000 tonni rasket rauda, mis „Mariat” paremast poordist ähvardas, oleks neist üle triivinud, seda ise märkamata – liialt suur oli masside vahe.
„Teine tüürimees, jätkake iirlase kutsumist,” kamandas kapten, haarates walkie-talkie järele.
„6–6,5 meetrit,” fikseeris vanemtüürimees Kalju Kalda vilunud silm laine kõrguseks. Tuul ja meri märatsesid ning mingist korrapärast ei saanud lainetuse puhul enam juttugi olla. Vihm piitsutas endise valuga ja kohati arvas Kaljul pakil merevett rohkemgi olevat kui parda taga.
„Chief, vasta sillale, kuuldel,” prõgises walkie-talkie põues veekindla tormijaki all. Mees surus end poordi ligi, tõstis hõlma üle pea ja karjus vastuseks:
„Kuuleb, vöör kuuleb.”
„Kalju,” kostis aparaadist kapteni ärev hääl, „pange päästevestid selga. Iirlane triivib peale, nende sillas keegi ei vasta ja tekil ei ole ka hingelist. Olge valmis, kui vaja, kasutame ketihalssi. Kuidas aru said?”
„Aru saadud, kasutame ketihalssi,” karjus Chief üle tuulemüha vastuseks ja nööpis jakihõlmad kinni.
Fredi, kes vahepealse tegevusega oli apaatiast korraks jagu saanud, piilus üle poordi ja tundis uut hirmupalangut tõusvat:
„Kuule, Chief… kuule, Chief…” kogeles ta, „kui see suur meile peale triivib, siis… siis… ei jää meist ju mitte märga plekkigi järele?”
„Pole siin häda midagi,” rahustas vanemtüürimees madrust, „mis sa paanitsed, kuulsid ju, mida Vana ütles.”
„Ka… ka… kapten ütles, et kasutame ketihalssi,” kogeles ähmis Fredi, laineharja eest poordi taha varjudes, „mi… mi… mis asi see veel on?” luksus ta vett rapsides. Ka vanemtüürimees kadus mõneks hetkeks vee alla.
„Noh, jospel,” porises ta puristades, „mida kuradit teile seal madruste kursustel üldse õpetatakse? Ketihalss on seesama konks või haak, millega ankruketi viimane seekel laevakorpuse külge aheldatakse.” Lootus Fredi hinges, mis oli rajatud usule ülemuste tarkusesse, hakkas kuhtuma ning hirm andis taas endast jõuliselt märku:
„Oot… oot…” kokutas näost kaame noormees, „kuule… kuule, saan ma ikka õieti aru,” paristas ta palavikuliselt, „Vana mõtleb, et kui… kui… kui iirlane kukile tuleb, siis… siis… siis anname ankru koos ketiga lahti ja see… see… see jääbki merre.” Madruse silmad olid hirmust suured, kui ta poordi varjust Chiefile otsa jõllitas, krae vahele nirisenud mereveele ei pööranud Fredi enam üldse tähelepanu.
„Just, just, tubli poiss, näe, aru said,” lausus Kalju nöökamisi kiitvalt. „Anname ketihalsi lahti, lehvitame ankrule poordi ääre pealt ja triivime minema,” viibutas Chief kujutletavaks hüvastijätuks kätt. „Meid lükkab tuul kiiremini, oleme ballastis ja pisemad ning pealegi on iirlastel veel ankur järel lohistada.” Fredi sulges isegi silmad, kui ta huulte värinal püüdis midagi öelda, mis tal lõpuks ka õnnestus:
„Triivib kiiremini… triivib kiiremini,” värises ta hääl, „püha jumal, Chief, kas sa siis ei näe, kuhu meid triivib? Siin on ju kindel minek, kas muuli selga või kaldakaljudele.” Noormees oli peitnud näo kätesse ja halises: „Mi… mi… mina seda ketihalssi küll ei puutu!” Nooruki hala pahandas vanemtüürimeest seda valusamalt, et ta oli ka ennast tabanud samalt mõttelt, kuid teadis vana meremehena, et sellistele meeleoludele ei tohtinud praegu küll voli anda.
„On ikka nõrk see noorte meremeeste sugu,” röögatas ta üle tormi. „Romantika, romantika – huvitavad seiklused, palmipuud, mustad naised ja pikk kroon, kui aga esimene väike probleem majas, on kohe jupid püksis.”
Ta kohendas süüdvestri paremini silmadele ja põrutas uue hooga: „Arvad sa, jospel, ennast kaldal mõnes litsimajas olevat? Kui tahan, teen, kui ei taha, ei tee,” osatas Chief madrust. „Pea meeles, mees, laevas ei ole ega saa iialgi olema mingit demokraatiat. On käsk, tuleb minna, on öeldud, tuleb teha.” Rocca al Mare raputas õlast madrust, kes parda taga kükitades halises: „Anne ütles ka… Anne ütles ka… sa lähed…”
Siis tõmbas noormees end järsu rapsakuga Chiefi haardest. Ta silmades valitses õud ja hüsteeria.
„Ei… ei… mina seda ei tee,”röögatas ta püsti karates. „See… see on hullumaja, surmakomando, mingite kamikazede punt!” Ning Fredi tormas läbi tekile pahiseva vee minema, hõlmad tuules laperdamas.
„Fredi, tagasi, tule tagasi,” karjus vanemtüürimees end püsti ajades tuulemühinasse, „ma ütlen, sulle, tule tagasi!” Kuid järjekordne veemägi, mis oma sisu pakile puistas, sundis teda poordi tagant varju otsima. Meri oli veelgi rammu lisanud. Suured lainemürakad, ookeani jõud taga, ründasid üksteist üle trumbates laeva, andmata hingetõmbepausi ei alusele ega meestele. Jäi üle ainult imestada, kui tarmukalt suutis „Maria” vastu seista sadu tonne kaaluvatele veemägedele, mis halastamatult püüdsid teda uputada.
Pootsmani tulek pakile aitas pisutki vanemtüürimehe tuska leevendada:
„Chief, kuule, Chief,” karjus too lõbusalt tuule undamisse, „kuhu sa selle noorsandi siit kupatasid? Tuli moole tekkis söukse vaardiga vastu, et viib kas pitka maha.” Kavalad silmad piilusid vanemtüürimeest süüdvestri ääre alt. Mees oli tugeva tuulega võideldes ettepoole kookus ja hoidis reelingust kõvasti kinni. Sellised nõrganärvilised nagu Fredi kõigutasid endagi usku, ja mis siin salata, olukord oli karm, kuid pootsmani nägemine oli palsamiks Chiefi hingele. Ta kergitas end poordi tagant, kui järjekordne laine üle paki tuhises ja karjus, viibates käega suure laeva tuledele, mis läbi vihma tundusid üsna kõrval olevat: „Hunnik rauda ähvardab kaela tulla.” Käega vihma eest silmi varjates osatas ta jooksupannud madrust: „Mi… mi… mina küll seda ketihalssi ei puutu!” Pahaselt rehmas Chief käega.
„Noored mehed, aga kergelt võtab lekiks.” Pootsman, kes oli üle poordi lahvatava vee eest osavalt varjunud, ajas end püstakile: „Ah et siis deserteerumine! Aga äkist noorsand läks hoopis lappisid vahetama, ma läe vaada.” Draakoni turd kuju kadus korraks üle paki
