Arno, läksid sa talle kohe päris ligi?” päris ta õhinal meeste naeru saatel.
„Ja siis, ja siis,” osatas pootsman pahasena, et ta jutujärge rikuti, „blondiin silvupleetas ilma moo abita ühe hirmpika, kõhna, mustas ülikondas ja valge triiksärgiga araablase autost välja. See küsis moo käest, et pardon, kas oleks possible söör kaptenit nähja.” Repliikidele tähelepanu osutamata kastis jutumeister vahepeal suud ja jätkas: „Noh, mina vasta, et possible, possible. Vana oo oma kantseleis, silvuplee, pane aga padavai trepist üles, ega meitel maksa sii lifti oota. Ise aga jähi täitsa kogemata limusiini uksest sisse vahtima, jaa…” Selle koha peal venitas jutustaja hääle üles, ning kruttides teiste huvi ja nautides kaaslaste läbematut ootust, võttis rõhutatud aeglusega sõõmu õlut. Ja olgugi et kõigile oli ammu selge, et pootsman valetab kui metsaline, oli seda muinasjuttu põnev kuulata.
„Noh, Draakon, lase edasi, mis seal siis oli? Mis seal siis ikka oli?” kostis ootusärevailt meestelt läbisegi läbematuid hääli.
„Mis seal oli, mis seal oli,” korrutas Arno, võttes omale järelemõtlemiseks aega. Ta silmad olid maialt ja unistavalt lakke pööratud ning ta lausus käega üle vuntside libistades: „Paremat kätt olli bassein, just kaks aluspesuta näkki sihes, aga pahemat kätt baar koos video ja värvimuusikaga, vot just!” Ning pootsman heitis naeru müristavatele kaaslastele võiduka pilgu.
„Aga baarileti ees olid kindlasti tühjad pukid meid kõiki ootamas,” lausus söömist lõpetav vanemtüürimees nöökamisi.
„Just, just… öige, moolegid tuleb meele,” ei lasknud pootsman ennast häirida ning jätkas unistavalt lae uurimist, „kölas idamaine muusika ning igaspool olid Pärsia vaibad maas.” – „ Ja siis… ja siis, Draakon,” julgustasid kuulajad pootsmanit. „Ja siis, ja siis…” korrutas jutustaja, keda väljamõtlemine oli jõudnud juba ära tüüdata, „siis löi see korradi blondiin ukse moo nina ees klömmdi kindi, ronis ise autosse ning moo korduvatele koputustele,” siinkohal toksis pootsman kujukalt näpuga lauale, „seestpoolt äi reageeritud.”
Naeru, juttu ja sülti jätkus ning pidu kestis endise hooga edasi.
Kuu, ümmargune ja punakas, oli end „Maria” vöörimasti upitanud ning kallas läbi illuminaatorite roolimajja sinakat valgust. Gürokompass nurrus oma lakkamatut nurrumist ning raadiotelefonist kostis katkendlikke ingliskeelseid fraase.
Käed seljal, jalad kõikumise vastu tugevalt harkis, seisis kapten Toomas Kukk illuminaatori all ja vaatas tuledes säravale reidile. Laev rummas endistviisi küljelt küljele ning selles kõikumises oli tunda tüdimust, nagu kaptenigi hinges. Raadio kaardikambris aga laulis aina sama viit: „Aisakell, aisakell…” Alles oli ta Liisit näinud, temaga juttu puhunud, ja seda kõike nii selgelt, et oleks kohe käega puutuda tahtnud.
„Köh, köh,” köhatati tagasihoidlikult seina ja lokaatori vahelisest nurgast. Imestunult pöördus Toomas vaatama, omateada oli ta vanemtüürimehe alla saatnud ja pidi sillas üksi olema.
„Kes seal on?” küsis ta, paar sammu lähemale astudes. Hämarusega harjunud silmad hakkasid aknast langevas sinakas valguses seletama kaptenimütsi ja kipparihabemega vanema mehe kuju, kes kõverat piipu popsides ennast nurgast nähtavale nihutas. „Mina olen, Toomas, mina – kotermann Juss, kes siis muu,” lausus võõras käriseva bassiga, „see ju vana lugu – kui kapten puhkab, siis kotermann valvab.” Ja olgugi et Toomas ei mäletanud vanemat meest varem näinud olevat, tulid tolle kärisev hääl, kõver piip ja õlgadele visatud tormijakk kusagilt tuttavad ette. Jah, just sellisena oli ta lapsepõlves kotermanni vanade meremeeste juttude põhjal ette kujutanud.
„Ah siis sina oled, Juss,” haigutas Toomas mõnuga, „näe, tukastasin pisut, kodused tulid meelde. Mis siis Laevaisal mureks on?” Kapten uuris vana meremeest huviga. Kotermann viskas õlijaki seljast, kohendas siniseid tunkesid ja istus roolimehe tooli. Ta tõmbas piibust mõnuga paar sügavat mahvi, lasi paar pahvakut healõhnalist Clani tubakasuitsu lakke ning pöördus siis silmi kissitades kapteni poole: „Ah et mis mureks – noh, mured on meil sinuga ikka ühised – „Mariat” hoida ja valvata. Tegelikult,” siinkohal silus võõras arutlevalt käega üle halli habeme, „tulin ma sind tänama, kapten. Paljud kipuvad vanu meretraditsioone unustama. Sinul, Toomas, olin mina, vana inimene, täna õhtul meeles.” Piibukahast tõusis järjekordne pahvakas aromaatset suitsu. Toomas astus kaardikambrisse, võttis külmikust paar pudelit õlut ning ühte neist avatult vanamehele ulatades istus kotermanni vastu taburetile. „Unustada,” kordas ta mõtlikult, „kuidas saab unustada, Juss? Need vanad ja väärikad merekombed ongi see selgroog, mille peale uus põlvkond meremehi kasvama peab.” Vanamees võttis pudelist tubli sõõmu, pühkis peoga üle märgade huulte ja kinnitas: „Õige, vaat see on õige, Toomas. Laevad on tänapäeval rauast, kuid ega mehedki tohi sellepärast veel paberist olla.”
„Jah, nii see on – taevaalune sputnikuid täis, laeva asukoha võid ookeanis mõnemeetrise täpsusega määrata, aga meri, Juss, meri on ju endine,” ütles kapten kahe õllesõõmu vahel mõtlikult. Ka kotermann vajus mõtteisse. Pudel ta käes ootas joomist ning hambus olev piip tossas nõrga praginaga. „Ma olen ka märganud,” võttis vanamees piibu suust, „noored mehed tulevad peale, laevad on elektroonikat täis tuubitud, aga kui sa kuuled, siis põrutavad ikka kas magupidi madalasse, vööripidi kokku või upuvad sootuks.”
„See on sellepärast, Juss, et vanu tavasid ei peeta enam miskiks. Noored mehed on tehnika toel bravuuri ja ülbust täis – mis see meri ikka ära ei ole.” Toomas ütles hingelt, mis seal ammu kipitanud oli. „Just nimelt, just,” kinnitas ka kotermann pudelist rüübates, „unustatakse vana tarkus – merd karta ei või, kuid ülbitseda ei tohi temaga sootuks.” Mehed vaikisid, rüüpasid õlut ning Juss nohistas oma piibu kallal. Juba ammu oli Toomasel olnud soov istuda kellegagi, arutada ja rääkida sellest, mis muret tegi.
„Tead, Juss, minu esimene kursandipõlve praktikalaev oli purjekas „Kodor”.” Kotermann koputas piibu korralikult tuhatoosi tühjaks, torkas selle tunkede taskusse ja sättis ennast kuulama. „Pootsman, kes meid, rohelisi meremehehakatisi kootsitas, oli karm vend – vett ja vilet saime öösel ja päeval,” jätkas kapten möödunu meenutamist. „Kõigi vajalike ja vähem vajalike teadmiste hulgas, mida ta meile õpetas, oli peamine – respekt mere vastu. Mul seisab seniajani selgelt silme ees, kuidas Ivanõtš seisis tähtede valgel allatuult reelingu ääres, purjed pea kohal tuules paisumas, soristas kõrge kaarega üle parda, ise meid õpetades: „Poisid, kui tahate meremeheametit pidada, jätke eluks ajaks meelde – merd tuleb austada. Temale te oma „malspiiki” näidata ei tohi – solvub, aga oma riistale olete merd kohustatud tutvustama.” Kotermann naksutas lõbustatult keelt: „Tark mees oli see teie purjelaeva pootsman, tark mees.”
„Temal oli tarkust küll, kas või teistele laenata, aga mina, mina tegin täna küll hullu tembu,” pomises Toomas kahetsusega ning tundis, et äng pole hingest kuhugi kadunud. „Sa mõtled seda peamasina lugu või?” jäi Juss tähelepanelikult kuulama. „Sedasama jah,” soostus Toomas tujutult, tõusis taburetilt ning lonkis närviliselt illuminaatori juurde kuupaistesse. „Vanemmehaanik käis ja kellas, et teeme ära, teeme ära, kes teab, millal veel tuleb selline soodus võimalus peamasinale profülaktikat teha,” osatas kapten vanemat Vänta. „Noh, lasingi mootori laiali kiskuda, aga nüüd omal süda valutab ja hinges on sitt tunne. Peaaegu oleksid pulgad õhtuks kokku saanud,” pöördus Toomas kotermannile seletama, „no ei olnud mul, Juss, südant poiste vana-aasta õhtut tavoti ja õliga ära määrida.” Kapten Kukk rehmas käega.
„Sellest saan ma aru,” lausus vanamees, end ägisedes toolist püsti ajades, „kui aus olla, siis ka minu vanades kontides on täna mingi jama lahti.” Toomas jäi üllatunult kotermanni silmitsema: „Ah siis sinul ka…”
„Jajah, vahel pistab
