kapten, kotermanni on meeles peetud. Klaasi veini ja taldriku kartulimoosi viisin isiklikult juba paari tunni eest ahtrimasti kanna juurde.” Kapten Kuke näole ilmus rahulolev naeratus: „Tubli, see on tubli, pootsman, meretraditsioone ei tohi unustada.” Mehed laua taga noogutasid lugupidavalt ja soostuvalt. Esimest reisi tegev noor madrus Fredi oli ainuke, kes pilkavalt köhatas, lastes iroonial välja paista. Ta tedretähne täis nägu punetas ja väike kilk peas andis julgust, kui ta irvitades konstateeris: „Ah, pootsman, mida sa jahud. Veinile ajasid ise päkad silma ja sama teed läks ka kartulimoos.” Draakoni alati naerune nägu vedas tõsiseks: „Pean’d ikka pea hoogu, mees. Sa oled paes liiast noor ning roheline veel, et kotermannile kriipsu pääle vädada.” Fredi, kes oma noorust kuraasikusega püüdis kompenseerida, ei jäänud võlgu: „Kotermann, pähh, mis või kes see veel on? Kas keegi on teda näinud või käega katsunud?” Võidurõõmsalt vaatas noormees salongis ringi. „Mina vaimusi ei usu.” Nägu veelgi punasem, lõi Fredi pea uhkelt kuklasse. Pootsman laiutas demonstratiivselt käsi, apelleerides ülejäänud seltskonnale: „No ütle nüüd noorust, kes soole, jospel, oo sii vaimudest öhkand. Vaimud, nee vöivad kuskis kuival maal pesitseda, aga merel…” – „Õige, õige, pootsman,” kuuldus läbisegi heakskiitvat suminat. Kapten Kukk leidis, et on aeg sekkuda.
„Noormees.”
Toomase pilk oli terav, kui ta Fredi punetavat nägu silmitses. „Kotermann – see on meremehe hing, tema oskused, püüdlused ja tahe. See ongi see, mis päästab, hoiab ja kaitseb laeva ka veel siis, kui maamehe jaoks oleks kõik ammu kadunud.” Kapten tegi pausi ja vaatas mehi, kes olid tähelepanelikult kuulama jäänud.
„Kotermann,” jätkas Toomas, „see on meretööde ja – tegemiste hea traditsioon, ja pole tähtis, kellena või millisena me teda ette kujutame. Kui meie austame meretraditsioone, siis austame ka endid nendes traditsioonides.” – „Õige, õige,” kostis meeste hulgast kinnituseks.
Sellise ühisrinde vastu ei julgenud Fredi rohkem midagi öelda. Tujutult nokitses ta kahvliga taldrikus, kuid noormehe näost võis üsnagi selgelt välja lugeda, et noor madrus liigitas kuuldu kui mitte just muinasjuttude hulka, siis vähemalt ulmevaldkonda küll. Kapten heitis pilgu kellale, võttis klaasi ja tõusis: „Mehed, kell on sealmaal, et kodus hakkab uus aasta kätte jõudma. Võtame meie naiste ja laste, isade ja emade, õdede ja vendade ning üldse kõigi koduste terviseks!” Kõlksatasid klaasid ning vaikselt võeti taas istet. Kuid ei olnud pootsmani loomuses lasta kurbadel mõtetel võimutseda. Ta haaras nurgast akordioni ning instrumenti nagu last hellalt kätel kandes astus Toomase juurde: „Kaptenihärra, ole nüüd täitsamees, sii oo pill, veta ja teeme ühe öige meremeeste loo ka.”
„Laulame, laulame,” sumiseti salongis soostuvalt. Toomas tõstis akordioni põlvedele, sättis rihmad parajaks ning lausus: „Noh, laulame siis juba koos.” Ta venitas lõõtsa laiali ja alustas meeldiva baritoniga: „Veel pikk on tee, kodu kaugel eel, päevi pikki – torme, ootamas ees…” Esialgu lauldi areldi, aga refrään kõlas juba uhke meeskoorina. Ja mis tähtsust sel oligi, kes ja kuidas laulis. Nad laulsid kõigest hingest ja see läks hinge, sest laul oli ju neile, kes seal kaugel maal iial ootamast ei väsinud. „Siis tõstkem klaasid, joogem nende terviseks, kes maal…” voogas viis. Refrääni ajal oli pootsman püsti tõusnud ja juhatas meeskoori, hoogsalt kätega nagu tuuliku tiibadega vehkides. Ta ei lasknud ennast ka sellest häirida, kui teine mehaanik varrukast sikutades püüdis teda istuma meelitada. Hooguläinud Draakon oli kahvli kätte unustanud, millelt nüüd dirigeerimise käigus üht-teist Vändakese leeripükstele pudenes. Laul kestis aga mürinal edasi ning mehed tundsid, nagu oleks neid meloodia tiivul kantud praegu sinna, kus kodusadam ootamas ees.
Kuid iga hea asi lõpeb kord. Pootsman, kes puht inertsist nagu kukk aiateibas hilinenult kätega veel paar tühja sopsu lõi, haaras laualt klaasi ja pasundas: „Voh, see oo üks öige lugu. Korrat, paneme selle klömaka nüüd kaldalolijate terviseks!” Laul oli toonust tõstnud ning messis valitses lõbus sumin. Isegi paigutine tugev pardakõikumine, mis ähvardas pudelid-taldrikud laualt viia, ei häirinud nii nagu varem.
Toomas ei tundnud end täna rahulikuna, miski häiris teda sisemiselt. Andnud pilli pootsmanile üle, lahkus kapten salongist ja seisis nüüd sillas.
Roolimajas valitses vaikus, mida ainukesena rikkus gürokompassi vaikne monotoonne nurrumine. Nõrk valgus langes kaardilauale ning uudishimulikult rohetas lokaatori ekraan. Chief seisis lokaatori ja seina vahel nurgas ning sihtis käsipõsakil läbi illuminaatori merele. Mehed vaikisid, ja mida siin oligi öelda! Alles mõned minutid tagasi oli kapten vihasena telefonitoru käest visanud. Mustafal, kohalikul agendil, jätkus jultumust pärast kõiki neid lubadusi teatada, et kai äärde pääsemine lükkub veel paari päeva võrra edasi. „Kurat võtaks,” katkestas kapten vaikuse, „marokolaste jaoks poleks nagu kalendrit ja kellaaega leiutatudki. Homme järgneb homsele, ja nii lõputult.” Vanemtüürimees ei lausunud sõnagi. Ta oli ametis venelaste suure balkeri jälgimisega, mis oli otsustanud vahetult „Maria” vööri ees ankrusse jääda.
„No on ikka kuradid, nagu kusagil mujal ruumi ei oleks,” kirus Kalju poolvaljult venelasi, kes elegantse pöördega olid kiilunud oma 15 000-tonnise laeva kahe teise samasuguse vahele ning parema ankru vette lartsatanud.
„Mida sa, Chief, sajatad?” tundis Toomas huvi.
„No vaata ise, ajavad nagu kiusu täna,” oli Rocca al Mare nördinud, „esialgu tuli ja sättis see iirlane end meie külje alla, nüüd venelane kolme kaabeltau kaugusele vööri, nagu piiramisrõngas. Kui siin peaks kedagi praegu triivima hakkama… noh, ise tead!” Muidugi Toomas teadis, mida selline situatsioon tähendab ja pidi nentima, et vanemal mehel on õigus. Normaalne merepraktika ei näe ette nii suurt laeva sellise väikese varuga teiste aluste vahele ankurdada, kuid venelasi võis ka mõista, neile oli iga minut kallis, nendegi uusaasta ootas vastuvõtmist. Taas tundis kapten Kukk, et mingi seletamatu rahutus, mille ta algselt oli vana-aasta õhtu süüks arvanud, närib hinge kallal.
„Mida ilmateade lubas?” küsis ta vanemtüürimehelt, kes oli võtnud prillid eest ja pahural moel taskurätikuga klaase lihvis.
„Korrutasid ikka sama, mida paari tunni eest – sügav madalrõhulohk liigub Atlandi keskosast kirdesse Biskaia suunas.”
Laev kõikus tugevalt külglaines, nii et kapten pidi illuminaatoriraamilt tuge otsima. „Ah sedasama ikka…” lausus ta tasakaalu säilitades. Vanemtüürimees sättis prillid ninale ja ütles merele vaadates rahustavalt: „Ilm rahulik, taevas selge, tähed ja kuu muudkui siravad ja Biskaiast, noh, sealt on meieni nagu Maalt Kuuni – ei need tsüklonid siia ulatu.” Toomas surus kaks kätt taskusse ja jalutas poordi illuminaatori juurde. Suur ümmargune kuuketas oli end minareti tipust lahti kangutanud ja troonis uhkelt mere kohal. „Ah ütled, et Maalt Kuuni…” kordas ta mõtlikult. „Kuule, Kalju, oled sa tähele pannud, millist imelikku värvi on täna kuu.”
„On jah ümmargune ja punakas, nagu oleks pootsmani surikupotist läbi käinud,” imestas ka vanemtüürimees, astudes kapteni kõrvale akna alla.
„Aga iga kord ei pruugi see ka nii olla,” rõhutas siis Rocca al Mare, „siin lõunamaal on kõik asjad tükkis teistmoodi.”
Vanemtüürimehe sõnad ei toonud rahu kapten Kuke hinge. „Teistmoodi…” kordas ta, mõtlikult lõuga silitades, „kurat, süda ei anna rahu.” Nüüd oli ta oma kahtlused sõnadeks vorminud: „Ilmaaegu lasin mehaanikutel peamasina pulkadeks võtta.”
„No kuule, siin ei tohiks küll mingeid probleeme olla. Ise ütlesid, et Mustafa lubas meid alles ülehomseks kai äärede munsterdada.” Arusaamatuses kehitas Chief õlgu, lükates prillid lühinägelikult silmi kissitades ninalt otsmikule. Kõik oli õige, pidi Toomas Kaljuga nõustuma, aga seletamatu äng temas ei andnud järele.
„Ülehomseni,
