paistab midagi veel südamel olevat, mis mureks?” Oli näha, kuidas kokk enesega võitles. „Seda et… seda et… pean ütlema,” kogeles ähmis mees, „seda et, selle hullu kõikumisega läksid kummuli kaks kasti õlut ja kolm pudelit veini, mis kaptenihärra mu kätte usaldas.” Nüüd oli see öeldud ning Jüri tundis end kohe hulga paremini. Kapten Kukk muigas. „Ja mina siin üleval jälle mõtlesin, et mis pagana asi see mehi nõnda varakult laulma ajab. Sa, Jüri, pole varudega just kõige kasinamalt ümber käinud!” Saades aru, et kapten on heatahtlikult meelestatud, muutus kokk jutukamaks: „Seda et, kus sa siin jõuad,” alustas ta õhinal. „Iga mees, kes kambüüsist mööda marsib, loeb enda kohustuseks muudkui lunida. Jüri, Jüri,” osatas kokk osavalt kedagi meestest, „aita hädas ligimest – Maroko kliima kuivatab hirmsasti kurku ja ainult kaamel kõrbes võib pikalt joomata elada.” Toomas ei varjanud lõbu, mida Cuprumi jutt talle valmistas: „Ja jätsid sind ennast kohe päris varatuks?” küsis ta nöökamisi.
„Ei, seda nüüd päris mitte.” Jüri jutus oli kuulda kõhklusenoote, olukord vajas õiget serveerimist. „Nii ka just öelda ei saa. Kui mant hakkas lõppema, istusin ise ka suure murega maha… ja… ja otsas see oligi.” Cuprum ohkas kergendatult. Tema süda oli nüüd küll puhas.
„Tead, Jüri,” muigas kapten, lõbustatult silmi vidutades, „vanasti lauldi sellist toredat laulu – see, kes toidab linnukest, ei unusta ka inimest.”
Messiruumi täitsid sumin, jutukatked, naerurõkatused, mis kapteni sisenedes vaibusid. „Kallist vana-aasta õhtut kõigile,” soovis Toomas ja võttis laua otsas istet. „Kokk siin kurtis,” jätkas ta kavalalt silmi kissitades, „et teid olla ikaldus ja põud tabanud – meri tüki pahandust teinud ja taarat lõhkunud, ainult killud pididki järel olema.” Laua ümbert kostis tagasihoitud naeruturtsatusi. „Mina sain aga radiogrammi, et rahvusvaheline meremeeste hoolduskeskus seal üleval,” jätkas kapten muigamisi, sihtides pöidlaga lae poole, „on meie eest hoolt kandnud.” Ja vaimustunud hõigete saatel pani Toomas Kukk kaasavõetud pudelid lauale.
„Kas sa näed, va Smirnoff ise kohal. Jaa-jah – Black and White ikka ka,” kostis läbisegi vaimustunud sosinat. Kapten lasi pilgu üle rõõmsate nägude käia ja küsis nöökamisi: „Ei tea, aga äkki lähevad jälle ümber?” Nüüd tõusis vali naljatlev protestikisa: „Ei… ei… ei, küll me need kindlalt peos hoiame!” Veel kord lasi kapten pilgul üle rõõmsate nägude rännata ja lausus: „Mis siis muud, võtame kübara maha.” Ta nööpis korgi pudelilt. Lõbusalt vulksudes täitis kange kraam klaasid. Siis seisis kapten Toomas Kukk, klaas käes, oma meeskonna ees, nende meeste ees, kellega ta kuude kaupa oli vetevälja mõõtnud, tuult trotsinud ja laineid taltsutanud. Ta tahtis neile öelda midagi head ja sõbralikku, midagi sellist, mis oleks kas või vähekenegi suutnud kompenseerida kodu ja lähedaste puudumist sellel erilisel õhtul. Mõeldes ka oma perele, alustas Toomas mõtlikult: „Vaadake, mehed, merel on ikka nii, et sina loed ja arvestad päevi, püüad sättida oma tulekuid ja minekuid, aga tema, sinder, teeb oma korrektiivid ning see on meie ameti paratamatus. Me võime olla ju nii valjud mehed kui tahes, aga mere riugaste vastu me ei saa, ja siin me nüüd oleme Casablanca reidil ning uus aasta on silme ees.” Kapten köhatas korraks, veeretas klaasi näppude vahel, kogus mõtteid ja jätkas: „Ega ma vist ei eksi, kui arvan, et täna õhtul on meie kõigi mõtted kusagil seal, mitme tuhande miili kaugusel põhjakaares, kus meil igaühel pere kodus kuuse all koos, õues külmakraadid ja lumi rindu…” Siinkohal tegi kapten pausi ja jätkas juba rõõmsamalt: „Kuid amet, mehed, amet on meil selline, et kus sadam, seal kodu, kus laev, seal koi, ja seepärast…” Toomas vaatas taas meeste ootusärevaid nägusid. „Seepärast,” kordas ta, klaasi kõrgemale tõstes, „tahan mina, nagu õigetele meremeestele kohane, tõsta selle klaasi ja võtta esimese napsi meie laeva, meie kodu ja tööpaiga terviseks!” Toolidega kolistades ja läbisegi heakskiitvalt sumisedes tõusid mehed: „Õige, õige, vaat see on õige,” kostis kiitvaid hüüdeid, „võtame jah „Maria” terviseks!” Kuumalt libises märjuke kurgust alla.
Toomas asetas tühja klaasi lauale, võttis istet ja lausus: „Olgu hea ta käekäik, ja mis peamine, et vett, seda merevett, vähemalt kolm jalga ikka kiilu alla jätkuks.” Rahulolev mõmin ning nugade ja kahvlite klõbin andis märku, et jutt oli omaks võetud. Grill-liha oli aga tõepoolest parajalt piprane, hästi pehme ja meeldiva suitsulõhnaga.
„Pootsman, kuule, pootsman.” Tunnustusnoodid hääles, heitis kapten pilgu laua teises otsas troonivale saarlasele, „sul on see lihapraadimine ikka täitsa asja ette läinud!”
„Läks aga veini ka üles,” oli koka-Jüri kiire vahele torkama. Üldine naer andis tunnistust, et probleem oli kõigile tuttav. Ent pootsmanil oli solvunud nägu ees, kui ta käega üle rasvaste hülgevuntside silus ja valjul häälel kogu messiruumile teadustas:
„Veini, veini… korrat, koloosikorra aegu anti tervist kahjustava töö eest piima.” Draakoni pilk oli otsiv, nagu püüaks ta veel praegugi kaotsiläinud piimapudelit leida.
„Kuid seda sa minu käest ei nuianud,” oli Cuprum kiire vahele suskama, meeskonnakaaslastele kavalalt silma pilgutades. Pootsman lõi käega ja süvenes nohisedes taldrikusse. Teine mehaanik Avo Uus ehk Vändake, nagu seisis pootsmani nimederegistris, pühkis suu salvrätikuga korralikult puhtaks:
„Vaadake, mehed, mul õnnestus seda lihagrillimist näha – täitsa kino oli…”
„Just-just,” kinnitas Draakon kahe suutäie vahele, „pajata neile, Vändake, pajata, kuda see tööprotsess meitel köikse raskuste kiuste just käis.”
Mehed laua taga jäid kuulama. Kui kusagil oli juba pootsmani käsi mängus, siis võis teravaid elamusi oodata. Teine mehaanik, kes tundis endal ootavaid pilke, ei kiirustanud alustamisega. Ta mekutas klaasist ja hammustas sakummiks liha kõrvale. Tundes huvi tõusvat, alustas ta: „Olime vanema Vändaga paari tunni eest roolimasina ruumis. Kuuleme, kuidas pea kohal ahtritekis raud kriuksub mööda rauda ja midagi rasket paneb laine taktis kräunudes vasakust poordist paremasse. Pisut aega oli vaikust, siis jälle samad hääled, ainult nüüd juba paremast poordist vasakusse. Meil Raivoga kohe selgus majas – küllap on lainega meie õlivaadid lahti väntsutanud ja need seal ringiratast lasevadki. Noh, ise teate, ränk värk, oil pollution – õlisaaste. Selle viimase eest kipuvad sadamamehed rahakoti kallale, mis omakorda võtab palga kõhnaks. Seepärast olime vanema Vändaga nagu üks udujutt trepist üleval…” Teine mehaanik võttis üleüldist tähelepanu nautides klaasist uue sõõmu. „Noh, ja mis edasi?” kostis läbematult meeste hulgast. „Mis edasi, mis edasi,” korrutas Vändake, „meie vaatidel polnud häda midagi, seisid paremas poordis soritult kinni nagu muistegi, aga Draakon, raisk, grillib ahtritekis liha.” Järgneva saateks oli üldine naer. „Nojah, suuremere laineummik, nii kui paugu paneb, on laev kreenis ja grillahi, sädemepuru taga, ühes poordis. Ajab laev ennast püsti, tuleb järgmine laine, suurem kui eelmine, ja ahi leekide lehvides juba teises poordis. Pootsman, tulehark püsti peos, nagu noor jumal, muudkui litsub lõõtsutades kogu kaadervärgile järele – täitsa Euroopa karikas kohe.” – „Just-just,” sorkas ka pootsman matsutades meeste naeru vahele, „keikse sitem see, et ahjul puhta elus tuli sees ja körvetab, raisk.” Pootsman pungitas silmi ja puhus näppudele, näidates, kuidas ta just oli grillimise ajal toimetanud.
Teine mehaanik aga jätkas: „Mul hakkas pootsmanist hale meel. Kui nad siis järgmiselt ringilt tulid, ahi ees ja Draakon roobiga vehkides järel, püüdsin mõlemad kinni, ja ühistöö viljana,” Avo patsutas pootsmanile naljatavalt õlale, „keevitasime grillahju jalad ahtriteki külge.”
„Kuule, Vändake, sa oleksid võinud Draakoni sussid sinnasamasse kinni lasta.” Sõnaseadjaks osutus teine tüürimees Juhan Kelder, kes kuidagi ei suutnud unustada, et hüüdnime Angaar oli talle just pootsman omistanud. Ta jätkas meeste järjekordse naerurõkatuse saatel: „Oleks mees tööpostil seisnud, oleks liha varem valmis saanud ja vein ka alles.”
