Toomas, amet on selline,” lausus vanem mees õlijakki selga ajades ja ütles siis, puhmaskulmude all kavalalt silmi vidutades: „Aga seda juttu, et sa oma kohta mõne kantseleiroti ameti vastu vahetada soovid, noh, seda võid kellelegi teisele puhuda.” Nähes kotermanni muhelemas, venitas Toomas: „Ega vist, küllap sul, Juss, on ikka õigus. „Mariat” ei vahetaks küll mingi kontori vastu.”
„No näed, seda minagi.” Muhelus näol, sättis vanamees mütsi paremini pähe. „Ma olen üsna mitmeid kordi juhtunud kuulama, kui sa tormis temaga räägid – noh, tüdruk, ole tubli, pea see valu veel vastu, kannatame väheke, varsti on sadam, küll siis kai ääres puhkame.”
Mitte see ei ärritanud kapten Kukke, et kotermann teda andekalt matkis, vaid teadmine, et keegi võõras on sinu salamisi palveid pealt kuulnud. Ta hääles kõlas ärritus: „Kuule, ei ole mina esimene ega jää ka viimaseks kapteniks, kes oma laevaga räägib.” Kotermann tõstis rahustavalt käe ja ta hääletoonist võis kuulda lugupidamist: „Kuss, kuss, mis sa pahandad, ega ma halva pärast, vastupidi…” Siis järsku nägi Toomas vanamehe nägu valust kõveraks kiskuvat. Ta toetus õhku ahmides seinale ning püüdis abitult end käega selja tagant haarata. „Ai… ai… ai sa mait,” ägas Juss kõverasse vajudes ja valjult oiates, „otse abaluu taha sorkas, nagu noaga…” Kapten Kukk nägi kotermanni kannatavaid silmi ja kuulis teda näppu viibutades sosistavat: „Toomas, midagi on mäda, kapitaalselt mäda…” ja enne kui kapten talle toeks jõudis, tõmbus Jussi nägu piklikuks, venis välja nagu kumm ja mattus uttu. Toomas püüdis liigutada üht jalga, tõsta teist, kuid jäsemed olid nagu savis kinni.
„Juss, oota, Juss,” hüüdis ta vanameest, „mida sa ütlesid, mis asi on mäda?”
„Ei ole siin mingit Jussi, mina olen, vanemtüürimees Kalju,” kuulis kapten häält ja tundis ennast õlast raputatavat. Toomas avas silmad ja nägi tema kohale kummardunud Chiefi hämmeldunud nägu. Kapten Kukk hoomas, et kõik, mida ta nii selgelt oli näinud ja kuulnud, oli toimunud unes. Ärevus, äng ja mure aga jäid. Ta ajas end diivanil istuli, tõmbas hajameelselt käega läbi juuste. „Tukastasin vist pisut.” Siis meenus talle kogu unenägu ning ta tõusis kärsitult jalgadele. „Imelikku und nägin, Chief, väga imelikku.” Kapteni kaugusesse suunatud äraolev pilk oli Kalju jaoks uudne. „Ja mind ristisid veel Jussiks,” pomises ta, võõrastavalt kaptenit silmitsedes. Toomas ei teinud ta sõnu märkamagi. Astus rohetava radariekraani juurde ja päris, mõtted kusagil mujal: „Kuidas meil all lood on?”
„Mis seal ikka, uus aasta sai Eesti, Greenwichi ja kohaliku aja järgi vastu võetud ning mehedki juba väsinud. Vanem Vänt kukkus nii ära, et tuli võõrast abi kasutades koisse transportida.” Chiefi hääles kõlasid uhkusenoodid, sest probleemid olid masina- mitte tekikomandoga ning kemplemine alumise ja ülemise korruse meeste vahel on sama vana kui mootorlaevade ajalugu. Tooma hajameelsus oli nagu käega pühitud. Ärevus hääles, küsis ta: „Kuidas teise mehaanikuga lood on?” Vanemtüürimees sättis end logiraamatut täitma, kuid kapteni hääletoon sundis teda pead tõstma. „Vändakesel pole häda midagi. Minust jäid nad pootsmaniga salongi vaidlema, et kummad ikka temperamentsemad on, kas brünetid või blondiinid.” Rahutus kapteni hinges ei taltunud, pigem kippus üha kasvama. Ta surus kaks kätt sügavalt taskusse ja vaatas illuminaatorist merele.
„Vaata, Chief,” hüüdis ta ärevalt, „kuu ja tähed on kadunud.” Kiirustades lükkas ta roolimaja ukse lahti ning kuulis tuule värsket vihinat ja tundis jõulist survet uksele. Midagi kahtlast oli toimumas. Laineharjad, varemalt lauged ja pikad, kandsid endas muutumise märke. Meri oli rahutu ja segaduses. Vana, läänest saabunud lainejõmm ei suutnud veel mõista, et peatselt saabuvad loodekaarest juba uued korraldused. Nii oligi ookeani pinnal ristlainetus ja laev, mis varem kõikus korrapäraselt poordist poordi, kargas nüüd kevadise säluna, loopides kord ahtrit, siis jälle vööri. Ilmsemaid ilmamuutuse tunnuseid oleks raske olnud välja mõelda. Kahtlused ja kõhklused kadusid kapten Kuke hingest, äng oli võtnud kindla kuju. Toomas heitis pilgu kellale, sulges kiirustades ukse ja hüüdis kaardikambrisse:
„Chief, keera raadio BBC peale, inglastel on mereilmateate aeg.” Kapteni ärevus nakatas ka Rocca al Maret. Rabistades kruttis mees raadionuppe, püüdes tabada vajalikku sagedust. Läbi vilina ja ragina kostis öiselt hämarasse roolimajja naisdiktori, surmaotsust ette lugev kiretu hääl: „…extremely deep Atlantic Low, which expected Biscay, turning under High Pressure and started rapidly to Golf of Gibraltar…” Toomas toetus raskelt kätega kaardilauale. Kapteni kõige halvemad kartused olid nüüd täpse kuju saanud. Kaardikambri seinal hakkas tööle Furuno, meteoteadete vastuvõtmise aparaat, mis vaikse surinaga ühest otsast valget paberlinti sisse ahmis, et teisest otsast trükitud teksti välja sülitada. Mehed tunnistasid vaikides trükkivat seadet, mis pilgutas korraks oma rohelist silma ja vaikis siis kurjakuulutavalt. Kapten ruttas linti rebima ja asetas trükitud teate kaardilauale valgussõõri – jah, sitad eelaimused olidki tõeks saamas: „…sügav Atlandi madalrõhulohk, mis eelnevalt suundus Biskaiale,” luges ta valjusti kohtuotsust, „pöördus kõrgrõhkonna mõjul itta ja liigub ülikiiresti üle Madeira saarte Gibraltarisse…” Kapten Kuke peas lõid mõtted virvarri, kui ta lugemist jätkas: „Ennustatakse, et kohale jõuab hommikuks.”
„Toomas, kuule, Toomas,” oli uudis lõpuks ka vanemtüürimeheni jõudnud, „see… see…” kogeles ta ähmis, „peaks ju siis üsna varsti siin olema.” Jahmunult jäi mees keset roolimaja seisma. Kapten aga luges süvenenult edasi: „…läänetuul tugevneb, muutub tormiks, pöördudes loodesse ja hiljem põhjakaarde, saavutades puhanguti kiiruseks 35 m/s.” Siinkohal lõi lootusetusetunne nagu ristlainetus kapteni pea kohal kokku. Paberilipakas pudenes näppude vahelt, kuid laevajuht ei märganud seda. Tuul loodest, otse kalda peale, lipsasid mõtted nagu pääsukesed läbi ta pea – 35 m/s, tühi laev ja ilma peamasinata… „See on kindel kabel,” pomises ta tühjusesse vahtides endamisi. Nagu transis jalutas ta kangetel jalgadel illuminaatori juurde ning vaatas merele, kus võiski juba märgata esimesi tuulesuuna muutuse ilminguid.
„Vaata, seda see Jussi luuvalu ja minu hingevalu tähendasidki,” pomises kapten poolvaljult nina alla. Raadiotelefon, mis viimased pool tundi üsna rahuliku ja vaikivana oli püsinud, hakkas järsku elama. Naisoperaatori ärev hääl saatis kutsungi kõigile laevadele: „Security, security, security,” teadustas ta kiirustades, „All ships, all ships, all ships. This is Casablanca Port Control – Gale Warning…”
Toomas ei jäänud teadet kuulama, tema jaoks oli niigi kõik selge. Püüdes mõtetes mingit selgust luua, astus ta kaardikambrisse.
„Toomas, kuule, Toomas.” Kaardikambri lävel seisis näost kaame vanemtüürimees, kes oli ennast nüüd liikuma saanud. Otsakondile tõstetud prillid, pealael turritav juuksetutt ja ümmargused ähmis silmad andsid talle vette kukkunud öökulli välimuse. „Sa… sa… sadam hoiatab kõiki laevu,” kogeles ta, „kästi ankrud tõsta ja avamerele põrutada, aga me… me…”
„Avamerele, avamerele,” röögatas kapten, „kas, kurat, aerudega või?”
„Pea… pea… peamasinat,” kokutas Chief, kuid Toomas ei lasknud tal lõpetada.
„Tean isegi, et peamasinat meil ei ole,” lahvatas viha temas pinnale. „Sadam hoiatab, muudkui hoiatab,” sisistas ta läbi hammaste, „kus, kurat, nad varem olid?” Kapten Kukk tundis, et vihahoog tegi head, vabastas meeled kammitsast ning ta oli jälle võimeline otsuseid vastu võtma.
„Vanemtüürimees, kutsuge meeskond salongi kokku, ja imesiva,” oli ta nüüd resoluutne ja lakooniline. Raaditelefonist kostis esimesi väljakutseid: „Casablanca Port Control, it’s motorvessel „Iron Express”, I heave up my anchor and started to open sea.” Esimesed linnukesed juba lahkuvad, mõtles kapten Kukk, kibestunult radariekraani silmitsedes. Lokaator näitas, et kaldajooneni
