teise autust. Ja minule on antud oma tagasihoidlik koht kangelasele vajaliku ustava kilbi- ja mõõgakandjana.
Mõistan vist ka seda, et sündmuste puhul, mida me läbi elame, on ta midagi enamat kui peategelane – et ta on mingil salapärasel moel nende looja. Ta on seda olnud ka varem, näiteks härra Gorti sooritatud mõrvade ja mandritevahelise raudtee või meie majade vahelise maa-aluse tunneli ehitamise puhul. Iga kord lasi ta sõnad lendu ja need said tõeks. Tema rääkis loo ja lugu ärkas ellu. Aga mitte kunagi varem ei ole see tõelisuseks saanud, mitte päriselt, mitte sellisel moel nagu seekord.
Nüüd ma siis istun ja vaatan teda ainiti, oodates, et ta teataks, mida me hakkame tegema seikluses, mille ta on meile loonud. Ta istub ja vaatab maha, sügavale mõtetesse vajunud, pealtnäha minu olemasolu unustanud. Mõnikord tuleb tal selline tuju, et ma olen tema jaoks niisama nähtamatu kui ta isa jaoks.
Ent üks minu ülesandeid tema mõõgakandjana on tema kujutlusvõimet kasutute soovitustega toetada.
„Peaksime su isale rääkima.”
Ei mingit vastust. Ma saan aru, miks, niipea kui olen sõnad välja öelnud ja kujutluspilt sellest, mida see tähendaks, mu silme ette kerkib. Näen vaimusilmas, kuidas me astume tema isa juurde, kui ta aias tööd teeb ja vilistab. „Issi, Stephen ja mina lugesime emme päevikut…”
Ei. „Või politseile,” pakun ma.
Ma pole päris kindel, kuidas see peaks välja nägema. Mul ei ole asjadest politseile teatamisega kogemusi – pole aimugi, kust politseid leida, kui teda vaja läheb. Politsei tuleb siis, kui ta tuleb, nad kõnnivad tõttamata poodidest mööda, sõidavad aeglaselt rattaga tänaval. Ning jah, nüüd väntab üks politseinik minu kujutluses vastutulelikult mööda tänavat lähemale. „Vabandage,” ütleb Keith viisakalt, samal ajal kui mina tema selja taga ootan. Politseinik peatub ja paneb jala maha, nagu tol päeval tädi Dee maja ees. Ta vaatab umbusklikult minu ja Keithi poole, nagu laste poole, kes tookord elevusega tema kõrval mööda tänavat jooksid. „Minu ema,” ütleb Keith, „on…”
Aga sõnad ei lase end kujutleda. Politseinikule öelduna mitte. Igal juhul ei tule Keithilt vastust.
Teen järgmise katse: „Võiksime härra McAfeele anonüümkirja kirjutada.”
Härra McAfeest saab mõnikord õhtuti või nädalavahetuseti lahke politseinik, kellel on kiivri asemel peas lame nokkmüts, ja mis peamine, me teame, kust teda leida – Keithi naabermajast. Kirjutasime talle juba ükskord anonüümkirja, milles paljastasime informatsiooni härra Gorti kohta. Keith kirjutas selle ise, moonutades oma käekirja. Ta adresseeris selle härra Mercaffyle ja teatas talle, et me leidsime neli inimese selgroogu. Seni pole härra Gorti vahistamisest vähimatki märki.
Keith virgub transist. Ta otsib kobamisi käigu tagumises otsas okste alla peidetud lamedat kivi ja võtab võtme, mida me selle all hoiame. Käigu ühes küljes on mõlkis must plekklaegas, mille me leidsime majarusude vahelt ja mis on lukustatud mulle eelmiseks sünnipäevaks ratta jaoks kingitud tabalukuga. Ta teeb laeka lukust lahti ja paneb logiraamatu teiste asjade juurde, mida me seal hoiame ja mis on niisama korralikult oma kohale asetatud nagu Keithi ametlikud mänguasjad. Laekas on allatulistatud Saksa lennukist pärit väändunud metallitükk; värvipliiatsijupp, selline, mida õpetajad tööde parandamiseks kasutavad, üks ots sinine ja teine punane, ning mille me nagu laekagi leidsime preili Durranti elu rusudest; küünlajupp ja toos tikke; neli 22-kaliibrilist kuuli, mille Keith koolis tankimudeli vastu vahetas; ja Suurbritannia lipp, mida me impeeriumipäeva ja kuninga sünnipäeva tähistamiseks üles okstele laotame.
Keith võtab laekast meie kõige salajasema ja pühama asja – täägi, millega tema isa viis sakslast tappis.
See lihtne kirjeldus ei anna edasi Keithi käes oleva eseme metafüüsilist keerukust. See on ja ühteaegu ei ole püha tääk, täpselt nagu armulaualeib ja vein ühteaegu on ja ei ole olendi keha ja veri, kes nii on kui ka ei ole Jumal. Füüsilises mõttes on tegemist pika sirge lihanoaga, mille me leidsime, nagu paljud muudki asjad, preili Durranti majast. Selle luust käepide on kadunud ja Keith on noa isa tööpingi küljes oleva käiakiviga teravaks ihunud, nii et see on mõlemalt poolt terav ja just nagu rapiir. Aga sisimas on tal täägi hing, mis käis Keithi isaga igal nädalavahetusel kõigi oma pühade omadustega salateenistuses kaasas.
Keith sirutab täägi minu poole. Mina asetan käe tera lamedale pinnale, tajudes pakitsusega selle mõlema serva teravust. Ta vaatab mulle otse silma.
„Ma vannun,” ütleb ta.
„Ma vannun,” kordan mina.
„Et ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, ainult siis, kui seda teha lubatakse.”
„Et ma ei räägi sellest kunagi kellelegi, ainult siis, kui seda teha lubatakse,” jorutan pühalikult. Nähtavasti mitte küllalt pühalikult, et Keithi lõplikult rahustada. Ta hoiab endiselt tera üleval ja vaatab mulle otse silma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
