style="font-size:15px;"> Taban samasuguse valskuse erilises lõbustatud hääletoonis, mida ta kasutab Keithi ja minuga rääkides, kui ta pöörab ringi ja on tühja kausiga teel tagasi maja poole ning näeb meid silkamas ühest peidukohast teise, aiakuuri tagant pergola taha, et temaga sammu pidada. „Pahh pahh!” ütleb ta naljatades, sihtides meid nähtamatu relvaga, nagu oleksime kõik lapsed. „Sain teile mõlemale pihta!” Ta teeskleb, et võtab osa mingist süütust lastemängust. Aga kogu see aeg on ta meie keskel võõras, kes vaatab meid võõra pilguga.
Vaatan esimest korda korralikult proua Elmsleyt. Mulle pole kunagi pähe tulnud imestada, miks tal on vuntsid ja keset laupa tüügas või miks ta nii vaikselt räägib…
Samas jälle, kas too „härra Hucknall”, kellega Keithi ema telefonis rääkis, oli ka tegelikult härra Hucknall, tuttav veriste rõivastega naljanina lihunikuäris? Ja isegi kui oli, paneb tema seos nüüdseks teadaoleva spiooniga meid temas kahtlema. Mõtlen sellele, kuidas ta mitme meetri kauguselt lihatükke kaalule loopides naljakalt valjusti laulab. „Kui sa oleksid ainuke tüdruk maailmas…” Seejärel läikivaid messingist kaaluvihte nagu žongleerimiskurikaid ühest käest teise viskab. „Ja mina oleksin ainuke poiss…” Siis kassasse hõikab: „Võta sellelt tublilt daamilt kakskümmend neli penni, proua Hucknall. Järgmine, palun…” Ka tema näitleb nagu Keithi ema; ta püüab oma tõelist olemust varjata. Kas „lambakarbonaad” tähendab ka tegelikult lambakarbonaadi? Igal juhul, kui pisut enne keskpäeva saabub poiss raske kaubavedamisrattaga, mille põiktoru all on silt „F. Hucknall, perelihunik” – kust me teame, et väike valge pakk, mille ta tillukese esiratta kohal olevast suurest korvist välja võtab, ka tõepoolest lambakarbonaadi sisaldab?
Kõik, mida oleme kunagi iseenesestmõistetavaks pidanud, näib nüüd küsitav. Isegi see, mis pealtnäha toimub otse sinu silme ees, osutub järele mõeldes millekski, mida sa ikka päris hästi ei näe, ja põhjustab igasuguseid oletusi ja tõlgendusi.
Selleks ajaks, kui Keithi ema käsib tal lõunasöögiks käed ära pesta ja mina koju sööma jooksen, oleme logiraamatusse kirja pannud märkimisväärse hulga asitõendeid. Konservitud veiseliha ja keedetud kartuleid sisse lahmides ning kaalikaid seatoidu kaussi valades ei suuda ma mõelda millelegi muule kui meie uurimise järgmisele ja muret tekitavamale etapile, mille oleme pärastlõunaks kavandanud. Samal ajal kui Keithi ema ülakorrusel puhkab, kavatseme meie elutuppa hiilida. Me tahame võtta peegli, mis ripub esikus riideharjade ja kingalusikate kõrval, ja uurida kuivatuspaberit Keithi ema laual, sest kindlasti kasutas ta kirju kirjutades kuivatuspaberit ja jättis sellele peegelkirjas selgelt loetavaid ridu. Juhuks kui see mingil põhjusel ei toimi, võtame esikulaualt ka taskulambi, et näha jälgi, mida sulepea on kuivatuspaberile jätnud.
Märkan ähmaselt, et ema teeb mingi tuttava teema pärast kära. Arvan, et see on tavapärane: „Ega sa teisi inimesi ära ei tüüta, kui sa kogu aeg Keithi juures käid?”
„Ei,” pomisen ma, suu mannapudingut täis. Keith ei teeks kunagi midagi sellist – mina tema juures olles samuti mitte.
„Ega sa pärastlõunal sinna tagasi lähe?”
Sellele ma vist ei vasta. Ma vist ei vaata isegi emale otsa. Temas on midagi nii lootusetult tavalist, et tema olemasoluga on raske arvestada.
„Ma arvan, et tema ema tahaks vahetevahel ka pisut rahu saada. Ta ei taha, et te, poisid, kogu aeg tal jalus oleksite.”
Ma naeratan endamisi salapäraselt. Kui ta vaid teaks!
„Kutsu õige Keith kord ka siia mängima.”
Ta ei saa millestki aru ja ma ei oska ka seletada. Söön mannapudingu ära ja tõusen veel suutäit kugistades laua tagant püsti.
„Kuhu sa lähed?”
„Ei kuhugi.”
„Ega ometi Keithi juurde?”
„Ei.”
Tegelikult ei lähegi – veel, sest mul pole lubatud sinna minna, enne kui olen kindel, et tema isa on lõunasöögi ära söönud. Ma lähen tänavale, et näha, kas leian kellegi teise, kellega ajaviiteks mängida. Kusagil on ehk Norman Stott, kes loodab, et ka mina olen tegevuseta. Või keksivad Geesti kaksikud oma maja ees mõnda lõputut keksu. Ihkan meie imelisest avastusest ja tähtsast tööst, mida teeme, kellelegi rääkida. Õigemini mitte rääkida, vaid anda paar kaudset ja piinavat vihjet. Ei, isegi mitte vihjata, selle kohta üldse mitte midagi öelda ja lihtsalt teada midagi, mida nemad ei tea. Kujutan ette, kuidas ma taban Wanda ja Wendy teineteisele põgusalt üleolevalt naeratamas, ja hoian kogu aeg oma saladust, mis on kindlasti palju suurem sellest, mida nemad teineteisega jagavad. Kujutlen, kuidas ma kähmlen rõõmutult Normaniga ja teen seda pelgalt selleks, et tema eest varjata, et olen sellise lapsiku ajaraiskamise tõesti kaugele seljataha jätnud.
Aga kõik on veel toas lõunal. Teen tervele tühjale tupiktänavale tiiru peale. Isegi Avery-poiste kolmerattaline seisab mahajäetult õliplekkide vahel – kerge saak kõigile mööduvatele Saksa vägedele, kõik kolm ratast endiselt küljes. Kui kedagi teist pole, pean sedakorda olema valmis Barbara Berrilliga paar sõna vahetama. Ta tilbendab pidevalt läheduses, kui sa ei taha temaga tegemist teha, manab ette teeseldud plikalikke näoilmeid ja teeb teeseldud plikalikke žeste. Täna võin ma temasse isegi sellise sõbraliku põlgusega suhtuda, nagu ma kunagi varem pole suhtunud – aga loomulikult ei ole teda kusagil näha.
Vargsi pean Keithi majal silma peal, oodates tema isa vilistamist või mõnda muud tõendit selle kohta, et pärast lõunasööki läheb elu edasi. Ei midagi. Vaikus. Ainult maja enda täiuslikkus, pingutuseta saavutatud üleolek, mida kõik teised tupiktänava majad saavad vaid tõdeda, et siis alistuda. Ja nüüd, nagu ainult Keith ja mina teame, on majal teiste ees veel üks eelis, salajane tähtsus, mis on peidus selle südames ja mida mitte keegi kunagi ära ei arva.
Millise üllatuse osaliseks saavad üsna pea kõik tavalised, igavad tupiktänava elanikud – minu ema, Berrillid, Geestid, McAfeed!
Veel suurem üllatus on see loomulikult tädi Dee jaoks, kui ta näeb jalgrattaga politseinikku Keithi ema maja juures peatumas, sest siis ei ole kedagi, kes Milly järele vaataks või tema eest poes käiks. Mulle torkab pähe, et ka Keithile on see väga kurb, kui tema ema on ära viidud ja ta peab koos isaga kahekesi edasi elama. Proua Elmsley teeb talle lõunasööki, kui ka teda ei vahistata. Aga millegipärast ei kujuta ma ette, et tüüka ja vuntsidega proua Elmsley õhtuooteks šokolaadivõiet pakub. Kas ta üldse lubab mul sinna teed jooma jääda?
Hakkan taipama, et uurimise tagajärjed on meie kõigi jaoks üsna kurvad. Asi pole nii lihtne, nagu ma alguses arvasin.
Aga mida me teha saame, kui ta on Saksa spioon? Me peame sõjaponnistuse nimel ohvreid tooma. Me peame sõja kestel raskusi taluma.
Ma kuulen vilistamist. Näen Keithi maja nurga taga vilksamisi tema isa, kes köögiviljaaia poole suundub. Viskan kogu haletsuse nurka ja avan aiavärava.
„Poisid, teil on ju, mida teha?” küsib Keithi ema, pistes pea mängutoa ukse vahelt sisse ja olles teel pikali heitma. Me noogutame tummalt. „Püüdke siis lihtsalt mitte liiga palju lärmi teha.”
Me ei tee kunagi liiga palju lärmi. Aga nüüd ei tee me üldse lärmi. Istume teineteisele otsa vaatamata täielikus vaikuses põrandal ja kikitame kõrvu, kuni kuuleme, kuidas tema magamistoa korralikult õlitatud uks vaikse klõpsuga sulgub. Seejärel hiilime alumisele korrusele, tardudes iga põrandalaua nagina või sõrmede kriuksatuse peale trepikäsipuul. Keith võtab väga vaikselt nagi otsast peegli ja esikulaualt taskulambi. Ta keerab väga aeglaselt elutoa ukse käepidet,
