Igasuguse heli summutab paks kahvaturoheline vaip, tumerohelised sametkardinad ja samasuguse kattega pehme mööbel. Me hiilime kirjutuslaua poole vaikselt nagu siuu indiaanlased. Laua poleeritud tumedale pinnale annavad valgust hõbedane sära ja selle peegeldused: paberinuga, tulemasin, kaks küünlaleegi kustutajat ja hulk hõbedases raamis fotosid, mis väärika nurga all nähtamatutele küünarnukkidele toetuvad. Keith avab nahast kaaned, mille vahel on kuivatuspaber.
Meile vaatab vastu puhas lumeväli, millel pole jälgegi plekilisest peegelkirjast. Keith asetab peegli käest ja paneb taskulambi põlema. Ta seab selle kuivatuspaberi serva äärde sellisel moel, nagu oleme mitmest raamatust lugenud, et see heidaks pikki varje nagu loojuv päike, seejärel ta kummardub ja piilub läbi oma margikogu juurde kuuluva luubi. Ta liigub aeglaselt ja süstemaatiliselt keskelt äärte poole.
Mina vaatan oodates hõbedastes raamides fotosid. Ühelt neist vaatab mulle tõsiselt vastu umbes Keithi ja minu vanune tüdruk, kes on pisut fookusest väljas. Ta seisab päikeselaikudega aias, käes pikad valged kindad, mis katavad tema paljaid käsivarsi küünarnukkideni, ja peas laia servaga suvekübar, mis on talle mitu numbrit suur. Taipan rahutult, et see on Keithi ema, kes mängib täiskasvanut, kelleks ta on hiljem saanud. Tal on käsi kaitsvalt ümber ühe teise väikese tüdruku, kes on temast mitu aastat noorem, hoiab käes nukku ja vaatab usaldavalt, kuid õige pisut kartlikult tema poole üles. See on tädi Dee, kes mängib oma vanema õe väikest tütart. Näha neid sellisena, kaitsva täiskasvanupõlveta ja lapselikult teeskluselt tabatuna, on peaaegu ebasünnis, ja tõik, et tädi Dee on täielikus teadmatuses sellest, kelleks tema vanem õde ühel päeval saab, tundub üsna häiriv.
Keith ajab end sirgu ja ulatab mulle vaikides luubi. Ma kummardun ja matkin tema metoodilist aeglast uurimist. Kuivatuspaberil on jäljed, aga väga õrnad ja segased. Mõned neist võib-olla üksteise peale kirjutatud sõnadest. Saan vist paarist üksikust tähest aru ja võib-olla isegi ühest või kahest silbist: võimalik, et seal seisab „neljap” ja „kui sa”.
Keith sosistab mulle kõrva: „Kas sa näed?” Ta osutab millelegi. Vaatan tema tohutu sõrmeküüne ümber jäävat piirkonda. Eristan vist numbreid 8 ja 2. Või on tegemist numbriga 3 ja küsimärgiga.
„Kood,” sosistab Keith.
Ta paneb mõned tähed ja numbrid logiraamatusse kirja ning seejärel sulgeb kuivatuspaberi kaaned. Tunnen kergendust, et operatsioon on lõppenud ja me saame toast lahkuda, enne kui tema ema üles ärkab või isa tagasi sisse tuleb. Aga Keith paneb mulle takistavalt käe käsivarrele; ta ei ole veel lõpetanud. Vaikselt tõmbab ta lahti lauaaluse pika sahtli. Tema ema vaatab meid endiselt ainiti hõbedasest raamist, kui me uuesti kummardume, et sahtli sisu uurida.
Kirjapäisega paberid… ümbrikud… odavad margid… Kõik korralikult oma kohale pandud, vahel piisavalt ruumi… Aadressimärkmik…
Keith võtab aadressimärkmiku ja keerab lehti. Sissekanded on tehtud korraliku selge käekirjaga. Ashtonid (koristajad), ABC kirjatarbed… Härra ja proua James Butterworth, Marjorie Beer, Bishop (aknapesijad)… Kes on härra ja proua Butterworth ja Marjorie Beer? Need võivad muidugi olla varjunimed… Arst, hambaarst… Iga tähe all on ainult käputäis nimesid, kellest paljud paistavad olevat kaupmehed. Panen tähele märget „Hucknall (lihunik)…” Nii palju kui ma näen, ei ole seal kedagi tupiktänavast, kui välja arvata härra ja proua Peter Tracey… Keith uurib igat sissekannet luubiga ja kirjutab mõned neist logiraamatusse.
Samal ajal vaatan mina uuesti fotosid. Kolm naervat inimest valgetes tenniserõivastes: Keithi ema ja tädi Dee, onu Peter poisilikult nende vahele nõjatumas, ning nende kõrval neljas inimene, kelle elutud lühikesed hallid juuksed ja süngelt irooniline naeratus minus juba ärevust tekitavad. Needsamad neli inimest rannas, onu Peter seisab pea peal ning Keithi ema ja tädi Dee hoiavad teda pahkluudest kinni. Järgmiseks seisab tõsine noor pruut kirikuukse ees ja hoiab häbelikult loori näo eest kõrvale, pikk valge kleidislepp langeb uhkelt trepile tema ees: Keithi ema, käsi tagasihoidlikult hallis sabakuues ja iroonilise naeratusega mehe käevangus.
Selle viimase foto kõrvale on nagu paariliseks seatud ühe teise pruudi foto, mis on esimesega peaaegu identne, sama kirikuukse ees tehtud, samasugune kleidislepp samadele trepiastmetele langemas. Aga see pruut on pisut lühem, veidi julgema moega, mingil seletamatul moel pisut kaasaegsem ja kätt, millest ta kinni hoiab, katab sellist halli tooni riie, mis, nagu ma nüüd tean, pole üldsegi hall, vaid õhujõudude sinine, ning see kuulub peigmehele, kelle juuksed ja naeratus on endiselt poisilikud.
Ema ja isa, tädi ja onu – kõik neli vaatavad meid minevikust, samal ajal kui meie näeme vaeva, et oleviku saladusi läbi näha ja nende tulevikku koost lammutada.
Sahtli tagumisest otsast on Keith leidnud väikese päeviku. Tunnen uut ärevushoogu. Me ei vaata ju tema päevikusse, ega? Päevikud on isiklikud… Aga Keith on selle juba avanud ja ma vaatan üle tema õla, samal ajal kui tema lehti keerab.
Jälle on sissekanded napisõnalised: „Arstiaeg… Milly sünnip… kardinad puhastusse… pulma-aastap…” Mõned paistavad olevat seltskondlikud üritused: „Bridžimäng Curwenite juures… Tedi vanemate juurde… Ted vilistlaste õhtusöögil…” Paljud sissekanded on seotud K-ga. K semestri algus (koolipintsak puhastusse, kriketisärgid)… K spordipäev… K hambaarsti juurde.”
Ma ei tea, kuidas Keith esimesi salajasi märke märkab. Panen tähele, et ta ei keera enam lehti, on päeviku hästi silmade lähedale tõstnud ja luubi unustanud. Ta vaatab mulle otsa. Tema näol on samasugune eriline ilme, nagu ikka, kui juhtub midagi väga tähtsat. Just nii vaatas ta mulle otsa, kui härra Gorti aia taganurgast maa seest tuli välja esimene selgroog.
„Mis on?” sosistan ma. Ta ulatab päeviku mulle ja osutab ühele jaanuarikuu reedesele päevale.
Alguses tundub see tühi olevat. Siis näen, et sinna on käsitsi tehtud mingi märk, mis on teistest sissekannetest väiksem ja pesitseb märkamatult kuupäeva ja kuufaasi vahelises tühimikus: tilluke x.
Mind läbistab kummaline surin. See on midagi hoopis teistsugust kui kõik, mida me seni oleme tähele pannud. Mida iganes see silmatorkamatu sümbol tähendab, pole see mõeldud teistele lugemiseks ega arusaamiseks. Me oleme komistanud millelegi tõesti salajasele.
Keith vaatab mulle endiselt oma erilise ilmega otsa, oodates minu reaktsiooni. Tema pilgus on sedalaadi sära, mis mulle ei meeldi. Ta näeb, et minu julgus lööb jälle kõikuma, nagu siis, kui ta esimest mahamaetud selgroogu õhus hoidis ja mina enam edasi kaevata ei tahtnud. Tema ootused on täitunud; mina avastan, et mu huvi uurimist jätkata on äkitselt haihtunud.
Panen päeviku tagasi sahtlisse.
„Jätame parem asja sinnapaika,” sosistan ma.
Keithi suunurk väljendab peaaegu märkamatu hetke jooksul üleolekut. Mäletan, kui sageli ta on mind sel moel minevikus alandanud. Alguses on tegemist mänguga, aga siis muutub see katseks, milles ma läbi põrun.
Ta võtab päeviku uuesti sahtlist välja ja keerab aeglaselt lehti.
„Aga kui see on midagi privaatset…” anun mina.
„Pane logiraamatusse kirja,” käsutab tema.
Ta vaatab, kuidas ma kritseldan vastu tahtmist paberile kuupäeva ja selle kõrvale risti. Olen poolel teel ukse juurde, kui mõistan, et tema on endiselt kirjutuslaua juures ja keerab päevikulehti.
„Siin on veel midagi,” ütleb ta. „Midagi teistsugust.”
Ma kõhklen. Aga lõpuks pean muidugi tagasi minema ja üle tema õla vaatama. Ta osutab ühele veebruarikuu laupäevale.
